Film

[Kenny's Heroes]

Arrival jättis vastakad tunded. Tõmbas vaatama, kuna pidavat olema 'mõtleva mehe sci-fi', mida ta ka oli. Ja film säras loo rääkimise originaalsuse, teistsuguse visuaalse stiili ja atmosfääriga (näitlejatöö ka hea). Kuid

 

poole filmi peal, mida enam suhtlust tulnukatega, hakkab käest ära minema. See esialgne spookyness ja müstilisus, mis tuleb millegi sellise avastamisega oli väga hea ja tihti selle žanri juures mu jaoks parim osa, kuid see otsene suhtlus kippus aina hooletumaks story-tellinguks minema ja siis kui lõpus oli Louise juba üksi laevas ja kalmaaridel oli juba inglise keelne tõlge all, ei saanud ma enam väga tõsiselt asjaga kaasa minna.

Kokkuvõttes üldine lugu oli hea ja mõtlemapanev uudse nurga alt, teostus okei kuni mingi maani - üldiselt pigem hea vaatamine.

[Kenny's Heroes]

Kel vähegi Stooges või/ja Iggy meeltmööda, tasub ära käia Artises ja vaadata Gimme Dangerit. Jarmusch tegi.

[Mõnuagent 007]

Vaatasin Rogue One'i ära ja kõigist originaalitriloogia järel tehtud filmidest on see siiani parim. Jõuga nussiti vähem, suvalisi cameosid oli vist üks-kaks ja üleüldse oli hoogne film (kuigi ma magasin paarkümmend minutit rahulikult).

[2mSööt3mMööda]

[Mõnuagent 007]

Ja La La Land ka. Olin esialgu skeptiline, aga lõpptulemus oli üliarmas ja liigutav film. Võtku rahus enda oskareid, kiidan heaks.

[Kenny's Heroes]

(kuigi ma magasin paarkümmend minutit rahulikult).

Kas siis viga oli sinus või filmis?

[Mõnuagent 007]

Kas siis viga oli sinus või filmis?

Minus. Uni oli.

[Teiresias]

+1 Mõnu

Kuna kinosaali tiriti mind kaasa, ei teadnud ma enne algust, mis filmiga tegu on, rääkimata pealkirjatki. Kui pärast esimest akordi tundus, et kui kogu elu on "Glee" minust kaarega mööda läinud, siis seekord ma ikka ei pääse. Aga kae imet: oli täitsa südamlik lugu. Üsna klišeemaiguline, aga kinnominekut ei kahetse. Kaasa haarake siiski pigem ainult õrnem sugu. Pärast seansi lõppu konstateerisid minu taga istunud prouased: "Vohh, seda võiks ühe korra veel otsa vaadata kohe."

[Daz Booob]

Rogue One on küll vägev kraam. Mõneti üllatuslikult, sest eelmised teosed olid vähe tilu-lilud. Ka IMAX jättis oma jälje ning mõnel korral tekkis hirm toolilt maha kukkuda.

Peaaegu oleks naerma pursanud, kui ühe tegelase rõivastust nägin - paar köögivalamut koos juppidega oli selga topitud.

[Mõnuagent 007]

ERR palus minult top10 filme. Ma umbes 10 filmi vist aastas nägingi, aga oh well.

1. The Lobster – külmalt irooniline sisevaade tänapäeva inimese kohustusse omada suhet. Naljad on nii piiri peal, näitlemine nii viimase lihvini tuunitult külm, super.
2. La La Land – ava suvaline uudisteportaal ja saad kilogrammide kaupa hirmu krae vahele. Ja siis tuleb Hollywood enda parimas mahlas – ilusad värvid, inimesed, laulud. Keerukad võttenurgad, tantsunumbrid, aga samas lihtne, kuid mitte labane looliin. Mida paremat tahtagi?
3. Kimi no na wa. – Jaapani animatsiooni selle aasta suurfilm. Esiteks on ekraanil nähtav detailirohkus hingemattev, aga kõige selle juures mängib armsa romantilise komöödiana algav film jaapanlaste hirmudel looduskatastroofide ees ja liigub samadel radadel kus Arrival või Inception.
4. Manchester By The Sea – loojutustus par excellence endaga ummikus mehest, kelle kehastamise eest saab ilmselt Casey Affleck kuldmehikese. Film, kus justkui ei toimu midagi suurt, ei võitle superkangelased ega päästeta maailma, vaid tegeletakse muredega, mis võivad tabada meid kõiki.
5. Hell or High Water – kui filmi esimesed kaks nähtavat näitlejat on esimese hooga tuttavad My Name Is Earli komöödiasarjast, siis võib tekkida veidi arusaamatu tunne, ent see on ekslik. Ben Foster sobib ideaalselt veidi pöörase ja Chris Pine natuke siledama pangaröövlist venna rolli. Pange juurde Jeff Bridges, Nick Cave’i muusika ja saate ideaalse meesteka.
6. Rogue One – ja Star Wars meeldibki taas kriitikutele. Episoodid 1-3 on unustatud, 7. episood oli lihtsalt tore enda autentses õhustikus, aga Rogue One loob täiesti uued karakterid, kus vanu tegelasi näeb väga harva ja teeb seda väga hästi. Teised superfrantsiisid võiksid eeskuju võtta, et kui tahad ikkagi vihaselt inimestelt raha välja pumbata, siis tee seda vähemalt hästi.
7. Hackshaw Ridge – Mel Gibson lunastas end nüüd kõigevägevama ehk Hollywoodi ees. Pärast juudisõimu ja naisepeksu istus mees peidus, osales B-kategooria filmides ja tõi nüüd linale eriskummalise loo relvitust sõjaväearstist, kelle kehastamise eest saab ka Andrew Garfield ilmselt premeeritud.
8. Arrival – nagu Inception kohtuks Interstellariga, aga veidi väiksemate vilede ja kelladega. Esmapilgul keeruline semiootiline ulmer keerab ühe plahvatuse ja paari püssilasuga ulmežanri taas intelligentseks ehk päästab pea kahe tunniga Iseseisvuspäeva tekitatud kahju.
9. Green Room – ehe õõvafilm punkbändist, mis suudab natsid välja vihastada ja siis nende rünnaku alla jääda. Omamoodi Julmade mängude järeltulija, kus ootamatult ollakse ületamatu kurjuse meelevallas ja sealt väljapääs tundub võimatu. Lõpp on siiski Julmade mängude omadega võrreldes siirupine.
10. Deepwater Horizon – inimeste harimise mõttes ülioluline film. Kallid inimesed, ärge nussige loodusega. Mehhiko lahes lekkima hakanud Deepwater Horizoni naftaplatvormi lõhkemise lugu. Nagu ütles Kreisiraadio legend Kert Ämmapets, et valikuks on vangikong või häbi täis silmadega linnas käimine, siis sama valik oli ka ühe maailma suurima keskkonnakatastroofi põhisüüdlastel. Kuna nad vangi ei läinud, siis aitab see film vähemalt neil inimestel häbi täis silmadega ringi käia.

[Wingback]

Uuel aastal linastub uus Eesti film:

[orbitaaljaam]

ERR palus minult top10 filme. Ma umbes 10 filmi vist aastas nägingi, aga oh well.

Lõplik mõnumeeter: filme 26, tisse 8.

PÖFF on erikategoorias?

[Mõnuagent 007]

PÖFF on erikategoorias?

Jah. PÖFFi kohta ei küsinud keegi top10t

[futbolidipaul]

uuel aastal linastub uus eesti film:

what the hell???

[Jasper]

9. Green Room – ehe õõvafilm punkbändist, mis suudab natsid välja vihastada ja siis nende rünnaku alla jääda. Omamoodi Julmade mängude järeltulija, kus ootamatult ollakse ületamatu kurjuse meelevallas ja sealt väljapääs tundub võimatu. Lõpp on siiski Julmade mängude omadega võrreldes siirupine.

Funny Games oli "Jõhkrad mängud". (või teatrifestivali raames "Tõsised mängud"). "Julmad mängud" oli Cruel Intentions. kõlab rohkem nagu Haneke ...