Rohkem nagu City, siis tükk tühja maad ja ManU, Chelsea ja omakorda väikese vahega Spurs, Liverpool, Arsenal ja Burnley, kes mingil hetkel kindlasti ära kukub. Tean ka oma klubi näitel, et 1-0 võidud kaua ei tooda. Leicester iseenesest ei ole ka väga kaugel ja arvestades nende viimase aja vormi minu lemmiku musta lamba Pueli juhendamisel, siis mine tea, äkki sekkuvad ka veel Top4 heitlusesse.
Mulle just selle hooaja Newcastle üle aastate kuidagi sümpatiseerib. Kuna papiga on kitsas, siis seda ei loobita mõtlematut tuulde ja Benitez on üritanud väheste vahenditega just meeskonda ehitada selle otseses tähenduses. See, kuidas aastaid käidi Prantsusmaalt mängijaid kokku ostmas, ilma erilist skautingut nende kohta tegemata, oli veider. Siis lõpuks oldigi olukorras, kus klubis oli hulganisti õnnetuid mängijaid, kuna osteti sisuliselt põrsaid kotis, keda neil tegelikult vaja ei olnudki ja kes eriti mängida ei saanud. Hea näide oli näiteks Henri Saivet, kes enamus oma karjäärist mängis ründes, aga oma viimasel poolhooajal Bordeaux's olukorra sunnil kaitsva pooliku kohta lappis ja seda korralikult tegi, mille peale Newcastle kohe talvel platsis oli, lootes, et napsavad kiirelt endale uue Tiote. Reaalsuses osteti aga antud positsioonile siiski üsna kogenematu mängumehe, kes loomulikult ei osutunud uueks Tioteks. Või alavormis ja alamotiveeritud Thauvini, kes ei tahtnud Marseille'st lahkuda, kuid suruti klubi juhtide poolt finantsprobleenide tõttu välja. Või Cabella, kel #10nena tegelikult tollases Newcastle'i mänguplaanis kohta ei olnud ja kasutati pidevalt äärel, kus ta end eriti mugavalt ei tundnud. Või igavene vigane Riviere, kes on umbes/täpselt ühe vigastustevaba ja hea hooaja oma karjääris teinud, mille peale Njuuka talle tormijooksu tegi. Mis edasi sai? Riviere oli muidugi enamasti katki. Neid näiteid võib tooma jäädagi.
Mulle just selle hooaja Newcastle üle aastate kuidagi sümpatiseerib. Kuna papiga on kitsas, siis seda ei loobita mõtlematut tuulde ja Benitez on üritanud väheste vahenditega just meeskonda ehitada selle otseses tähenduses. See, kuidas aastaid käidi Prantsusmaalt mängijaid kokku ostmas, ilma erilist skautingut nende kohta tegemata, oli veider. Siis lõpuks oldigi olukorras, kus klubis oli hulganisti õnnetuid mängijaid, kuna osteti sisuliselt põrsaid kotis, keda neil tegelikult vaja ei olnudki ja kes eriti mängida ei saanud. Hea näide oli näiteks Henri Saivet, kes enamus oma karjäärist mängis ründes, aga oma viimasel poolhooajal Bordeaux's olukorra sunnil kaitsva pooliku kohta lappis ja seda korralikult tegi, mille peale Newcastle kohe talvel platsis oli, lootes, et napsavad kiirelt endale uue Tiote. Reaalsuses osteti aga antud positsioonile siiski üsna kogenematu mängumehe, kes loomulikult ei osutunud uueks Tioteks. Või alavormis ja alamotiveeritud Thauvini, kes ei tahtnud Marseille'st lahkuda, kuid suruti klubi juhtide poolt finantsprobleenide tõttu välja. Või Cabella, kel #10nena tegelikult tollases Newcastle'i mänguplaanis kohta ei olnud ja kasutati pidevalt äärel, kus ta end eriti mugavalt ei tundnud. Või igavene vigane Riviere, kes on umbes/täpselt ühe vigastustevaba ja hea hooaja oma karjääris teinud, mille peale Njuuka talle tormijooksu tegi. Mis edasi sai? Riviere oli muidugi enamasti katki. Neid näiteid võib tooma jäädagi.
Kommentaar