Film

[Mõnuagent 007]

Ma vaatasin kõik ära. Mis mul viga on?

Ma ka. Kohati oli ju päris naljakas.

[nonoh]

Ma ka. Kohati oli ju päris naljakas.

Jaa, aga kohati ka kõhe. Väga kõhe. Aga sotsiaalpornograaf minus ei suutnud pooleli jätta. Järelikult, hea stsenaarium ja lavastaja töö!

[Staadium]

Vaatasin täna esimest korda elus filmi Signs 2002. Mingi india düüdi filmitud. Ma pole veel paremat komöödiat näinudki elus. Muidugi siia andis oma osa ka see, et olen näinud Scary Movies-i

[Daz Booob]

The Last Kingdom: Seven Kings Must Die

Lihtsalt - ära vaata.

Tugineb samanimelisel seriaalil, mis esimesed 2-3 hooaega oli hea kraam (kokku 5. hooaega).
Film on korralik prostokvašino - selline tunne, et mingi 15-st erinevat kirjutajat ja lavastajat on igaüks oma osa Netflixi laadinud ning seal siis kokkuklopsitud.
Ah-jaa, midagi head ka, IMDB annab hetkel hindeks 7,7.

[Daz Booob]

Kui pidanuks pakkuma, siis arvanuks, et sellise mängu nagu Tetris mõtles välja mõni asiaat või viiking. Tuleb aga välja, et seda tegi Moskvas hoopis Alexey Pajitnov nõuka aja lõpus. Peale selle, et tegemist on vast kõige parema (lihtsus, levik) videomänguga, on tegemist ka Nintendo Gameboy alustalaga.

Film ise on tempokas ja toob esile nii mõnegi mälestuse, sest tegevus NLis toimub 80-ndate lõpus ning võib vast öelda, et ka Eestil on seal (filmis) oma osa. Millepärast just Eesti - seda vast oskavad tegijad öelda (eeldada võib igaüks ise).
Film on nii tõetruu, kui see kahe tunniga vast olla saab. Eks üle pannakse ka ja tõenäoliselt n.ö mujal maailmast vast arvavad, et NL on väljamõeldis. Küll aga võib öelda, et patt on jätta see teos vaatamat.

[Mõnuagent 007]

Vahepeal tuleb kinno filme, mis üllatavad. Läksin vaatama filmi Jaht sarimõrvarile, mille puhul ei osanud suurt miskit oodata, sest RT hinne on napid 50, aga minu jaoks see film töötas. Esimene pooltund meenutas kummalisel kombel... Dark Knighti. Kuskil kõrghoonete vahel hakkab snaiper tulistama ilutulestiku varjus uut aastat tähistavaid inimesi, tapab neist ligi 30 ja kui suudetakse tuvastada tema potentsiaalne tulistamiskoht, siis lendab rendikortereid pakkuvas majas asuv tegevuskoht õhku. Kõik on stiilselt valgustatud, filmitud ja meenutab eelmainitud Nolani käekirja.

Filmi peategelaseks on patrullpolitseinik, kes ainsana reageerib adekvaatselt ja saab sellega FBI eriagendi tähelepanu. Eriagent on muidugi selline vana kooli karm ment ja patrullpolitseinik üksik ja vaevatud psüühikaga naine. Järgnenud tund meenutas juba enda külmas reaalsuses ühte minu viimaste aastate "wow, mida fakki"-elamust ehk Wind Riverit. Tulevahetused on intensiivsed ja otsese pahalaseni jõutakse alles filmi lõpuosas. Tõsi, Wind Riveri tegelaskujude motivatsioonid olid liigutavamad, selgemalt välja mõõdetud, kuid viimaste aastate keskmist action-krimi-põnevikke vaadates, siis oli tegu seekord filmiga, mida ma reaalselt naudisin.

Muidugi lõpp vajus veidi ära, pahalane selgitas enda kurba elulugu ja anti veidi veel minna. Film tahab kritiseerida nii meediat, politsei ja FBI korruptsiooni, relvapoliitika valukohti, vaimse tervise stigmatiseerimist. Seda kõike on veidi palju, veidi lühidalt ja nii edasi, kuid, jah, kui Wind River meeldis, siis soovitan täitsa pilk peale visata.

Eile käisin õhtupoolikut veetmas sootuks teise mentaalsusega filmil ehk Nicolas Cage'i Dracula-filmil Renfield. Ka seal oli üheks peategelaseks naispolitseinik, keda mängis tihtilugu marutüütu Anfawaarantaitina, kuid see polnud oluline. Kergelt naiseliku või siis Jonas Brothersi vaibiga Renfield oli vaevatud hing, kes kannatas rõhuva suhte all, kus tema soovidega ei arvestatud ja ta peab Draculale tooma sööki, et see saaks ennast tugevdada.

Film töötab ühe nalja peal ja meenutab veidi Kokaiinikaru. Ehk kõik on meeldivalt totter, loll ja mõneski kohas saab naerda, kui kellelegi otsast repitud käsi rindu kinni lüüakse. Film on kõigest 1,5 tundi pikk, aga ega rohkem selle nalja pealt välja poleks ka tõmmanud. Põhipahalast (peale Nicolase) mängib see djüüd, kes mängis Parks and Reci kõige tüütumat tegelast ehk Jean Ralphiot vms, aga siin filmis ta nii tüütu pole. Kui politseinikule visatakse kokaiinikott näkku puruks, siis selles kohas ma naersin päris pikalt. Seda tihti ei juhtu.

Tisse vist korra nägi esimeses filmis, aga see oli selline surnukuuri stseen. Dracula filmis ei näidatud ja Nicolast oli ka tegelikult suhtkoht vähe näha. Aga, jah, lõbusad ajaviited.

[cabron]

Tisse vist korra nägi esimeses filmis, aga see oli selline surnukuuri stseen. Dracula filmis ei näidatud ja Nicolast oli ka tegelikult suhtkoht vähe näha. Aga, jah, lõbusad ajaviited.

Siin väike trivia-hoiatus: kas Bad Boys 2-s oli tisse?

[Mõnuagent 007]

Ma olen vist Bad Boys II näinud, aga ei mäleta sellest filmist midagi.

Enihau, käisin täna trennis ära ja siis tekkis ootamatud kaks tundi ajaauku jalka eel, mistõttu vaatasin, mis kinos ajaliselt sobib ja läksin vaatama filmi Mafia Mamma. Esimesena tahaks kiita Solarises toimunud digipööret, kus Apollo kino on installinud piletiväravad. Nii palju, kui ma seal käinud olen, siis pole need väravad suutelised lugema ühtegi telefoniekraani ja seetõttu pole ilmselt saavutatud loodetud kokkuhoidu teenindaja vallandamise näol, vaid nüüd on seal siis teenindaja, kes laseb õnnetuid kinohuvilisi teisest väravast sisse. Hea loogika on ka see, et peldik jääb nüüd ühtede väravate taha ehk kui näiteks käid ühes kahest suuremast saalis kinos, siis peltasse ei saa, kuna, noh, pilet on ju teises väravas ära kasutatud. Aga kui olla heas vormis, siis saab üle väravate lambist hüpata ja üleüldse. Geeniused.

Täielikud geeniused on ka filmitegijad. Toni Collette, kes peaks olema üsna adekvaatne filminaine, on õnnetu pereema, kelle laps läheb kolledžisse ja bändimehest abikaasa nussib suvatuusti. Aga pole hullu, sest vanaisa sureb ära, kes on maffiaboss ja nii saab Tonist ise maffiaboss. Ta muidugi on emantsipeerunud naine ja tahab minna Itaaliasse sööma, palvetama ja nussima. Lennujaamas kohtub ta kohe Lorenzoga, kes tõmbab Tonil automaatselt märjaks, kuid esmalt peab ta minema matusele.

Matust rünnatakse ja nii peab uus maffiaboss Toni kohtuma mingi teise seksika maffiabossiga, kellega Toni tahab kohe nussida, sest ta pole kolm aastat keppi saanud. Maffiaboss ei taha samas teda väga nussida, vaid hoopis mürgitada, seda ausate kavatsustega, sest ta laipu ei nussi. Aga oh häda, mürgitatud limoncello läheb vahetusse, sest Toni pitsis on liiga palju ja talle ei meeldi sidrun ja nii ta mürgitab hoopis seksika maffiabossi ära. Ka ausate kavatsustega, sest ta ka ei nussi laipu.

Seejärel palgatakse võimas salamõrvar, kuid salamõrvar on ka salapervar, mistap tahab ta Tonit enne tapmist nussida. Toni on küll endiselt kolm aastat kepita, aga ta ei taha selliselt keppi ja meenutab hoopis trenni, kus õpetati, kuidas tegeleda meestega, kes tahavad keppida, kui sa ise ei taha keppida. Selleks tuleb võtta kontsaking, peksta kordamööda munadesse ja siis silmadesse. Salamõrvar saab surma, keppi ei saa.

Küll kasutab uus maffiaboss ära enda uut võimu ja kohtub Lorenzoga, et siis temaga keppida. See muudab Toni rõõmsaks, sest nüüd ta pole enam kolm aastat keppimata. Samas selgub ühel hirmsal kohtumisel, et Lorenzo on hoopis maffiavastane politseinik Rodolfo ja see on väga paha. Toni läheb kohtu alla, kuid kohale saabub tema lärmakast mustanahalisest sõbranna, kes tal üleüldse soovitas Itaaliasse minna, kuna seal on makaronid ja saab keppi 24/7. Sõbranna on seejuures advokaat ja nii ta suudab kohtunikule rääkida, et Toni on tegelt väga hea inimene, valmistab tegelt veine ja pole ta nii hull maffiavend midagi. Lisaks ei tulnud ta üldse Itaaliasse keppima, vaid ainult sööma, palvetama ja armastama. Naiskohtunik nutab ja laseb Tonil minna.

Lorenzo, kes vabastas Toni kolmeaastasest kepivabast perioodist, aga on tegelikult Rodolfo, üritab temaga veel uuesti kokku saada, kuid Toni on nüüd keppi saanud ja vähem horny, mistap ta ei taha enam meest endale, vaid jätkab maffiabossina.

Tisse ei näe. Film on täpselt sama loll ja veidi veel lollim, kui ma siin selgitasin.

[Mõnuagent 007]

Nädalavahetusel käisin ka natuke kinos. Esmalt sobis jalkaeelsesse aega film Äkki abiellume. Peategelased tavalised USA inimesed, kes elavad Manhattanil, on sitaks rikkad ja valged, aga neil on suur mure, sest naine tahab abielluda, mees väga ei taha. Neil on probleemsed vanemad, kes on ka väga rikkad ja väga valged, aga ka neil on suured-suured probleemid, sest nad on mingi 40 aastat abielus olnud, kuid mehe ema bängib naise isaga. Ja naise emal on platooniline one night stand mehe isaga. Ja siis saavad nad kokku, et noorema mehe ja noorema naise suhe paika panna.

Eks, Richard Gere, Susan Sarandon, William H. Macy ja Diane Keaton on mingi vanema põlvkonna tähtsad ninad. Treileri järgi võinuks tunduda isegi, et äkki on lõbus, kuna, noh, ilgelt keeruline on niimoodi perekondlikku kohtumist teha, kui kõik ristirästi nussivad. Aga kuna tegu on teatrietenduse ekraniseeringuga, siis, noh, ongi tegu teatrietenduse ekraniseeringuga, kus lavakaunistusteks on täiesti tavalised USA inimeste kodud, mis on muidugi suured paleed, riided on ilgelt kallid, aga inimesed on väga-väga kurvad, sest pärast 40 aastat abielu pole vanemad enam nii õnnelikud koos ja OMG, mõned isegi panevad (väidetavalt esmakordselt) vasakule.

Stseenid on umbes sellised - noor naine ja noor mees vaidlevad omavahel tuleviku üle ja kõik teised tegelased seisavad nende ümber. Seejärel lähevad naise vanemad omavahel teise tuppa vaidlema ja kõik tulevad järgi ja õpetavad kõrvalt. Seejärel lähevad mehe vanemad teise tuppa, kõik teised tulevad järgi ja räägitakse enda probleemid lahti. Kõik teevad omavahel jutud selgeks, saadakse aru, et kui isegi lõpuks tuleb kunagi lahku minna, siis on ikkagi tore, et mingi aeg on tore olnud ja nooremad tegelased abielluvadki.

Film oli üsna lühike, mingit väga suurt pointi polnud, peale selle, et ärge üle mõelge ja keppige ikka pigem abielus, kuna siis saab toreda lapse ja nii. Tisse ka ei näinud.

Õhtul jõudsin vaatama ka Guy Ritchie filmi The Covenant, mis oli juba tummisem teos, sest seal oli sõda ja Jake Gyllenhaal. Guy Ritchie eelmine film Jason Stathami ja Hjuu Krääntiga oli üks paras tilulilu, aga see on täitsa asjalik sõjafilm. Tõsi, aluseks pole mingit heroilist tõsilugu, vaid seersant Jake võtab endale afgaanist tõlgi, kes on ilgelt jõrm mees, aga väga suure südamega ja kui taliibid lasevad kõik teised Jake'i mehed maha, siis afgaanist tõlk haarab Jake'i kukile ja viib ta üle saja kilomeetri kaugusele turvalisusesse. Võitlusstseenid on intensiivsed ja annavad mõista, et sõjas saab kahe minutiga halval juhul kogu tegevus läbi, sest inimesed surevad marukiirelt.

Filmi teine pool on veidi tempolt aeglasem, kuna Jake üritab tänutäheks enda päästjat Afganistanist päästa, kuid teise tunni viimases pooles läheb ta Afgaani tagasi ja asub tõlki otsima. Antakse mõnuga tuld, tapetakse palju afgaane. Üldiselt lasevad USA relvad marutäpselt, aga afgaanide AK-47d lasevad ainult siis täpselt, kui see heade kätte satub. Filmi kõige vingem hetk on lõpus, kui AC-130 pealt 105 millimeetrise relvaga (või oli 25 mmine, ma pole nii ekspert) terve üksus afgaane paari sekundiga maatasa lastakse. See on faking cool, umbes samasugune nagu esimeses Expendablesis, kui Terry Crews enda suure relvaga tuld andis.

Tisse pole, sõda saab korralikult ja üleüldiselt täitsa nauditav teos.

[cabron]

Siiski on Guy Ritchie vajunud keskpärasusse, see rahaauto-film (mille eeskuju on hoopis pingelisem Prantsuse film) ja siis Operation Fortune on suht mehhid.

[_AI_]

Siiski on Guy Ritchie vajunud keskpärasusse, see rahaauto-film (mille eeskuju on hoopis pingelisem Prantsuse film) ja siis Operation Fortune on suht mehhid.

The Gentelmen ja Wrath of man on täitsa ritchilikud filmid ja päris okeid. Covenant on ses mõttes täielikult ebard, aga sellisena täitsa korralik. esimese kahe osas ütleks, et nende pealt sai Guy pigem vormi tagasi, täitsa vaadatavad filmid mõlemad.

[Mõnuagent 007]

Vaatasin täna kunstiajalootundi Caravaggio vari, millele oli mul kutse mingile fäänsile esitlusele, aga sinna ma ei läinud, sest sellised söögiga esitlused on alati kahtlased. Omal ajal, kui veel raadios töötasin, siis kutsuti mind näiteks mingit Armeenia maavärina filmi vaatama, enne mida anti Ararati konjakit ja ma olin mingi daami kaasa võtnud, kellega sai seda vapralt manustatud ja siis filmi ajal itsitatud, kuna kõik oli nii nihkes, aga kohalik Armeenia eliit nuttis samal ajal. Ei olnud väga kohane, eks.

Ühesõnaga Caravaggio oli maalikunstnik 16. sajandi algusest, kelle elu koosnes neljast asjast - maalimine, joomine, kaklemine ja nussimine. Toimusid orgiad, bängiti kõiki naisi ja seetõttu nägi ka tisse, tutte ja peppe. Ühesõnaga Caravaggio oli kuskil Napolis peidus, kuna oli ühe pummelungi käigus kellegi ära tapnud. Djüüd üritas paavstil amnestiat saada, aga paavst saatis mingi detektiiviliku djüüdi raportit kirjutama, et kellega tegu ja nii. Ühesõnaga Caravaggio oli vend, kes hakkas kasutama jumalike piltide tegemiseks modellidena joodikuid, prostituute ja muud pööblit. See muidugi ametliku kunstidoktriiniga kokku ei läinud, sest Neitsi Maarja ei saa ju niisama surra, vaid peab taevasse minema ja kuidas saab üldse mingi punapäine prostituut olla Neitsi Maarja ja nii.

Paavst ja kardinalid tegid muudkui kurja nägu, aga ostsid maale enda kogusse, sest tegelikult oli Carvaggio sitaks andekas. Aeg oli üldse suht pask, sest kuskil Saksamaal laamendas Luther, mingid kalvinistid tegid ka koledaid arutelusid, et katoliiklikud dogmad on veidi ajas maha jäänud. Mistap oli Carvaggio maalid ohtlikud, sest, noh, jumalik ei saa olla inimlik ja Giordano Bruno pandi üldse põlema, sest ta ütles, et maa pole universumi keskel ja muid hirmsaid asju.

Kogu film on üsna maalikunstlik. Stseenid on kohati nagu barokkajastu teosed ja seetõttu üsna ilusad. Carvaggio tundus üsna tropina, keda näeme ka tänapäeval, kes joovad, laamendavad ja lärmavad, aga siis öeldakse, et Mustonen on tegelikult kunstnikuhing ja ta lendab teistel sagedustel või midagi sellist.

Film ok, pärast saab wikipediast targemaks ja suvavestluses kõvatada, et, näe, ma olen drop-dead ilusa kehaga djüüd ja ma tean maalikunsti ka, vapsee materjal, noh!

Tisse nägi ka.

[Mõnuagent 007]

Ühesõnaga käisin õhtul vaatamas filmi Galaktika valvurid kolm, mille esimesest kahest osast mäletan nii palju, et esimene oli lõbus, aga teisest ei mäleta lillegi. Ja kuna IMDB ei näita minu hinnet ka, siis on täitsa võimalik, et ma polegi seda näinud. Ühesõnaga mingi roheline naine on surnud, aga polegi ka, mistõttu härra Pratt joob ja on nostalgiline. Ilma erilise sissejuhatuseta lendab da haussi mingi lakitud kuldne poiss ja litib pesukaru vigaseks, kuna pesukaru on mingi vinge djüüd, kes on mingi supertegelase kätetöö.

Seejärel minnakse päästma, korraks näidatakse Stallonet, aga põhiline on see, et roheline naine on tagasi. Selgub, et põhipaha tahab teha endale ideaalset üheskonda, kus kõik on väga woke, kuna ristatud on loomi ja inimesi, kellelt on loodetud ära võtta kurjus ja shit. Aga sellised ideaalmaailmad pole sugugi ideaalsed ja nii käib mingi kamm. Mõned kohad on päris naljakad, mingeid suvakaid marvelivõitluseid on sitaks, kus kõik läheb rõõmsalt ja hästi (peategelaste jaoks).

Lõpus antakse veel mõista ka, et see kollektiiv läheb mingit muud elu elama ja jätkufilmid tulevad vist mingi muu kaadriga, kui üldse. Loodetavasti ei tule üldse, sest Marvelid lähevad järjest tobedamaks ja ehkki see on umbes viimase aja ainus film, mida polnud piin vaadata, siis ikkagi. Tisse seal ka ju ei näe.

[Mõnuagent 007]

Eile õhtul vedasin end Artisesse, et ära vaadata Midsommari teinud Ari Asteri kolmetunnine teos Kõik Beau hirmud, kus laamendab järjekordse hullumeelse osas Joaquin Phoenix. Kaaslanna oli just tulnud Cobalti advokaadibüroo naisteõhtult, kus esines üks tippjuht Kaja K, kes meenutas sooja sõnaga kolleeg Jüri R-i ja võrdles temaga suhtlemist kolmeaastase lapsega suhtlemisega. Noh, et loed faktid ette, aga kolmeaastane Jüri R. vastab: "Aga mina tahaaaaan". Naised olla nii pöördes olnud, et teine õhtune esineja Jaan Aru leidis, et daamid tahavad ilmselt sööma hakata ja esines ainult 15 minutit.

Beau on ühesõnaga veidi äraolev djüüd, kes saab korraga emalt kõne, et ta peab talle külla minema. Film algab sünnitusstseeniga, mis on üles võetud lapse vaatest. Laps on muidu chill, aga siis kukub vist peaga maha ja kõik on jube ärevad. Ärevaks läheb ka Beau, kes elab New Yorki linnaosas, kus eesnahata mehed tahavad kõiki pussitada ja üleüldse on inimesed erakordselt vaenulikud. Beau ei saa kodust ära minna, sest võti on kadunud ja lõpuks ajab õnnetu perekond ta autoga ka alla.

Perekond viib Beau enda juurde, kus kasutavad teda sõdurpoja asendusena, kuid kõik on väga nihkes. Beau peab sealtki põgenema, seikleb metsas, näeb nägemusi, jõuab lõpuks koju ja avastab, et ema polegi surnud. Seejärel läheb asi veel segasemaks, Beau saab enda elu esimese vahekorra, mis on kuratlikult naljakas ja lõpuks langeb ta suure ilmakohtu ette, kus ema süüdistab teda koledates asjades ja Beau läheb paadiga ümber.

See kõik kestis kolm tundi ja lõputiitrite tulles oli täielik "midafakki". Üritasin lugeda mõnda selgitust ka filmile, aga tundus, et ka kriitikud olid täiesti segaduses. Alles hommikul ärgates lõi korraga pähe, et see oli lihtsalt skisofreenikust Beau jutustus, miks ta ei saanud emale külla minna, kus tõde on väga kaheldav. Kui nii võtta, siis täitsa lõbus film. Tisse ka nägi.

Eelmisel nädalal vaatasin Artises ära ka Ulrich Seidli teose Rimini, mida ma teisele kaaslannale reklaamisin hüüdlausega "saksa Erich Kriegeri valu ja kannatused". Tegelikult oli tegu Austria Erich Kriegeriga, kelle nimi oli Richie Bravo. Richie kandis edevaid riideid, oli paks ja punetava näoga ning laulis vanadaamidele armastusest. Rimini rannalinn on mul lapsepõlvest kenasti meeles, sest mu pinginaaber Taneli vanemate filmiriiulis oli VHS kirjaga Rimini, kust võis näha paljaste tissidega naisi rannas.

Seidli Riminis paljaste tissidega naisi polnud, sest parasjagu oli talveperiood, udune, hotellid tühjad ja turistid olid ainult bussiga saabunud Saksamaa vaesed. Richie oli õnnetu, sest raha oli vähe ja kuradi hüljatud tütar saabus ka enda süüria poldiga raha nõudma. Richie teeb vapralt tööd, mis tähendab eelkõige vanamuttide bängimises. Neid pannakse eest, tagant ja ka nii, et haige ema on kõrvaltoas. Richie on heasüdamlik, kuid kui vaja on raha välja pressida, siis oskab ka teatud nippe. Film oli vähem lõbus, kui esialgu tunduda võis, aga pärast lugedes kirjeldas keegi kuskil, et filmi point oli lääne dekadentsi kriitika, kus eurooplased on vanad ja paistes, aga elavad suurtes tühjades häärberites või hotellides, aga samal ajal nussivad elurõõmsad süürlased meie tütreid ja istuvad tegevusetult Rimini uduses rannas, sest vanad ja paistes eurooplased ei lase neid tühjadesse hotellidesse ja häärberitesse.

Tisse nägi, aga, noh, need oli juba eakad.

[Mõnuagent 007]

Mõne aasta eest näidati HÕFFil Rootsi filmi The Unthinkable, mis oli ilgelt raju andmine. IMDb-s oldi muidugi pahased, sest filmis, kus ilma numbrimärgita sõdalased võtavad loetud hetkedega terve riigi maha, lõppes lõpupuändiga, kus anti mõista, et see oli Vladimir Türaputini vallutuskatse. See ajas toonased tiblad muidugi võnkesse, unnati russofoobiat ja muud säärast. Nüüd võib muidugi öelda, et mingu nad ka vittu ja üleüldse, aga see selleks.

Samadelt tegijatelt on hetkel kinos film Rootsi UFO ja kuna eelmine film oli lihtsalt nii raju, siis ajasin eile pärast tööpäeva lõppu seda ka vaatama. Saalis oli peale minu üks lipsuga vanahärra ehk tundub populaarne film. Noh, lootused olid täitsa asjalikud. Film algab suure ufomüsteeriumiga, kus teismeline neiu liitub ufofännidega, kes kõik on väga kiiksuga friigid, ja asub enda UFO-teoreetikust isa otsima, kes läks ootamatult kombel kaduma.

Noh, võiks olla selline üsna intrigeeriv sisu, kuid tundub, et AI on jõudnud ka Rootsi, sest filmi stsenaarium tundub olevat chatGPT kirjutatud, kus on prompti pandud käsud: "Valmista kaks tundi film, mille tegelased on kopeeritud Stranger Thingsist ja mille sisu on kopeeritud Interstellarist". Ehk otsitakse jubedat ufo-vandenõu, kitlitega ilmateadlased on esmalt jubedad salatsejad, kuid lõpuks jõutakse ussiauku ja jauratakse dimensioonidest ja aegadest. Lõpuks sörts sentimentaalsust ka ja ehkki film nägi iseenesest täitsa lahe välja, siis viimane tund oli mul juba üsna igav.

Seega soovitan teil otsida see 2018. aasta film The Unthinkable ja nautida seda. Kui teil on mingi kergem ulmekiiks, ufokiiks, X-filesi kiiks või Stranger Thingsi kiiks, siis võite ka minna. Aga ärge ootusi liiga kõrgele seadke. Tisse, raisk, ka polnud.