Inglise kohtunikud

[Daz Booob]

Õige. Seda küll aga ei juhtu.

[diver]

Karikafinaal pakub veel ühe võimaluse "särada", kuid muidu on hooaeg läbi ning kohtunike poole pealt midagi meeldivat see ei olnud. Kirutud on nii üksikuid otsuseid kui üldist ebajärjekindlust, kuid need kõik on tagajärjed.

Toon välja mõned üldisemad tähelepanekud, mis endal kohtunike tegemistega seoses kripeldama on jäänud.
1) Kontakti näiva tugevuse/nõrkuse liigne tähtsustamine vigade määramisel, mistõttu igasugune järjepidevus otsustes paratamatult kaob. Sisult ja tõsiduselt sarnased olukorrad vilistatakse täiesti erinevalt, kuna kohtunikule ühel korral ühe nurga alt paistis kontakt piisavalt tugev vea andmiseks, teises olukorras teise nurga alt jälle mitte. Seetõttu tuleks nii palju kui võimalik hinnata vea olemust ja seda, miks kontakt tekkis ning alles viimases järjekorras selle intensiivsust.
2) Kui tahta otsustes järjepidevust, siis peavad ka mitte mustvalged otsused võimalikul suurel määral põhinema objektiivsetel parameetritel ehk siis kirjutatud reeglitel. Kui kohtuniku kõhutunne muutub tähtsamaks kui reeglid ise, siis on tagajärjeks just selline kaos, nagu viimastel hooaegadel näha olnud. Kui mängija takistab vastast selgelt reeglite vastaselt, aga kohtunik jätab selle tuimalt vilistamata, kuna kontakt ei tundunud talle piisavalt jõuline, siis ongi tegu subjektiivsele argumendile ülemäärase kaalukuse andmisega. Otsuste suurema järjepidevuse saavutamise hind on vajadus aktsepteerida ka pehmena näivaid vilesid.
3) Järjepidevust saab nõuda kõigepealt ühe mängu piires. Teiseks võiks iga kohtunik hooaega läbivalt hoida oma ühtlast joont. Et kõik kohtunikud läbi hooaja sarnast joont hoiaksid, on palju tahta ning vile üldise kvaliteedi osas ka mitte eriti vajalik. Kui mängijad teavad, millist vilejoont mänguks ühte või teist kohtunikku saades oodata, polegi nii tähtis, et kohtunik B märtsis hindaks mingit olukorda samamoodi kui kohtunik A analoogses situatsioonis oktoobris tegi. Penaltite ja muude mängu muutvate olukordade puhul on see fännide jaoks muidugi lihtne asi, mille kallal norida, kuid tegelikult viib tähelepanu kõrvale lihtsamini saavutatavatelt ja järjepidevuse saavutamise mõttes olulisematelt eesmärkidelt.
4) Olukorrad, kus VAR-il on võimalik sekkuda. Sellisel juhul tuleb olukorda hinnata tervikuna, mitte keskenduda kitsalt vaid kontakti hetkele. Võtku see väike lisaaeg, et hinnata, mis viis kontakti või käega mänguni, et jõuda võimalikult õigele otsusele. VAR-il on see võimalus olemas, erinevalt kohtunikest väljakul ja selle ääres. Üks asi, mida VAR ega peakohtunik aga lubada ei saa, on VAR-i sekkumise tõlgendamine peakohtuniku autoriteedi õõnestamisena.
5) Käega mäng. Loomuliku või ebaloomuliku asendi põhine lähenemine ei toimi kuigi hästi. Pigem tuleks lähtuda sellest, mida mängija üritab teha olukorras, mis käega mänguga lõpeb. Igasugune aktiivne palli blokeerimise ürituse - ette viskumine või libistamine, üles hüppamine - korral tuleks lugeda iga puude blokeerivat kehapinda suurendava käe osaga tahtlikuks käega mänguks - ka juhul kui pall põrkab kätte mõnest muust kehaosast. Teadlikult blokeerimisele suunatud põhitegevus kaalub sel juhul üle käepuute enda suhtelise juhuslikkuse. Juhuslike käepuudete korral pigem mitte reageerida. Selline lähenemine aitaks jaotada käega mängu olukorrad kahte suurde gruppi ning lihtsustaks kohtunikel nende lahendamist.