aga refereeri talle seda artiklit
T.Aintsi ooperi (libreto U.Lennuk) lavastus räägib sellest, et eestlased on kasutu biomass
Saale Kareda: Kui haakida Kivirähi romaan Vanemuise produktsioonist igal tasandil täiesti lahti, siis muusikaline lavateos „Rehepapp” maalis eesti rahvast üksühese pildi kui karjast idiootidest, kes ei ole millekski võimelised, kes lähtuvad ainult madalatest instinktidest, ning lavateose lõppedes jäi õhku üldistus, et kuna see niikuinii on üks mõttetu jobude kari, siis nad ju ei väärigi muud, kui punti siduda ja allavoolu lasta, nii nagu juhtub ooperi lõpus kahe naistegelasega. Siinkohal torkas pähe, et baltisaksa mõisnikud nimetasid eestlasi Undeutsche (mittesakslane) või Unmenschen (mitte-inimesed, kusjuures näiteks rannarootslasi niimoodi mitte kunagi ei nimetatud). Suurt hulka enesega paksult rahulolevaid valitsuse esindajaid „Rehepapi” esietendusel nähes mõjus see lavastus peaaegu et (tänaste „mõisnike”) tellimustööna — à la tulevase plaanitsetud kiibistamise kiituseks. Eriti õõvastavalt mõjus jabur karglemine pärast lavatüki depressiivset lõppu, mis justkui vaikimisi öelnuks: „te olete idioodid, kusjuures te ise arugi ei saa, et te idioodid olete, me tapame teid järk-järgult maha ning te olete veel sellised tolad, et karglete ja rõõmustate selle kõige juures.” Lavateose kulgedes pani mind muu hulgas võpatama kummaline fraas „Inimene tahab olla hing…” (mida Kivirähi romaani tekstist ei leia), mis kinnitab kontseptsiooni käsiteldavast rahvast kui hingetust ja seega väärtusetust biomassist.
T.Aintsi ooperi (libreto U.Lennuk) lavastus räägib sellest, et eestlased on kasutu biomass
Saale Kareda: Kui haakida Kivirähi romaan Vanemuise produktsioonist igal tasandil täiesti lahti, siis muusikaline lavateos „Rehepapp” maalis eesti rahvast üksühese pildi kui karjast idiootidest, kes ei ole millekski võimelised, kes lähtuvad ainult madalatest instinktidest, ning lavateose lõppedes jäi õhku üldistus, et kuna see niikuinii on üks mõttetu jobude kari, siis nad ju ei väärigi muud, kui punti siduda ja allavoolu lasta, nii nagu juhtub ooperi lõpus kahe naistegelasega. Siinkohal torkas pähe, et baltisaksa mõisnikud nimetasid eestlasi Undeutsche (mittesakslane) või Unmenschen (mitte-inimesed, kusjuures näiteks rannarootslasi niimoodi mitte kunagi ei nimetatud). Suurt hulka enesega paksult rahulolevaid valitsuse esindajaid „Rehepapi” esietendusel nähes mõjus see lavastus peaaegu et (tänaste „mõisnike”) tellimustööna — à la tulevase plaanitsetud kiibistamise kiituseks. Eriti õõvastavalt mõjus jabur karglemine pärast lavatüki depressiivset lõppu, mis justkui vaikimisi öelnuks: „te olete idioodid, kusjuures te ise arugi ei saa, et te idioodid olete, me tapame teid järk-järgult maha ning te olete veel sellised tolad, et karglete ja rõõmustate selle kõige juures.” Lavateose kulgedes pani mind muu hulgas võpatama kummaline fraas „Inimene tahab olla hing…” (mida Kivirähi romaani tekstist ei leia), mis kinnitab kontseptsiooni käsiteldavast rahvast kui hingetust ja seega väärtusetust biomassist.
Ei teagi kas oli koht liiga kehva või prill liiga nõrk. 
Kommentaar