Ma üksnes sellel põhjusel, et kui endal on tore, siis tahaks teistega ka jagada, mainin siin ära, et augusti viimasel päeval jõudsin lõpuks oma esimesele Chelsea mängule kohale
Mõned meelde jäänud seigad ja tähelepanekud:
*Mängule eelnenud 4 päeva jooksul linnas ringi tuiates (ja omg oleks ma varem teadnud, et mulle nii väga meeldivad Chelseas nähtud punased telliskivimajad
is illustratiivne,
siis oleks vb oma esimese ülikoolis käimise hoopis Rotalias raisku tinutanud) nägi jalkasärkides inimesi mitte ülemäära palju, aga siin-seal mõni ikka. Umbes võrdne ports Liverpooli, Manu, Arsenali ja Chelseat pluss posu väiksemaid või tundmatumaid. Alles mängupäeval Fulhami suunas tuiates hakkas järk-järgult pilt sinisemaks kiskuma, mõistetavalt.
*Olin üsna mures, et reisi viimasele päevale jäänud ja seega kogu (Ryanairi mahtuva käsi)pagasiga staadionile minek saab keerukas olema, aga bag check oli umbes 'seljakott lahti-this is a bunch of clothes-okay-seljakott kinni' level tõsidusega. Somewhat koomiline oli, et üks turvadest küsis sinises särgis minu käest, et who you supportin', Sheffield? Oli pettunud moega, kui selgus, et siiski mitte.
*Olin max nerd ja lugesin kogu matchday info läbi ja kuulekalt laekusin staadionile poolteist tundi enne mängu. Inimesi oli üsna hõredalt ja kõik tegid pilte. Teel West Upperi väravate suunas möödusime ühest endisest Chelsea mängijast, kes fännidega parasjagu pilte tegi. Sõnasin kaaslannale, et ohoh, see ju suisa endine mängija, Jimmy something, misjärel asusin vasakule käele jäänud nn legendide seina mängijate kohta väikseid infokilde pilduma. Mõne aja pärast jõudsime pildini, mis meenutas, et ''Jimmy Something'' oli siiski Kerry Dixon
*Singha maksis viis smth naela ja maitses üle ootuste hästi pärast treppide vallutamist. Oma kunagise Tamme staadioni kogemuse najal asusin entusiastlikult õll näpus tribüünile ronima, mille peale üks kollavest lausus, et no drinks past here. Pettusin, aga mõistsin.
*Tribüünil oli goddamn kui vähe ruumi. Mitu mind kõrvuti olnuks üks rõvedalt kitsas ja higine mängukogemus. Õnneks üks iste mu kõrval jäi mängu lõpuni tühjaks.
*Suurem osa rahvast saabus (näiliselt) enamvähem 10 mintsa enne kickoffi. Ootasin Liquidatorit, aga acoustics be fucked up ja üksnes ''clap-clap-clap-clap'' informeeris mind CHELSEA hüüdma.
See oli kogu mängu läbiv teema, sest
*Kui su põhiline chant on Chelsea korda infinity (mingi 8 max) või kamoonchelsea või ära hajuva lõpuga Carefree, siis selle taustal paistis võõrsilfännide nurk väga rowdy. Oli üsna äge vaadata-kuulata. Laivis loomulikult palju vahvam.
*Iga kord, kui kodumeeskonda ette loeti, sai Tammy kaugelt kõige valjema cheeri. Nii tore. Pärast mängu lugesin, et Zouma sai ka mingit rassistlikku paska enda suunal. Minge putsi.
*Mäng oli tore, aga väääga meh. Vahva oli sellises lärmis vaadata ja hoolimata kvaliteedist (või siis pigem selle puudumisest) hakkas alati natuke kurb, kui tablool juba suuremaid minuteid tiksumas nägin.
*Inimesed hakkasid solid 10 mintsa enne lõppu juba lahkuma. Viigivärava järel vajus staadion sekunditega tühjaks (natuke liialdan ofc, aga nii tundus). Sheffieldi fännid laulsid midagi, mis kõlas nagu 'You're just a shit Derby County', aga pole päris kindel.
Kokkuvõttes loomulikult rahul. Ofc, loosiõnn nimekama vastasega ning mängupilt ja -tulemus saanuks olla kõvasti paremad, aga punkti saime kätte ja oma poiss paugutas väravaid, nii et kokkuvõttes ikkagi palju pounde well spent.
Üks paks ja faking õnnelik laps:
Make up: puudub
Riietus: maamesilane ja primark
Mõned meelde jäänud seigad ja tähelepanekud:
*Mängule eelnenud 4 päeva jooksul linnas ringi tuiates (ja omg oleks ma varem teadnud, et mulle nii väga meeldivad Chelseas nähtud punased telliskivimajad
is illustratiivne,
siis oleks vb oma esimese ülikoolis käimise hoopis Rotalias raisku tinutanud) nägi jalkasärkides inimesi mitte ülemäära palju, aga siin-seal mõni ikka. Umbes võrdne ports Liverpooli, Manu, Arsenali ja Chelseat pluss posu väiksemaid või tundmatumaid. Alles mängupäeval Fulhami suunas tuiates hakkas järk-järgult pilt sinisemaks kiskuma, mõistetavalt.
*Olin üsna mures, et reisi viimasele päevale jäänud ja seega kogu (Ryanairi mahtuva käsi)pagasiga staadionile minek saab keerukas olema, aga bag check oli umbes 'seljakott lahti-this is a bunch of clothes-okay-seljakott kinni' level tõsidusega. Somewhat koomiline oli, et üks turvadest küsis sinises särgis minu käest, et who you supportin', Sheffield? Oli pettunud moega, kui selgus, et siiski mitte.
*Olin max nerd ja lugesin kogu matchday info läbi ja kuulekalt laekusin staadionile poolteist tundi enne mängu. Inimesi oli üsna hõredalt ja kõik tegid pilte. Teel West Upperi väravate suunas möödusime ühest endisest Chelsea mängijast, kes fännidega parasjagu pilte tegi. Sõnasin kaaslannale, et ohoh, see ju suisa endine mängija, Jimmy something, misjärel asusin vasakule käele jäänud nn legendide seina mängijate kohta väikseid infokilde pilduma. Mõne aja pärast jõudsime pildini, mis meenutas, et ''Jimmy Something'' oli siiski Kerry Dixon
*Singha maksis viis smth naela ja maitses üle ootuste hästi pärast treppide vallutamist. Oma kunagise Tamme staadioni kogemuse najal asusin entusiastlikult õll näpus tribüünile ronima, mille peale üks kollavest lausus, et no drinks past here. Pettusin, aga mõistsin.
*Tribüünil oli goddamn kui vähe ruumi. Mitu mind kõrvuti olnuks üks rõvedalt kitsas ja higine mängukogemus. Õnneks üks iste mu kõrval jäi mängu lõpuni tühjaks.
*Suurem osa rahvast saabus (näiliselt) enamvähem 10 mintsa enne kickoffi. Ootasin Liquidatorit, aga acoustics be fucked up ja üksnes ''clap-clap-clap-clap'' informeeris mind CHELSEA hüüdma.
See oli kogu mängu läbiv teema, sest
*Kui su põhiline chant on Chelsea korda infinity (mingi 8 max) või kamoonchelsea või ära hajuva lõpuga Carefree, siis selle taustal paistis võõrsilfännide nurk väga rowdy. Oli üsna äge vaadata-kuulata. Laivis loomulikult palju vahvam.
*Iga kord, kui kodumeeskonda ette loeti, sai Tammy kaugelt kõige valjema cheeri. Nii tore. Pärast mängu lugesin, et Zouma sai ka mingit rassistlikku paska enda suunal. Minge putsi.
*Mäng oli tore, aga väääga meh. Vahva oli sellises lärmis vaadata ja hoolimata kvaliteedist (või siis pigem selle puudumisest) hakkas alati natuke kurb, kui tablool juba suuremaid minuteid tiksumas nägin.
*Inimesed hakkasid solid 10 mintsa enne lõppu juba lahkuma. Viigivärava järel vajus staadion sekunditega tühjaks (natuke liialdan ofc, aga nii tundus). Sheffieldi fännid laulsid midagi, mis kõlas nagu 'You're just a shit Derby County', aga pole päris kindel.
Kokkuvõttes loomulikult rahul. Ofc, loosiõnn nimekama vastasega ning mängupilt ja -tulemus saanuks olla kõvasti paremad, aga punkti saime kätte ja oma poiss paugutas väravaid, nii et kokkuvõttes ikkagi palju pounde well spent.
Üks paks ja faking õnnelik laps:
Make up: puudub
Riietus: maamesilane ja primark
Kommentaar