Nii. Kui varasemalt olen käinud jalgpatrippidel peamiselt Saksamaal ja korra Inglismaal, siis seekord otsustasin ette võtta reisi kaugele Hispaaniasse. Peamine eesmärk oli kogeda võrreldes kahe eelnimetatud riigiga hoopis teistsugust jalgpallikultuuri. See eesmärk sai ka täidetud. Sõelale jäänud mängud olid Levante – Eibar, Valencia – Alaves ja Villareal – Atletico. Ajaloo huvides kirjutan piletite ostmisest ja üldisest eelarvest sellise reisi puhul eraldi postituse. Jätan selle praeguse rohkem reisikirjaks.
Olles käinud juba päris paljudel sellistel reisidel, siis olen ajaga ka mugavamaks muutunud. Seekord lendasin Lufthansaga läbi Frankfurti Madridi ning hiljem sama teed tagasi. Elu on näidanud, et üks tüütumaid asju selliste reiside puhul on ooteaeg jätkulennu vahel. Sellest tulenevalt tõmbasime selle minimaalseks. Nii Frankfurti kui ka Madridi lennul oli au lennukit jagada Margus Tabori ja Õnne 13 Anne-Maiga. Samuti mingi tüübiga, kes kandis vist kohvriga mingit elundit kaasas. Igatahes oli kohvrile suurelt kirjutatud „NO X-RAY, NO DELAY!“. Nojah siis. Kuna lennud olid varajased, siis jõudsime Madridi juba veidi pärast. Lennujaamast linna ja kerge jalutuskäiguga hotelli. Hotelli puhul kehtis mul sama põhimõte, mis lendudega. Ehk siis, kui varasemalt olen ööbinud ka koos mingite Poola õlidega hostelis, siis seekord otsustasin võtta korraliku hotelli. Asus Madridi kesklinnas, kuid hind polnud sugugi hull, öö oli ca 75€ sellel aastaajal. Kui kedagi peaks huvitama, siis hotell Cortezo.
Üldiselt on Madrid sellel ajaperioodil üsna mõttetu. Mulle jäi Madridist nkn mulje kui üsna mittemidagiütlevast linnast. Kui sinna juurde lisada aga ka sitt ilm, siis on asi veel halvem. Kujutan ette, et umbes aprilli lõpp/mai võib olla seal täitsa mõnus mõnepäevaseks linnapuhkuseks. Seal on paar päris mõnusat suur parki, kus oleks hea õhtuti mõne alkohoolse joogiga ja hea seltskonnaga tiksuda. Üheks selliseks on kohe raudteejaama lähedal asuv Retiro park.See on tõsiselt suur ja väga eriilmeline. Sattusime sinna kahel erineval päeval eri sissepääsudest lähenedes ning tükk aega kahtlesime, kas oleme üldse samas pargis. Pargi keskel on ka suur tiik, kus millel sõitmiseks saab isegi paate laenutada. Samuti on pargis ka päris kena kristallpalee. Ühesõnaga. Vähemalt minu jaoks oli see üks mõnusamaid kohti Madridis. Ja nagu mainitud, siis suvel sooja ja mõnusa ilmaga oleks selles pargis veel ekstra mõnus tiksuda.
Praegu oli Madridis aga umbes 6 kraadi ja suht pidev vihmasadu. Samas meid see ei peatanud ja pärast mõningast tiksumist hotellis otsustasime esmalt Vincente Calderoni staadioni juurde kõndida. Päris kahju, et ei õnnestunud selles staadionil ise mõnda kohtumist näha. Ajalugu ja head aurat õhkas sealt igal sammul.
Kuna vihmasadu tihenes, siis ülejäänud õhtu sisustasime restorani, kino ja hotelliga. Kinokülastus seekord päris nii sürr ei olnud, kui 2009. aastal Roomas. Toona vaatasime rootsi keelset Lohetatoveeringuga tüdrukut, kuhu oldi itaalia keeles peale loetud ja kus poole filmi pealt tehti paus, et linti vahetada. Õhtu lõppes minibaari rüüstamisega. Täiesti ebamõistlik tegevus, aga kuna ma ei olnud siiani kordagi ööbinud minibaariga toas, siis ei suutnud ennast tagasi hoida.
Järgmise päeva hommik oli juba ilusam ja seega otsustasime lihtsalt mööda Madridi ringi jalutada. Üheks sihtkohaksolika kuningaloss ja selle ees laiuv park. Meie üllatuseks oli park praktiliselt inimtühi ning väike jalutuskäik seal seetõttu päris nauditav.
Suure jalutamise tulemuseks oli see, et õhtuks olime jälgi läbinud kokku 23km. Esmalt seadsime sammud aga Santiago Bernabeule, kus 25€ eest saab staadioni tuurile minna. Kui maksad lisaks 5€, siis saad kaasa ka audiogiidi. Mina lolli peaga ostsin, kuid see osutus täiesti mõttetuks. Eelkõige põhjusel, et Reali ajaloost on mul küll täiesti ükskõik. Minu jaoks maha visatud viiekas. Samas meeldis mulle väga see, et staadioni sai läbida iseseisvalt. Ei pidanud ootama mingi grupi täitumist vms. Läbi staadioni oli tehtud rada mida mööda kõndides jõudsid teisest otsast välja. Mingit ajalist piirangut samuti ei olnud. Sisuliselt ainus reegel oli see, et kui kuskilt juba mööda läinud oled, siis tagasi tulla ei saa. Turvad jälgisid seda üsna resoluutselt. Muidu pildista ja vaata kaua tahad pmst. Staadion on äge ja suur. Samas isegi kõige ülemiselt tasandilt oli vaade vägagi hea. Ka väljast oli staadion arhitektuuriliselt üks ägedamaid, kus käinud olen. Mis on omamoodi paradoksaalne, sest sellel mängiv klubi on jällegi üks ebasümpaatsemaid.
Üldiselt on kõik Realiga kaasas käiv muidugi totaalne bling-bling ja kohati ikka väga lääge. Mingid tüübid, kes samal ajal tuuril olid ei saanud vist üldse aru, kus nad on ja mida nad teevad. Ronaldo pimestus võttis vist üle. Eriti meeldisid kaks tüüpi. Nimelt sai tuuri ajal ühes kohas poseerida Reali viimase CL-i karikaga. Hiljem said selle pildi muidugi mingi raha eest välja osta. Nõme oli see, et isegi kui sa pilti teha ei soovinud (nagu mina), siis pidid sa terve selle gloryhunterite järjekorra ära ootama. Õnneks polnud seal tol hetkel nii palju rahvast veel, et see väga kettasse oleks ajanud. Igatahes oli seal mingi Juventuse dressikaga õli, kes rõõmsalt koos selle karikaga pilti tegi ja poseeris. See oli küll korralik facepalm koht. Tekkis tahtmine küsida sellelt õlilt, et kas sa saad ikka aru, keda Real selle karika teenimiseks finaalis võitis? Mina ennast loomulikult koos karikaga Reali kodustaadionil pildistada ei lubanud, sest ma ei soovi, et minust selline pilt kuhugi pilve tiirlema jääks. Teine „äge“ tüüp oli Barcelona kaelussalliga õli, kes poseeris muuseumi osas 12 Reali võidetud CL-i karika taustal. Kust sellised tüübid tulevad? Ülejäänud päev kulus lihtsalt ringijalutamisele ja põhiliste vaatamisväärsustega tutvumisele. Käisime ka raekoja platsil, kus nägin lemmik ämblikmeest.
Reede hommikul seadsime sammud raudteejaama, et sõita Valenciasse, kus õhtul toimus Levante – Eibari mäng. Rong sõitis seda vahet umbes 1h 45min ning mõni nädal ette ostes oli üks näkku 120€. Vb oleks saanud kauem ette ostes ka odavamalt nagu seda on DB loogika. Samas oli transport kiire ja mugav, seega ei kurda. Üks asi mis avaldas muljet, oli Madridi raudteejaam. Seal on ühes tiivas pmst eraldi botaanikaaed suurte palmide ja muude eksootiliste taimedega. Vees ujuvad kilpkonnad. Üllatav, kuid samas mõistetav oli ka see, et isegi rongi peale minekul valgustati kotid läbi. Tänapäeva Euroopa suurlinnas ilmselt paratamatu asi.
Valenciasse jõudsime samuti üsna vara, ca 11.30. Kuidi check-in oli võimalik alates 14.00-st, siis otsustasime õnne proovima minna. Tasus ära, sest saime toa kätte juba 12-st ning saime ebamugavad kotid ära pandud. Teist korda järjest õnnestus olla hotellis, kus oli nii minibaar kui ka vann. Samas oli Hispaanias kummaline see, et nii kahes erinevas Madridi hotellis kui ka Valencia omas oli tuba päris pime. Laelampe polnud üheski toas. Kuigi tegemist oli väga viisakate kohtadega. Täpselt ei saanudki aru, millest see täpselt tulla võib. Valencia on äge linn. Samas sellel nädalavahetusel oli seal päris sürr olla. Nimelt tähistati seal mingit kevade algusele pühendatud üritust. Üle linna olid paraadid ning samuti ehitati suuri papist/puidust ja jumal teab millest skulptuure, mis mõned päevad hiljem vist maha põletati. Kogu ürituse juurde käis see, et pmst terve nv tegid inimesed tänaval püro. Väiksed lapsed käisid emaga koos tänaval. Ühe käega hoidis emast kinni ja teise käega viskas hernepaugukaid tänavale. See oli pidev vaatepilt. Mida vanemaks lapsed läksid, seda võimsamaks läksid ka lõhkepaketid. Mõni oli selline nagu oleks autopomm su kõrval plahvatanud. Alguses oli päris ebameeldiv tunne, kuid umbes päevaga harjus ära ning hiljem isegi ei reageerinud enam nendele kärgatustele.
Valencias oli ilm juba väga mõnus ning kannatas isegi täiesti särgiväel väljas olla. Head ilma ära kaustades otsustasime minna esmalt rannapromenaadile. See on Valencias tõesti äge. Esitekso n rannariba väga pikk ja lai, meri ilus ning lähedal palju rannakohvikuid, kus saab ka korralikult süüa. Promenaadil kõndides on ebameeldiv see, et seal üsna palju igasuguseid Miguelisid, kes üritavad sind enda söögikoht meelitada. Ühe sellise saatsin pikalt. Kui promenaadi teisest küljest hiljem tagasi kõndisime, siis otsisime ise söögikohta, kuhu korraks maha istuda. Hiljem avastasime, et olime ise välja valinud täpselt sama koha, kus see pikalt saadetud Miguel töötas. Toit oli aus ja hea. Erinevate kastmete ja mõne lisandiga suure hunniku nachosid sai kätte 6€ eest. Kokteilid maksid umbes sama palju. Paar tundi tiksusime seal.
Edasi kõndisime teaduspargi poole. See on tõsiselt äge koht Valencias ning juba sellel ala jaguks tegevust mitmeks päevaks. Seal on teaduskeskus, meremaailm, ooperimaja ja mida kõike veel ühes kompleksis koos. Kuna reedel väga palju aega nende külastamiseks ei olnud, siis kõndisime lihtsalt seal ringi ja vaatasime arhitektuuri. Juba ainuüksi vaatamise pärast tasub sinna minna. Santiago Calatrava on täiesti ulme maailma sinna kokku projekteerinud. Kõndisime linnaku läbi, mis võttis samuti oma aja. Väliselt meenutab see veidi Wolfsburgi, millest Saksamaa alateemas ka kirjutasin. Veider SIMS-i tunne on pidevalt.
Olles käinud juba päris paljudel sellistel reisidel, siis olen ajaga ka mugavamaks muutunud. Seekord lendasin Lufthansaga läbi Frankfurti Madridi ning hiljem sama teed tagasi. Elu on näidanud, et üks tüütumaid asju selliste reiside puhul on ooteaeg jätkulennu vahel. Sellest tulenevalt tõmbasime selle minimaalseks. Nii Frankfurti kui ka Madridi lennul oli au lennukit jagada Margus Tabori ja Õnne 13 Anne-Maiga. Samuti mingi tüübiga, kes kandis vist kohvriga mingit elundit kaasas. Igatahes oli kohvrile suurelt kirjutatud „NO X-RAY, NO DELAY!“. Nojah siis. Kuna lennud olid varajased, siis jõudsime Madridi juba veidi pärast. Lennujaamast linna ja kerge jalutuskäiguga hotelli. Hotelli puhul kehtis mul sama põhimõte, mis lendudega. Ehk siis, kui varasemalt olen ööbinud ka koos mingite Poola õlidega hostelis, siis seekord otsustasin võtta korraliku hotelli. Asus Madridi kesklinnas, kuid hind polnud sugugi hull, öö oli ca 75€ sellel aastaajal. Kui kedagi peaks huvitama, siis hotell Cortezo.
Üldiselt on Madrid sellel ajaperioodil üsna mõttetu. Mulle jäi Madridist nkn mulje kui üsna mittemidagiütlevast linnast. Kui sinna juurde lisada aga ka sitt ilm, siis on asi veel halvem. Kujutan ette, et umbes aprilli lõpp/mai võib olla seal täitsa mõnus mõnepäevaseks linnapuhkuseks. Seal on paar päris mõnusat suur parki, kus oleks hea õhtuti mõne alkohoolse joogiga ja hea seltskonnaga tiksuda. Üheks selliseks on kohe raudteejaama lähedal asuv Retiro park.See on tõsiselt suur ja väga eriilmeline. Sattusime sinna kahel erineval päeval eri sissepääsudest lähenedes ning tükk aega kahtlesime, kas oleme üldse samas pargis. Pargi keskel on ka suur tiik, kus millel sõitmiseks saab isegi paate laenutada. Samuti on pargis ka päris kena kristallpalee. Ühesõnaga. Vähemalt minu jaoks oli see üks mõnusamaid kohti Madridis. Ja nagu mainitud, siis suvel sooja ja mõnusa ilmaga oleks selles pargis veel ekstra mõnus tiksuda.
Praegu oli Madridis aga umbes 6 kraadi ja suht pidev vihmasadu. Samas meid see ei peatanud ja pärast mõningast tiksumist hotellis otsustasime esmalt Vincente Calderoni staadioni juurde kõndida. Päris kahju, et ei õnnestunud selles staadionil ise mõnda kohtumist näha. Ajalugu ja head aurat õhkas sealt igal sammul.
Kuna vihmasadu tihenes, siis ülejäänud õhtu sisustasime restorani, kino ja hotelliga. Kinokülastus seekord päris nii sürr ei olnud, kui 2009. aastal Roomas. Toona vaatasime rootsi keelset Lohetatoveeringuga tüdrukut, kuhu oldi itaalia keeles peale loetud ja kus poole filmi pealt tehti paus, et linti vahetada. Õhtu lõppes minibaari rüüstamisega. Täiesti ebamõistlik tegevus, aga kuna ma ei olnud siiani kordagi ööbinud minibaariga toas, siis ei suutnud ennast tagasi hoida.
Järgmise päeva hommik oli juba ilusam ja seega otsustasime lihtsalt mööda Madridi ringi jalutada. Üheks sihtkohaksolika kuningaloss ja selle ees laiuv park. Meie üllatuseks oli park praktiliselt inimtühi ning väike jalutuskäik seal seetõttu päris nauditav.
Suure jalutamise tulemuseks oli see, et õhtuks olime jälgi läbinud kokku 23km. Esmalt seadsime sammud aga Santiago Bernabeule, kus 25€ eest saab staadioni tuurile minna. Kui maksad lisaks 5€, siis saad kaasa ka audiogiidi. Mina lolli peaga ostsin, kuid see osutus täiesti mõttetuks. Eelkõige põhjusel, et Reali ajaloost on mul küll täiesti ükskõik. Minu jaoks maha visatud viiekas. Samas meeldis mulle väga see, et staadioni sai läbida iseseisvalt. Ei pidanud ootama mingi grupi täitumist vms. Läbi staadioni oli tehtud rada mida mööda kõndides jõudsid teisest otsast välja. Mingit ajalist piirangut samuti ei olnud. Sisuliselt ainus reegel oli see, et kui kuskilt juba mööda läinud oled, siis tagasi tulla ei saa. Turvad jälgisid seda üsna resoluutselt. Muidu pildista ja vaata kaua tahad pmst. Staadion on äge ja suur. Samas isegi kõige ülemiselt tasandilt oli vaade vägagi hea. Ka väljast oli staadion arhitektuuriliselt üks ägedamaid, kus käinud olen. Mis on omamoodi paradoksaalne, sest sellel mängiv klubi on jällegi üks ebasümpaatsemaid.
Üldiselt on kõik Realiga kaasas käiv muidugi totaalne bling-bling ja kohati ikka väga lääge. Mingid tüübid, kes samal ajal tuuril olid ei saanud vist üldse aru, kus nad on ja mida nad teevad. Ronaldo pimestus võttis vist üle. Eriti meeldisid kaks tüüpi. Nimelt sai tuuri ajal ühes kohas poseerida Reali viimase CL-i karikaga. Hiljem said selle pildi muidugi mingi raha eest välja osta. Nõme oli see, et isegi kui sa pilti teha ei soovinud (nagu mina), siis pidid sa terve selle gloryhunterite järjekorra ära ootama. Õnneks polnud seal tol hetkel nii palju rahvast veel, et see väga kettasse oleks ajanud. Igatahes oli seal mingi Juventuse dressikaga õli, kes rõõmsalt koos selle karikaga pilti tegi ja poseeris. See oli küll korralik facepalm koht. Tekkis tahtmine küsida sellelt õlilt, et kas sa saad ikka aru, keda Real selle karika teenimiseks finaalis võitis? Mina ennast loomulikult koos karikaga Reali kodustaadionil pildistada ei lubanud, sest ma ei soovi, et minust selline pilt kuhugi pilve tiirlema jääks. Teine „äge“ tüüp oli Barcelona kaelussalliga õli, kes poseeris muuseumi osas 12 Reali võidetud CL-i karika taustal. Kust sellised tüübid tulevad? Ülejäänud päev kulus lihtsalt ringijalutamisele ja põhiliste vaatamisväärsustega tutvumisele. Käisime ka raekoja platsil, kus nägin lemmik ämblikmeest.
Reede hommikul seadsime sammud raudteejaama, et sõita Valenciasse, kus õhtul toimus Levante – Eibari mäng. Rong sõitis seda vahet umbes 1h 45min ning mõni nädal ette ostes oli üks näkku 120€. Vb oleks saanud kauem ette ostes ka odavamalt nagu seda on DB loogika. Samas oli transport kiire ja mugav, seega ei kurda. Üks asi mis avaldas muljet, oli Madridi raudteejaam. Seal on ühes tiivas pmst eraldi botaanikaaed suurte palmide ja muude eksootiliste taimedega. Vees ujuvad kilpkonnad. Üllatav, kuid samas mõistetav oli ka see, et isegi rongi peale minekul valgustati kotid läbi. Tänapäeva Euroopa suurlinnas ilmselt paratamatu asi.
Valenciasse jõudsime samuti üsna vara, ca 11.30. Kuidi check-in oli võimalik alates 14.00-st, siis otsustasime õnne proovima minna. Tasus ära, sest saime toa kätte juba 12-st ning saime ebamugavad kotid ära pandud. Teist korda järjest õnnestus olla hotellis, kus oli nii minibaar kui ka vann. Samas oli Hispaanias kummaline see, et nii kahes erinevas Madridi hotellis kui ka Valencia omas oli tuba päris pime. Laelampe polnud üheski toas. Kuigi tegemist oli väga viisakate kohtadega. Täpselt ei saanudki aru, millest see täpselt tulla võib. Valencia on äge linn. Samas sellel nädalavahetusel oli seal päris sürr olla. Nimelt tähistati seal mingit kevade algusele pühendatud üritust. Üle linna olid paraadid ning samuti ehitati suuri papist/puidust ja jumal teab millest skulptuure, mis mõned päevad hiljem vist maha põletati. Kogu ürituse juurde käis see, et pmst terve nv tegid inimesed tänaval püro. Väiksed lapsed käisid emaga koos tänaval. Ühe käega hoidis emast kinni ja teise käega viskas hernepaugukaid tänavale. See oli pidev vaatepilt. Mida vanemaks lapsed läksid, seda võimsamaks läksid ka lõhkepaketid. Mõni oli selline nagu oleks autopomm su kõrval plahvatanud. Alguses oli päris ebameeldiv tunne, kuid umbes päevaga harjus ära ning hiljem isegi ei reageerinud enam nendele kärgatustele.
Valencias oli ilm juba väga mõnus ning kannatas isegi täiesti särgiväel väljas olla. Head ilma ära kaustades otsustasime minna esmalt rannapromenaadile. See on Valencias tõesti äge. Esitekso n rannariba väga pikk ja lai, meri ilus ning lähedal palju rannakohvikuid, kus saab ka korralikult süüa. Promenaadil kõndides on ebameeldiv see, et seal üsna palju igasuguseid Miguelisid, kes üritavad sind enda söögikoht meelitada. Ühe sellise saatsin pikalt. Kui promenaadi teisest küljest hiljem tagasi kõndisime, siis otsisime ise söögikohta, kuhu korraks maha istuda. Hiljem avastasime, et olime ise välja valinud täpselt sama koha, kus see pikalt saadetud Miguel töötas. Toit oli aus ja hea. Erinevate kastmete ja mõne lisandiga suure hunniku nachosid sai kätte 6€ eest. Kokteilid maksid umbes sama palju. Paar tundi tiksusime seal.
Edasi kõndisime teaduspargi poole. See on tõsiselt äge koht Valencias ning juba sellel ala jaguks tegevust mitmeks päevaks. Seal on teaduskeskus, meremaailm, ooperimaja ja mida kõike veel ühes kompleksis koos. Kuna reedel väga palju aega nende külastamiseks ei olnud, siis kõndisime lihtsalt seal ringi ja vaatasime arhitektuuri. Juba ainuüksi vaatamise pärast tasub sinna minna. Santiago Calatrava on täiesti ulme maailma sinna kokku projekteerinud. Kõndisime linnaku läbi, mis võttis samuti oma aja. Väliselt meenutab see veidi Wolfsburgi, millest Saksamaa alateemas ka kirjutasin. Veider SIMS-i tunne on pidevalt.
Kommentaar