-
Am Sonntag um 13.00 Uhr haben wir ein Weißwurst- Wettfressen mit der Bayern-Spitze. Da bin ich gut dabei. (Rainer Calmund) -
Esmaspäeva hommikul lahkus pärast lühikest haigust Kawasaki motokrossi meeskonna tiimipealik Jan de Groot. Teatavasti sõidab Kawasaki värvides ka Tanel Leok.
Alates 1994. aastast Kawasaki tiimis töötanud 62-aastane de Groot oli motomaailmas väga hinnatud mees, kes viis teiste hulgas absoluutsesse tippu Greg Albertyni, Sebastien Tortelli ja Dave Strijbosi.Mis on ühist Tallinna jõulukuusel ja Cristiano Ronaldol? Mõlemad kipuvad ümber kukkuma, aga süüdi on alati teised!
Ott JärvelaKommentaar
-
-
mis saab võidu pühal olla veel hullem.RIP mehed ja kaastunne omasteleMis on ühist Tallinna jõulukuusel ja Cristiano Ronaldol? Mõlemad kipuvad ümber kukkuma, aga süüdi on alati teised!
Ott JärvelaKommentaar
-
R.i.p Leeds United?Mis on ühist Tallinna jõulukuusel ja Cristiano Ronaldol? Mõlemad kipuvad ümber kukkuma, aga süüdi on alati teised!
Ott JärvelaKommentaar
-
r.i.p väino leok,kahju kui hakkajad inimesed meie hulgast lahkuvad.Mis on ühist Tallinna jõulukuusel ja Cristiano Ronaldol? Mõlemad kipuvad ümber kukkuma, aga süüdi on alati teised!
Ott JärvelaKommentaar
-
Filmikunsti saatsid Ingmar Bergmani rootslased – filmikriitik Rune Waldekranz 1950: «Ükski teine filmirežissöör pole suutnud jõulisemalt väljendada sõjajärgse Rootsi põlvkonna meeleheidet ja igatsust õnne järele.»
Pilvedesse tõstsid ta prantslased – peaauhind Cannes’i filmifestivali komöödia (!) «Suveöö naeratused» eest 1957. Jumala ehk Felliniga võrdsustasid teda itaallased. Kõigi aegade parimaks – nagu neile kombeks – kuulutasid ta Bergmani festivali teatrietenduste ja filmiretrospektiiviga New Yorgis 1998 ameeriklased.
Kui ma kuu aega tagasi andsin suvepuhkusele minevatele Eesti Draamateatri näitlejatele üle «Sügissonaadi» tõlke, et nad saaksid rollidesse sügiseks sisse elada, pöörduti minu poole mõttega, et see teos väärib ka trükisõnas avaldamist – näiteks juulis 2008, kui vanameistril täitub 90.
Tema intellektuaalses kõrgvormis ei võimaldanud kahelda nii viimastel aastatel antud harvad intervjuud, mida ETVgi on näidanud, kui ka Fårö saare üksiklase sisukad kirjatööd, millele ei paistnud lõppu tulevat. Meistri rikas elu kajastub mälestustes Eestis juba kahes trükis ja maailmas paarisajas keeles ilmunud «Laterna magicas» (tõlkijana olen ehk ebaobjektiivne, kuid üks hingepuudutavamaid ja siiramaid teoseid selles žanris üldse).
Ja et oleks väärikam auväärse kadunukese ees pead paljastada, siis Loomingu Raamatukogu jõudis oma maikuu numbriga ennetada Ingmar Bergmani näidendi «Lärmab ja veiderdab» esietendust Vanemuises, mis peaks lavale jõudma selle aasta lõpul.
Meister igal alal
«Film on unenägu. Mitte ükski teine kunstivorm ei tungi sinu teadvusesse, nagu teeb seda film. Otse tunnetesse, sügavale hinge tagatubadesse,» oli Bergman veendunud.
Ma olen vist näinud kõiki ta filme, kuid seda, mida tähendas 60ndate alguses imekombel nõukogude filmilevisse jõudnud «Maasikavälu», küsitagu selle kümnendi «kuldse» põlvkonna helgeimatelt peadelt. (Mati Undilt enam ei saa).
Teater ei ole rahvusvaheline nähtus, keele- ja muud barjäärid. Minu elu parimasse kümnesse mahuvad nii I.B. «Unenäomäng», «Nukukodu» kui ka «Kuningas Lear». Et mitte teistele ülekohut teha, rohkem ei nimeta.
Erapoolikuse unustuseks. Juhtumisi (!) lappasin eile üht TMK vana numbrit. Täna surmauudist kuuldes otsisin selle taas välja.
Rootsis mõned kuud stažeerinud Madis Kalmet kirjutab (1991) nukrast sombusest Stockholmist jaapanlase Yokio Mishima näidendi «Markiisitar de Sade» lavastusest: «See on kummaline kabuki-süntees… Iga pisemgi liigutus, iga peapööre saab tähenduse, iga sõna kõlab kui kalligraafiline vokaal. Helisev kirkus ja selgus. Pole midagi öelda.
Suurmeister on klass omaette. Kirugu rootslased oma Bergmanit palju tahes.»
Miks kunagi kiruti? Ju ta oli liiga läbinägev, valus kui kirurginuga. Ennast pole peeglis kuigi meeldiv vaadata. Üks mu kirjanikust sõber ootas minu Bergmani-tõlkeid rohkem kui mind. Talle ei mahtunud pähe rootslaste põikpäisus jätta sellele mehele Nobel andmata. Nüüd, kus sama preemia kuulub jelinekkidele ja mao kingsonitele, ei häiri see enam I.B.-d ennastki. Kunagi häiris. Võttis kätte ja tegi filmimõtetest kirjanduse.
Oli, on ja jääb
Kirjutas stsenaariumid nii lahti, leidis oma keele, ja tunnistan, et nende tõlkimine võtab kaks korda rohkem aega kui muidu ja on poole huvitavam.
Kui Truffault oma legendaarses maailma kõigi aegade kahekümne parima hulka valitud filmis «400 lööki» pani kaks koolist poppi tegevat jõmmi varastama kinoteatri vitriinilt ilusa noore naise foto (vaatasin seda muide kordi ja kordi kümnenda klassi aegu koolist poppi tehes), polnud mul õrna aimugi, et see oli kaader I.B. filmist «Suvi Monicaga».
Kakskümmend aastat tagasi leidsin soome ajakirjast Filmihullu Jean-Luc Godard’i, tollase noore vihase mehe ja prantsuse uue laine ideoloogi ülestunnistuse: «Kõik, millest me unistasime, oli Bergmani filmis ja selles kaadris oleva neiu (Harriet Andersson) naeratuses juba olemas.»
Oli, on ja jääb. Filmilint võib muutuda Põrjevi ja Mosfilmi-aegsest sametpunasest Dostojevski «Idioodi» õrnpruunkollaseks.
Ingmar Bergmani kirsspunased lõputute ustega avanevad ja valgeis hõljuvais kleitides madonnadega interjöörid aga püsivad, sest maestro viimane ülemaailmne alles paari aasta tagune elutööpreemia pärineb panuse eest filmide restaureerimise vallas. Meie kohus on mäletada I.B.-d nii tegija kui säilitajana.
Ingmar Bergman
Sündinud 14. juulil 1918 Uppsalas
• 1920 kolib perekond Stockholmi, kus lõpetab kooli ja ülikooli.
• 1938 esimene lavastus Stockholmi Üliõpilasteatris, aastate jooksul on neid kogunenud ligi 140.
• 1942 asub stsenaristina tööle Svensk Filmindustris, esimene stsenaarium «Raev» saab filmiks 1944.
• 1944 saab Helsingborgi Linnateatri juhiks, olles Rootsi kõigi aegade noorim pearežissöör.
• 1945 valmib «Kriis» oma stsenaariumi järgi ja esimene film režissöörina, kokku on ta teinud ligi
50 mängufilmi, lisaks dokumentaal- ja TV-filme.
• 1955 Komöödia «Suveöö naeratused» võidab peapreemia Cannes´i filmifestivalil.
• 1959–2004 Kungliga Dramateni lavastaja ja teatrijuht (1963–1976).
• 1976–1981 alusetu maksupettusesüüdistuse tõttu filmi- ja teatrirežissöörina Saksamaal.
• 1982 suurfilm «Fanny ja Alexander», viimane mängufilm režissöörina.
• 1988 romaan «Hea tahe» (perekonnatriloogiasse kuuluvad veel «Pühapäevalapsed», 1990 ja «Erakõnelused», 1994).
• 1997 Cannes’i filmifestivali elutööpreemia Kuldpalmide Kuldpalm.
• 2004 lahkub Stockholmist ja Kungliga Dramatenist, et jääda lõplikult Fårö saarele, kuhu ta ehitas endale suvekodu juba 1960. aastal pärast filmi «Nagu peeglis» valmimist.
• 2007 30. juulil sureb 89 aasta vanuses Fårö kodusaarel.Mis on ühist Tallinna jõulukuusel ja Cristiano Ronaldol? Mõlemad kipuvad ümber kukkuma, aga süüdi on alati teised!
Ott JärvelaKommentaar
-
Kui sa muudkui nii uljalt kopipasteerid, siis oleks tegelikult viisakas ka juurde märkida, kust need mõtteterad võetud on (antud juhul Ülev Aaloe, Postimees).
Vanameistrile aga teravat sulge ja silma ka seal kõrgemal pool.armastan ma headust üle kõige vihkan lolleKommentaar
Kommentaar