1. osa: sissejuhatus- kuidas telekavaataja pääses Betsafe?
2. Osa
Kontrastide maailm
Terve oma elu olen ma kokku puutunud erinevate äärmustega ning tean suhteliselt täpselt, mida inimesed erinevates olukordades mõtlevad. Mu olen oma elus elanud nii Kaukaasia kolkakülas, Tallinna magalarajoonis kui ka Viimsi eramute piirkonnas. Olen kogenud ägeda poisi staatust vene koolis kui ka umbkeelsena võidelnud oma au eest (ja see pole niisama öeldud) eestikeelses koolis. Ma ei tea, kuidas olukord nüüd on, aga üheksakümnendates ei olnud üldse kaiff eesti koolis venelasena olla. Küll lõpuks ellu jäin.
Kontrast oli pärast Katleri Põhikooli astuda Reaalkooli. Mul ei läinudki seal kordagi enda rusikaid vaja... Kontrast on vene meedia vs. eesti meedia...
Igatahes mingi hetk, nagu ma sissejuhatavas osas juba mainisin, töötasin ma ettevõttes nimega Betgenius. Sisuliselt esimene töökogemus (noh suvel mingit juhutööd on ikka kõik teinud-see ei loe). See oli selline tore kontorikene Koplis (hiljem Kesklinnas)- midagi erilist. Kui ma erialasele tööle läksin, siis oli kõik jälle teistmoodi. Ettevõte, milles 80% töötajatest on rasket füüsilist tööd teevad mehed, on tõeline elukogemus. Ei, seal olid ka kontoriinimesed ja kontor ise, aga see kõik on hoopis teistmoodi. Siinkohal ei taha ühegi tööliigi ega ettevõtte kohta halvasti öelda. Lihtsalt pärast tööstusettevõtet on kesklinnakontor tõesti midagi muud...
Niisiis Betsafe- kontor keset kesklinna. Mugav? Jah. Kaasaegne? Jah. Rahvusvaheline? Kohe kindlasti. Ma olin sealt ka varem läbi astunud, kui mul teatud inimestega kohtumised olid, kuid nüüd ma pidin oma uue tööandja ägeduses ikkagi uuesti veenduma. Kuigi ägedus on ilmselt ülepaisutatud sõna. Hoolimine töötajate heaolust on väga kaasaegne mõiste- haisu sees ning vireleva lambi all ongi raskem tööd teha.
Iidamast aadamast on minu jaoks tähendanud töö midagi vastikut, ebameeldivat ja rasket. Pole ime- mu vanemad on nõukogude liidus kasvanud ja seal tähendas töö ainult üht- võimalikult kiiret tööpäeva lõppu. Mitte kunagi ma ei oleks osanud arvata, et mõisted nagu mängukonsool, õlleõhtud, tasuta maitsev toit käivad tööandja juurde. Aga selline on reaalsus ja mis kõige imelisem- see ei tähenda, et keegi ei teeks tööd...
Lihtsalt töö siin on teistsugune. Inimesed ei kasuta siin ära neid hüvesid, mida neile pakutakse. Mitte keegi ei söö kogu tasuta toitu ära (nagu kindlasti mu eelmises kohas oleks tehtud- kuigi ma olen ise ilmselt suurim patustaja), mitte keegi ei mängi päevläbi lauatennist või XboXi. Need on vahendid, kuidas oma aju tööle saada. Ja ma olen sellega nõus.
Kuigi oma väljaõppeprotsessi ja ülesandeid kirjeldan järgmistes osades, tahaksin selle peatüki lõpetada väga hea näitega kontrastist. Oma ametikohast sõltuvalt võtan iganädalasest äriprotsessi koosolekust. Niisiis, ma olen käinud juhtkonna koosolekul eelmises töökohas, ning kujutasin ette, kuidas numbrite ja tulemustega mängitakse. Sellel koosolekul arutati aga 20 minutit, kuidas teha, ok ütleme ausalt, kuidas Eurobasketist välja pigistada maksimaalne kasu ettevõttele.
Sellel koosolekul ma mõistsin, et uus töökoht on sõõm värsket õhku. Kui see pole kontrast, mis mulle meeldib, siis mis see on?
2. Osa
Kontrastide maailm
Terve oma elu olen ma kokku puutunud erinevate äärmustega ning tean suhteliselt täpselt, mida inimesed erinevates olukordades mõtlevad. Mu olen oma elus elanud nii Kaukaasia kolkakülas, Tallinna magalarajoonis kui ka Viimsi eramute piirkonnas. Olen kogenud ägeda poisi staatust vene koolis kui ka umbkeelsena võidelnud oma au eest (ja see pole niisama öeldud) eestikeelses koolis. Ma ei tea, kuidas olukord nüüd on, aga üheksakümnendates ei olnud üldse kaiff eesti koolis venelasena olla. Küll lõpuks ellu jäin.
Kontrast oli pärast Katleri Põhikooli astuda Reaalkooli. Mul ei läinudki seal kordagi enda rusikaid vaja... Kontrast on vene meedia vs. eesti meedia...
Igatahes mingi hetk, nagu ma sissejuhatavas osas juba mainisin, töötasin ma ettevõttes nimega Betgenius. Sisuliselt esimene töökogemus (noh suvel mingit juhutööd on ikka kõik teinud-see ei loe). See oli selline tore kontorikene Koplis (hiljem Kesklinnas)- midagi erilist. Kui ma erialasele tööle läksin, siis oli kõik jälle teistmoodi. Ettevõte, milles 80% töötajatest on rasket füüsilist tööd teevad mehed, on tõeline elukogemus. Ei, seal olid ka kontoriinimesed ja kontor ise, aga see kõik on hoopis teistmoodi. Siinkohal ei taha ühegi tööliigi ega ettevõtte kohta halvasti öelda. Lihtsalt pärast tööstusettevõtet on kesklinnakontor tõesti midagi muud...
Niisiis Betsafe- kontor keset kesklinna. Mugav? Jah. Kaasaegne? Jah. Rahvusvaheline? Kohe kindlasti. Ma olin sealt ka varem läbi astunud, kui mul teatud inimestega kohtumised olid, kuid nüüd ma pidin oma uue tööandja ägeduses ikkagi uuesti veenduma. Kuigi ägedus on ilmselt ülepaisutatud sõna. Hoolimine töötajate heaolust on väga kaasaegne mõiste- haisu sees ning vireleva lambi all ongi raskem tööd teha.
Iidamast aadamast on minu jaoks tähendanud töö midagi vastikut, ebameeldivat ja rasket. Pole ime- mu vanemad on nõukogude liidus kasvanud ja seal tähendas töö ainult üht- võimalikult kiiret tööpäeva lõppu. Mitte kunagi ma ei oleks osanud arvata, et mõisted nagu mängukonsool, õlleõhtud, tasuta maitsev toit käivad tööandja juurde. Aga selline on reaalsus ja mis kõige imelisem- see ei tähenda, et keegi ei teeks tööd...
Lihtsalt töö siin on teistsugune. Inimesed ei kasuta siin ära neid hüvesid, mida neile pakutakse. Mitte keegi ei söö kogu tasuta toitu ära (nagu kindlasti mu eelmises kohas oleks tehtud- kuigi ma olen ise ilmselt suurim patustaja), mitte keegi ei mängi päevläbi lauatennist või XboXi. Need on vahendid, kuidas oma aju tööle saada. Ja ma olen sellega nõus.
Kuigi oma väljaõppeprotsessi ja ülesandeid kirjeldan järgmistes osades, tahaksin selle peatüki lõpetada väga hea näitega kontrastist. Oma ametikohast sõltuvalt võtan iganädalasest äriprotsessi koosolekust. Niisiis, ma olen käinud juhtkonna koosolekul eelmises töökohas, ning kujutasin ette, kuidas numbrite ja tulemustega mängitakse. Sellel koosolekul arutati aga 20 minutit, kuidas teha, ok ütleme ausalt, kuidas Eurobasketist välja pigistada maksimaalne kasu ettevõttele.
Sellel koosolekul ma mõistsin, et uus töökoht on sõõm värsket õhku. Kui see pole kontrast, mis mulle meeldib, siis mis see on?
Kommentaar