Algselt postitas rainis007
Vaata postitust
Algusest peale on selle teema käsitlus (vähemalt ingliskeelses meediaruumis) olnud läbini silmakirjalik ning baseerub briti ajakirjanduse nostalgial müütilise vana kooli ausa ja jõulise inglise jalgpall järele. Nii umbes 15 aastat tagasi hakkas pihta jutt sellest, et liiga kerged kukkumised ja vigade väljameelitamised on tänapäeva jalgpalli suurim probleem. Seda ajal kui järsult eskaleerus kohtunike kasutamine peksukottidena treenerite poolt, kes sellega juhtisid tähelepanu kõrvale enda ja oma meeskondade vigadelt ja puudujääkidelt.
Kahjuks millalgi selle kümnendi keskel hakkas UEFA ilmselt käsitlema seda teemat mainekujundusliku probleemina ning hiljemalt alates EURO 2016 finaalturniirist muutus kohtunike liin nende egiidi all toimuvatel turniiridel selgelt jõulisemaks. Oli ka selgelt näha tollel turniiril, et mõni tippkohtunik, kes oli harjunud teistsugust liini hoidma, tundis end uute juhiste tõttu selgelt ebakindlalt.
Isenesest ei olegi jõulisemal mängustiilil midagi viga, kuid kergekäeliselt vigade määramise vältimise sildi all on hakatud pigem hindama kontakti üldist jõulisust, mitte aga kontakti minemise motiivi, mis tihti tegelikult määrab vea tõsiduse ja seeläbi ka sobiva karistuse. Seetõttu lastaksegi läbi väga palju küünilisi taktikalisi vigasid, mis pealtnäha näevad üsna süütud välja, kuid tegelikult määravad ära, kas rünnak lõpeb väravaga või mitte. Piirduda seda tüüpi vigade puhul ainult suulise hoiatusega, nagu liigagi tihti juhtub, on minu meelest täiesti lubamatu. Professionaalne viga peab olema alati kollasega karistatud, vahet pole kas üks kaart on mängijal juba all või mitte. Kohtuniku asi on reeglite täitmist jälgida, mitte mängu kunstlikult võrdse või põnevana hoida.
Omaette ooper on veel karistusalas toimuv - üheltpoolt standardolukordade teema, teiselt poolt see, et karistusalas üldisemalt kehtivad reaalsuses vähe teised reeglid kui ülejäänud väljakul. Minu silmis pole kummalgi juhul tegemist paratamatusega ehk olukorraga, mida pole võimalik reaalselt kontrolli alla saada, vaid lihtlabase tegemata tööga kohtunike ja eelkõige neile juhiste andmise ja nende välja koolitamisega tegelevate alaliitude ja katusorganisatsioonide (UEFA,FIFA) poolt.
Jalgpalli suurimaid võlusid on see, et ühesuguste reeglite juures on sõltuvalt piirkonnast selgelt eristuvad ja omanäolised tõlgendused reeglitest ja sellega seoses ka selgelt erinevad mängustiilid. Viimased 10-15 aastat on paraku üks piirkond väga jõuliselt ja sihikindlalt surunud peale oma nägemust mängust, kui ainuõiget ja moraalsetel põhjustel teistest kõrgemalt seisvat. Minus tekitab taoline tegutsemine tugevat vastumeelsust ja kohati otsest tülgastust. Et valearusaamasid vältida, siis see vastumeelsus ei ole suunatud mitte inglise jalgpalli kui sellise vastu, vaid ingliskeelse meedia eestvedamisel toimunud kampaaniale muuta ülejäänud Euroopa ja maailma nägemust jalgpallist samasuguseks nagu nende enda oma.
Kommentaar