Film

[mcnamara]

Artises võib praegu üht ägedat festivalifilmi vaadata. Selles on nii mitu asja: ühiskonnakriitikat, nooruse ülistust, naise rolli teisenemist. Lugu teismelisest tüdrukust, kes võtab justkui muuseas ette hullumeelse retke punkarite, natside, pseudointellektuaalide, islamiäärmuslaste ja kelle iganes veel manu ja täiesti ootamatult ning stiilselt tuleb sellest kõigest puhtalt välja. Tänu oma ilule kahtlemata, aga tüdrukul jagub ka nutti. Sest mehed on alati ühesugused, kuulugu nad millisesse ühiskonnasegmenti tahes. Meestega annab manipuleerida.

[Mõnuagent 007]

Käisin hilisõhtul jälle kinos, kus sain hoolimata viimase aja kinokunsti kõrgest kvaliteedist ja suurest konkurentsist tõdeda, et Godzilla x Kong on erakordselt debiilne film.

Sisu on miskit sellist, et Kong valitseb õõnsa maailma sisekera ja Godzilla müdistab maa peal. Möödaminnes lõhub Godzilla viimase mõne aasta jooksul sisuliselt igas filmis õudset hävingut üle elavat Roomat, jääb Colosseumi sisse magama ja on üldse väga hea inimkonna kaitsja, sest teised mingid pahad on veel pahamad.

Kong elab siis maa sees ja on veidi jooksuajal ja kurb. Nii nad siis eri maailmades ringi tammuvad.

Inimtegelased on taaskord erakordselt rumalad karikatuurid, sest otse loomulikult lähevad ohtlikule missioonile hambuni relvastatud macho-tross, kes esimesena surma saab, siis Ace Ventura moodi veiderdav playboy-loomaarst, naljakalt vadistav mustanahaline paksuke, müstiliste võimetega noor tüdruk ja siis tähtis doktor ja naispeategelane, kes muudkui selgitab, et mis värk on. Näiteks ütleb ta "tal on käsi vigastatud, veel hullem, see on külmakahjustus" ja muud säärast tarka.

Godzilla, Kong ja muud koletised lõhuvad veel teisigi suurlinnu ja püramiide, mis tekitas veidi küsimuse, et miks ei maandu kunagi pahalased kuskil Sahara kõrbes, Siberis või Raplamaal, kus kedagi ei ela ja kahju kinnisvarasse on väike.

Ühesõnaga. Film ise oli erakordne saast, aga sellest hoolimata oli kinoseanss erakordselt meelelahutuslik, sest tegu oli ikkagi hilisõhtuse seansiga ja saabusid Jänkuke ja tema peigmees.

Peigmees oli klassikaline vene djüüd - nahktagi ja kiilaka pealaega. Kui nad mõningase hilinemisega saali jõudsid, siis üritas peigmees daami korrale kutsuda ja ütles üle saali tiblakeeles: "Jänkuke, meil on seitsmes rida."

Jänkukesel oli muidugi pohhui, sest ülevalpool olid need staaritoolid, mis on veidi suurema pindalaga ja Jänkukesel läks neid vaja, sest tänu suuremale toitumisele ja joomisele või siis lihtsalt rasvageenile oli ta slaavi daamide elutsükli "tibist kasvab mutt" viimastes staadiumites.

Nii nad siis seal kuskil üleval istusid ja andsid endast märku pideva mölisemisega. Muidu ei saanud neist arugi, kuni mingil hetkel Jänkuke nõudis, et ta tahab midagi. Peigmees asus seejärel kohe tellimust täitma, kuid ebaõige sõidukiiruse ja promillivaliku tõttu käis ta CocaCola Plaza kinosaali treppidel täie pasaga käna. Nii ikka korraliku kaugushüppe maailmarekordi mõõtu lend oli.

Mõtlesin juba, et äkki peaks kiirabi kutsuma, aga jumal hoiab joodikuid ja peigmees ajas end püsti ja komberdas kinosaalist välja.

Tagasi ta igatahes ei tulnud ja enne, kui nälg Jänkukesel silmanägemise ära võttis, komberdas tema ka järgi.

Kahjuks ei teadnudki, mis neist edasi sai, aga filmis lõhuti veel paar vähemtähtsat linna (Rio de Janeiro näiteks) ja anti pahadele koletistele molli.

Tisse ei näinud.

[Peeter I]

"Tulnukas 2" vedas välja v.