mis puudutab enesetappude teemat, siis selles vallas on küllaltki keeruline ka "tegutseda". üsna selgelt olukord, kus probleemiga "tegelemine" algab rohujuuretasandist ning siinkohal ei saa öelda, et "hakkame enesetappudega tegelema", sest pea iga võimalik samm või strateegia on tegelikult oluliselt suurema süsteemi osa kui seda on konkreetne küsimus.
Toome paar lihtsat näidet, mis enesetappudega seotud.
Esimesel näitel paneme koondnimetuseks meeleoluhäired (lähemalt: https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatri...eleolu_h-d.htm), siis see ei puuduta ainult eneselt elu võtjaid, vaid väga suurt osa ühiskonnast. Nüüd, suitsiidi kontekstis on probleemi üheks osaks see, et need inimesed ei saa abi. Abi ei saa aga paljud, kes abi vajaksid (olgu psühholoogilist või psühhiaatrilist). Seega algaks protsess suitsiididega tegelemisel sellest, et suurima riskiga inimesed jõuaksid abini. See omakorda eeldaks problemaatiliste inimeste sagedast uurimist. See aga ei ole lihtsalt võimalik.
Ehk suurimaks abiks on tegelikult lähedased või mitte nii lähedased, kuid siiski inimesega kokku puutuvad inimesed, kes suudaksid tuge pakkuda või probleemi märgata. Süsteemselt saab siin küll riiklikul tasandil ära teha nt kampaaniaga a la "märka inimest hädas". Minu teada on seda ka tehtud, kuid lõpuks peab prioriteedid kuhugi seadma ning igale poole ei jõuta.
vahemärkusena - teemat uuritakse ning märtsist maini oleks saanud lähedase suitsiidiga seotud inimesed oma arvamust avaldada ja süsteemselt abiks olla siin.
Eks on enesetapp kui tegevus siiski tugevalt seotud ühiskonna raamistikuga, mille liikmeks ollakse. "sign of the times..." Öelda, et sellega ei tegeleta on ka suhteliselt primitiivne ning paradoksaalselt näitab ära selle inimese enda käitumise ja hoiaku. Sest kui panna kasvõi goooglesse erinevaid suitsiididega seotud märksõnu, siis uuritakse ning tegeletakse eestis sellega küllaltki palju.
Kiire ülevaade probleemidest näiteks siin. Selle väitekirja lühikokkuvõtte puhul saaks küll resümeerida, et siit-sealt saab riiklikul tasandil suitsiidide kontekstis rohkem ära teha, kuid seda ainult sellepärast, et "igal pool saab paremini". Reaalne muutus toimub/toimuks aga ühiskondlike muutuste kogumis.
teise näitena kasutan ühte juhtumit, millest just lähedaselt kuulsin. kuskil 15 aastat tagasi kiusati tema koolis ühte tüdrukut, kellel isa ei olnud, ema oli probleemne ning perekonnas väga tugevad toimetuleku probleemid. Tüdruk ise oli aga mingi piirini tubli - hoidis õppimist korras jne, kuid kuna "riided olid katki" ning "pesemisvõimalusi kodus ei olnud", siis kiusati teda kaasõpilaste poolt ning ka õpetajad vaatasid viltu. Mitme aastase töö "viljana" võttiski see noor tüdruk endalt kahjuks elu.
Nüüd süsteemselt saab riik tegeleda täna sellega, et õpetajad oleksid pädevamad ning märkaksid selliseid olukordi - ma olen enam kui kindel, et seda ka täna tehakse ning kindlasti on õpetajad ja ühiskond täna selliste olukordade osas paremini "equipped". Kuid probleemi teine pool - kiusamine noorte seas on asi, millega riiklikult tegeleda raske ning jääb iga inimese ja tema vanemate südametunnistusele. Ja ka see, et kedagi kiusatakse (ükskõik mis põhjusel) on paraku suuresti jällegi "sign of the times".
dno kas kedagi kotib üldse see kirjutis, aga endal vähemalt hea läbi mõelda ja kirja panna
Toome paar lihtsat näidet, mis enesetappudega seotud.
Esimesel näitel paneme koondnimetuseks meeleoluhäired (lähemalt: https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatri...eleolu_h-d.htm), siis see ei puuduta ainult eneselt elu võtjaid, vaid väga suurt osa ühiskonnast. Nüüd, suitsiidi kontekstis on probleemi üheks osaks see, et need inimesed ei saa abi. Abi ei saa aga paljud, kes abi vajaksid (olgu psühholoogilist või psühhiaatrilist). Seega algaks protsess suitsiididega tegelemisel sellest, et suurima riskiga inimesed jõuaksid abini. See omakorda eeldaks problemaatiliste inimeste sagedast uurimist. See aga ei ole lihtsalt võimalik.
Ehk suurimaks abiks on tegelikult lähedased või mitte nii lähedased, kuid siiski inimesega kokku puutuvad inimesed, kes suudaksid tuge pakkuda või probleemi märgata. Süsteemselt saab siin küll riiklikul tasandil ära teha nt kampaaniaga a la "märka inimest hädas". Minu teada on seda ka tehtud, kuid lõpuks peab prioriteedid kuhugi seadma ning igale poole ei jõuta.
vahemärkusena - teemat uuritakse ning märtsist maini oleks saanud lähedase suitsiidiga seotud inimesed oma arvamust avaldada ja süsteemselt abiks olla siin.
Eks on enesetapp kui tegevus siiski tugevalt seotud ühiskonna raamistikuga, mille liikmeks ollakse. "sign of the times..." Öelda, et sellega ei tegeleta on ka suhteliselt primitiivne ning paradoksaalselt näitab ära selle inimese enda käitumise ja hoiaku. Sest kui panna kasvõi goooglesse erinevaid suitsiididega seotud märksõnu, siis uuritakse ning tegeletakse eestis sellega küllaltki palju.
Kiire ülevaade probleemidest näiteks siin. Selle väitekirja lühikokkuvõtte puhul saaks küll resümeerida, et siit-sealt saab riiklikul tasandil suitsiidide kontekstis rohkem ära teha, kuid seda ainult sellepärast, et "igal pool saab paremini". Reaalne muutus toimub/toimuks aga ühiskondlike muutuste kogumis.
teise näitena kasutan ühte juhtumit, millest just lähedaselt kuulsin. kuskil 15 aastat tagasi kiusati tema koolis ühte tüdrukut, kellel isa ei olnud, ema oli probleemne ning perekonnas väga tugevad toimetuleku probleemid. Tüdruk ise oli aga mingi piirini tubli - hoidis õppimist korras jne, kuid kuna "riided olid katki" ning "pesemisvõimalusi kodus ei olnud", siis kiusati teda kaasõpilaste poolt ning ka õpetajad vaatasid viltu. Mitme aastase töö "viljana" võttiski see noor tüdruk endalt kahjuks elu.
Nüüd süsteemselt saab riik tegeleda täna sellega, et õpetajad oleksid pädevamad ning märkaksid selliseid olukordi - ma olen enam kui kindel, et seda ka täna tehakse ning kindlasti on õpetajad ja ühiskond täna selliste olukordade osas paremini "equipped". Kuid probleemi teine pool - kiusamine noorte seas on asi, millega riiklikult tegeleda raske ning jääb iga inimese ja tema vanemate südametunnistusele. Ja ka see, et kedagi kiusatakse (ükskõik mis põhjusel) on paraku suuresti jällegi "sign of the times".
dno kas kedagi kotib üldse see kirjutis, aga endal vähemalt hea läbi mõelda ja kirja panna
Kommentaar