-
"An errand boy, sent by grocery clerks, to collect a bill" -
Ma vaatasin ka just selle ära. 3 õhtut järjest enese piinamist, sest ma lihtsalt tahtsin teada, kui juustuselt tapetakse ära see keda tappa ei saa. Ei pidanud pettuma.kes sellest pasast ikka enam aru saab
nagu ma vaatasin thori rögögöröki.
Esmalt keegi võitleb suvategelasega. Siis korraga sureb keegi lambist ära. Siis korraga on kuskil mujal planeedil, võitleb suvategelasega. Siis meenutatakse mingit kuradi kosmoselaeva. Siis on jälle suvategelane, keda peaks teadma kuskilt sealt ja sealt. ja siis lõppeb mingi seisuga, et läheb kohe edasi.
Et nagu jah.Kommentaar
-
Kellelegi Black Mirror meeldib? Siis on just teile kinno tulemas sobiv õõvafilm Vaimude lahkaja. Algab tüüpilise "meil on selgeltnägijate paljastaja"-tüüpi õudukas, kes leiab seejärel uut olukorda uurides, et äkki pole kõik ikka nii. No neid filme on kõvasti olnud ja õudsemaidki, kuigi ka siin filmis on väga õudseid kohti, siis filmi lõpp on selline, mille spoilimise eest võiks kellelegi türpi anda. Vähemalt mina ei jäänud magama, mis on viimasel ajal veidi haruldane. Näitlejad on head ja muidu on ka tore. Inglaslik ja väga mustpeeglilik kõik.
Tisse pole, keegi surma ka vist otseselt ei saanud, verd ka ei lennanud. Aga, noh, muidu tore.Kommentaar
-
Niih, sai veidi HÕFFiga müratud. Seal on muidugi esindatud ka filmid, mida iga endast lugupidav õudustrashivaataja on juba vaadanud nagu Vaimude lahkaja, Veronica ja kustumatu Maniakaalsed medõed leiavad ekstaasi, aga võtsin siis ette veidi teised üritused.
HÕFFi avafilm Märulikool ehk Rock Steady Row oli täielik B-film, mis samas võttis asja lõdvalt ja lõbusalt. Tegevus toimus düstoopilises tulevikus, kus ülikoolis varastatakse õppimise asemel jalgrattaid ja tapetakse suvaliselt inimesi. Noh, selline ajuvaba tõmblemine, paari hea nalja ja toreda siblimisega. Ilmselt nädala pärast ma seda filmi ei mäleta.
Verd oli, tisse polnud, õudne polnud üldse.
Järgmisena sai võetud friikidele suunatud film Samuraipatsiga Detektiiv ehk Top Knot Detective, mis oli valmistatud Austraalias, aga oli mockumentary Jaapani 90-ndate aastate kultussarjast. Sarja ennast olemas polnud, aga sinna oli kokku suunatud kõik Jaapani rämpsfilmidele omane - sitt näitlemine, suvaliselt ekraanile ilmuv mikripoom, halb montaaž, peenisaurused, ajarännakud ja täielik ajuvabadus. Lugu ise oli ühelt poolt üdini kurb, teiselt poolt hästi läbimõeldud käsitlus kuulsusest ja selle probleemidest.
Läks kiirelt, nägi korraks tisse (aga väga korraks), õudne polnud üldse. Ilmselt jääb veidikeseks meelde ka.
Seejärel sain kätte brittide filmi Nõelapadi ehk Pin Cushioni, mille Rotten Tomatoesi hinnang on hetkel 100%. Tõsi, kuna tegu on indifilmiga, siis on seda hinnanud ainult 8 kriitikut. Ent film ise tekitas esmalt küsimuse, et miks ta üldse HÕFFil on. Mingis osas meenutas Carriet, siis USA noortesarja 13 Reasons Why'd, siis omakorda Requiem For A Dreami. Ehk film pole õudne õuduse pärast, vaid pigem loob mulje veidi erineva inimese raskustest sotsiaalse surve all. Väga friiki ema (kes on samas hea südamega, aga lihtsalt sotsiaalselt võimetu) ja teda häbenev tütar mürgeldavad Inglismaa väikelinnas ja üritavad eluga hakkama saada. Lõpuks väga ei saa.
Ma pole kindel, kas tisse nägi, igatahes korra võttis tütar end pudelimängu ajal alasti, aga see lahtivõtmiskoht käis nii kiirelt. Vägivalda oli, otseselt verd pigem mitte. Aa, ei, korra oli, aga see polnud päris veri. Siiamaani kõige parem esitus.
Kui viitsin, siis vaatan miskit veel ära. Täna on vaba päev ja puha.Kommentaar
-
Hakkasin nüüd tutvuma Viljandi komöödiafestivali Wilcomi esitustega. Kui tahate kindlasti ÜHTE filmi vaadata, siis minge ja vaadake Kahte lotopiletit, millest ma mingi nädal-kaks tagasi kirjutasin.
Täna vaatasin kavast filmi kuidas küüslaaugu-vitka viis poldi-ljohha hooldekodusse, mida mulle slaavituttavad pidevalt kiitsid. Probleem tekkis pigem sellest, et ma ei näinud selles filmis komöödiat. Film oli Karlovy Vary mingi alamrubriigi võitja ja igati okei võitja. Esteetiliselt laenas sitaks Breaking Badilt, muidu oli ka ilus. Film räägib gobnikust, kes on orb, aga saab korraga teada, et tal ikka on isa, aga see kuradi isa on voodihaige ja korteriomanik, kus gobnik saaks rämedalt armukest nussida. Mõeldud-tehtud ja viiakse isa üle poole Venemaa vanadekodusse. Sealt edasi saab suvaline roadmovie korraga gängstermovieks ja isa ja poeg saavad lähedamaks. Noh, et nalja tõesti ei saa, aga igav ka ei hakka. Tisse ka polnud.
Nüüd üritan edasi vaadata mingit Prantsusmaa komöödiat, mis on vapsee MaieValdur kohtub Hannes Võrnoga, aga õnneks pean nüüd last hoidma ja vaatan jälle Paddingtoni. Yolo!Kommentaar
-
Ma nüüd ei teagi, kas pidanuks Black Pantherit suurelt ekraanilt vaatama või mingis teises konditsioonis, kuid seda kriitikute vaimustust ma küll ei jaga.
Tore koomiks ja nii, kuid...igav noh!see ei ole minu süü, et sa okaspuu oled
"joon palju ma tahan, aga ikka ta ei saa minust aru"
"Football is a simple game based on the giving and taking of passes, of controlling the ball and of making yourself available to receive a pass. It is terribly simple."Kommentaar
-
Nonii, nüüd jäi mingil kummalisel põhjusel nädal ilma kinota, mille täna pärast õhtuuinakut parandasin. Üllataval kombel tuli Joaquin Phoenixiga You Were Never Really There alles paar nädalat tagasi kinodesse, aga juba pidin selle seansse tikutulega taga otsima. Lõpuks läksin Artisesse, kus oli saal sisuliselt tühi.
Aga tegelikult võis ka selle filmi kergest lati alt läbijooksust aru saada, sest film võitis ju kõigest mingi Cannesi auhindu, mis pole kindlasti Marvel või lastefilm. Pigem kurb ja julm film haamriga mehest, kes päästab tüdruku lõbumajast. Palju haamrilööke, mõned püstolilasud, null paljast (naise)ihu. Aga 1,5 tundi kannatab kenasti ära, algul tundus kerge venivus sees olema, aga kui film hoo sisse sai, siis enam väga alla ei võetud. Ehk taaskord film, kus keskendutakse palgamõrvarile, kellel läheb veidi sassi asjad ja lõpuks on ülepeakaela pasa sees.
Dialoogi väga palju pole. On mingid veidi häirivad hallutsinatsioonistseenid. Soovitan ära vaadata, sest ilmselt on umbes nädala pärast kavast maas, sest pole päris igaühe teetass.Kommentaar
-
Kommentaar
-
Wonder Woman on DC Universe, mitte Marvel.see ei ole minu süü, et sa okaspuu oled
"joon palju ma tahan, aga ikka ta ei saa minust aru"
"Football is a simple game based on the giving and taking of passes, of controlling the ball and of making yourself available to receive a pass. It is terribly simple."Kommentaar
-
Suht selgelt meelega postitatud DC nimed sinna ritta Daz Booob
Muidu aga see väide ise ka ei pea paika. Saab probleemideta ka iseseisvalt neid filme vaadata ilma eelnevate filmideta, Must Panter veel eriti. Filmi ennast vähe üle kiidetud küll. Isiklikult tundus ok vaatamine kuid ei midagi enamat.
MCU filmidega võrreldes on ta siiski parem nt kui Iron Man 2 ja 3, Spider-Man Homecoming, Avengers 2 ja Thori esimesed 2 filmi (ilmselt mõned filmid veel). Et siis kõige hullem ei ole, saanuks paremini lahendada kuid umbes keskele ta läheb seal MCU filmide reas.
Muidu Infinity War sai endal mõni nädal tagasi vaadatud. See oli toredam vaatamine
Kommentaar
-
Ma ei ole kunagi aru saanud, et miks inimesed üldse vaatavad neid Marveli või DC asju, kui pole eelnevalt kogu universumiga (või lausa sama tegelase eelnevate osadega) tuttavad? Sa ei saa ju hakata vaatama "Metsikut Roosi" 37ndast osast.Victoria Concordia CrescitKommentaar
-
Olude sunnil pidin eelmine suvi vaatama "Kodus ja Võõrsil" ning "Vaprad ja Ilusad" mõningaid osi. Mo arust oli kogu teema ikka sama mis hmmmm 20a tagasi? Näitlejad olid ainult vanemaks jäänud, osad olid lausa uued ja loomulikult olid kõik kõikidega juba mitu ringi abiellunud.Kommentaar
Kommentaar