Algselt postitas Martin
Vaata postitust
Tundub põnev ja salapärane aga tegelikult on kõik jabur, juhuslik ja mõne agara ametniku ebakompetentne ogarus, mille tulemusena mind "luurajaks" tembeldati. Kuna vastavad paberid on nende poolt ilmselt juba esitatud minu kohta kunagi kuskile, siis pole enam isegi oluline, et kas ma olen või mitte, sest oma viga keegi tunnistada ei taha - mugavam on ju mind kirjeldada kui kedagi väga osavat, kes seni vahele kukkumist on suutnud vältida - Võimalik vaid Venemaal, sest kui osav ma saan siis olla, kui nad minust teavad enda arvates - müstiline riik ja müstilised inimesed.
Mõned näited "ümberlükkamatutest tõenditest".
Minu kirjavahetus Ilya Ponomareviga.
Pilt minust koos julgeolekutöötajatega.
Pilt minust politsei erivahenditega.
Pilt minust koos Irakli Garibašviliga.
Üürisin korterit Ameerika Ühendriikide Suursaatkonnas töötavalt endiselt kolleegilt. jne.
Kõik on ka faktiliselt tõene aga tegemist lihtsalt tuttavate/sõprade või olukordadega mida tuleb vaadelda eraldiseisvatena. Näiteks pilt erivahenditega oli mingilt perepäevalt, kus politsei oma varustust LASTELE demonstreeris. Tuttav palus, et ma Ilyale mingi Postimehes ilmunud artikli tõlke saadaksin. Asutust, kus ma töötasin, külastasid mitmed tähtsad väliskülalised. Olin lihtsalt Välisministeeriumi protokolliosakonna kontaktisik, sest olin nende tegemistega varasemalt kursis ning jäin vahel ka juhuslikult pildile jne.
Seni oli nende saamatus naljakas, midagi mille üle sõpradega ilkuda või vahel muigega meenutada.
Olin selle kõik juba ammu unustanud aga hiljuti juhtus miskit, mis meenutas mulle neid viimaseid ähvardusi. Sellest ka minu soov vältida vööraid inimesi ja kahtlaseid situatsioone.
Kommentaar