Liverpool FC

[mcnamara]

Ootuspäraselt panid scouserid Anfieldi ümbruses peo püsti. Näomaske ei näinud kellelgi.

Mina videost paari nägin. Need olid muidugi punased ja LFC logoga.

[mcnamara]

Guardian andis juba poistele punkte. Vahva lugemine, noorte poiste viied on vaid veits kummalised, aga nad pole ka liigas figureerinud. https://www.theguardian.com/football...-title-winners

[mcnamara]

Nojah. Nüüd on aeg seda kõike meenutada.

Üheksakümnendad

1990. Liverpool on jälle meister. Rutiin. Suvel võrratu Itaalia MM (kuramuse sakslased), Stefan Edberg võidab oma teise Wimbledoni. Minul seisis ees keskkooli viimane aasta. Ja siis? Ülikool? Nõukogude sõjavägi? Ma ei tahtnud selle peale mõelda. Suvi võiks kesta igavesti, aga kus sa sellega.
Liverpool oli igatahes tipus ja muutus polnud mõtteski. Isegi Kuninga vabatahtlik minek 91. aasta algul ei tundunud eriline hoop, oli ju järgmine vuntsine legend kohe varrukast võtta. Dalglish mõtles paar nädalat hiljem ümber ja tahtis naasta, aga ei võetud. Saatuslik prohmakas. Sest paraku selle teise Liverpooli legendi võtmeotsused said olema sellised, et tema nime pole mina kakskümmend viis aastat suu sisse võtnud. Ei võta ka täna.
Mina elasin teismelise elu, aga kui ‘pool mõnel laupäeva õhtupoolikul Soome või Rootsi ekraanile jõudis, vaatasin huviga. Eriline lemmik oli tõusev noor täht äärekaitses Rob Jones.
Tiitlist jäädi 1991 napilt ilma, aga järgmisel hooajal võideti järjekordne karikas. Dalglishi lahkumine tähendas lõppu mitme tubli mehe jaoks: Glenn Hysen, ah, kuidas ta mulle meeldis, Steve McMahon ja Barry Venison. Esimesi minejaid Kenny järel oli Peter Beardsley ja kolis lausa Evertoni. See oleks pidanud häirekellad lööma panema. Aga teised kaheksakümnendate lõpu võtmemängijad olid alles – Rush, Barnes, Whelan, Nicol, Mölby, Wright, Burrows, Grobbelaar, kõik kenasti jätkamas. Oli lennukas keskväljaäss Mike Marsh, alati kindel Mark Walters, väravamasin Don Hutchison, 90. aasta tiitli meisterdanud Ronnie Rosenthal ja Dean Saunders, veel üks ründeäss. Noored hakkasid pead tõstma – üliandekad Jamie Redknapp, Rob Jones ja Steve McManaman mängisid end veteranide kiuste põhikoosseisu. Kiiresti järgnes neile Robbie Fowler. Äge sats, väga äge sats.
Mis juhtus? Kõigepealt müüdi Saunders, misjärel 92/93 esimene Premieri hooaeg kukkus juba sügisel sisuliselt kokku. Torben Piechnik ja Isztvan Kozma – kes neid floppe mäletakski enam. Sellised olid vuntsidega venna ostud. Seejärel lasti minna nii Marshil kui Burrowsil – just parimasse mängijavanusesse jõudnud mehed – ja seda selleks, et kätte saada tüüp nimega Julian Dicks. See oli ‘pooli ajaloo jubedamaid otsuseid.
Vananev Grobbelaar ei jaksanud enam, noor David James pidi liiga vara esikindaks hakkama. Ja tema ees seisid, jah peamiselt seisid Dicks ja hääbuvad Mark Wright ja Steve Nicol. Barnes, Nicol, Whelan ja Mölby väsisid üksteise järel. Hutchisonil oli täpselt üks korralik hooaeg. ‘pool jäi toetuma noortele nagu Jamie, Macca, Robbie, Dominic Matteo ja Rob Jones. Rush skooris ikka veel, aga mitte enam nii palju kui kunagi. Viimaste tõmblustena tõi vunts klubisse andeka, aga ebastabiilse Nigel Cloughi. Kaitset polnud ollagi.
Vuntsidega venna pärandiks Roy Evansile jäid sisuliselt vaid oma akadeemia noored. Ning David James ja Stig Inge Björnebye, tema ainsad normaalsed ostud. James seejuures imeilus, aga “error prone” nagu inglased armastavad öelda.
Roy aastad olid ilusad, paraku tiitliteta. Ründemäng muutus aina uhkemaks. Stevie McManaman jooksis oma pikkadel jalgadel nagu noor jumal, EURO1996 järel toodi minu turniiri absoluutne lemmikmängija Patrik Berger, Robbie Fowler skooris endiselt ja kuskil juba lippas ringi üks noor poiss, aga temani läheb veel veidi aega. 1996. aasta paiku oli meeskond vapustav – kuni vastane palli sai ja ründas. Unustamatu mängude duo Newcastle’iga, meie poolt Stan Collymore’iga eesotsas. Aga kui hooaeg läbi sai (suva milline), oli meister enamasti ikka üks teine punaste särkidega sats.
1997-98 oli see noor poiss juba platsil ja lasi ringi nagu meeletu. Tema nimi oli Michael Owen. Ukse vahelt piilusid sisse ka noorukesed Jamie Carragher ja Danny Murphy. Kihvtide nimedega Norra duo Leonhardsen ja Björnebye oli igas mängus platsil, nagu ka noori toetama toodud Paul Ince. Ja ikka ei jõutud kolmandast kohast kõrgemale.
Siis vaatas Liverpool Prantsusmaa suunas ja Roy kõrvale asus kõrgelt hinnatud Gerard Houllier. Alguses kõrvale, aga peagi asemele.
Gerardi algus oli kurb. Sajandi viimane täishooaeg oli üks ajastu hullemaid. Macca juba piilus mandrile, Ince’i hoog hakkas raugema, Sean Dundee on üks ajastu suuri floppe. Väravatest tänu Fowlerile ja Owenile puudust polnud, aga. Kaitse ei pidanud, oh seda üllatust! Phil Babbist ja Vegard Heggemist ei saanud ‘pooli legende, nooruke Carra oli sunnitud juba täishooaja tegema. Väravas prooviti Jamesi kõrval Brad Friedelit. Ukse vahelt piilus keegi Steven Gerrard.
Üheksakümnendad lõppesid uute meestega. Westerveld, Smicer, Hamann, Henchoz, Hyypiä – Houllier ehitas oma satsi ja vaatas aina enam mandrile. Iga Hyypiä kõrvale mahtus siiski Erik Meijer või Titi Camara. Te ei mäleta? Ma ka eriti mitte. Emile Heskey toodi ka. Tema oli vahva.

[mcnamara]

Nullindad

Aasta 2000 saabumisel olin ‘pooli suhtes üsna meeleheitel ja huvi kaotamas. Muu elu oli ka parajasti väga tormiline. Ei paistnud sedamoodi, et Houllieri uus meeskond lähiajal midagi võitma kipuks. Babbel, McAllister ja Barmby ning Biscan tulid uut revolutsiooni tegema, aga keegi neist ei pannud südant kloppima.
Ometi 2001 kevad sai üle pikkade aastate vägev. Karikate võitmise tunne hakkas kaduma, aga just siis oli abi kõige lähem. Sel hooajal oli ‘pool vapustavalt hea karikameeskond. Kolmes karikas jõuti finaali ja nad kõik ka võideti. Liigakapi võitu vaatasin ilmselt kuskil Nimeta baaris kümnete jauravate tüüpide keskel. Vihkasin seda paika. FA karika finaali ja UEFA kapi finaali nägi õnneks kodus. Ja need mängud on igaveseks mällu sööbinud. Mis sellest, et Arse karikafinaali täielikult domineeris, Owen jooksis neil raiskadel ikkagi eest ära. Mis sellest, et eurofinaalis etendati taaskord kaitsetragöödiat. Rohkem lõime kui nemad. Ah see ilus ilus mai!
Houllier oli õigel teel. Veel sammuke ja liiga on meie!
Järgmisel hooajal võideti superkapp ja community shield ning seejärel keskenduti liigale. Ja meistrite liigale, mis oli pärast kaheksakümnendate keskpaika lõpuks meieni jõudnud. Tuli üle kümne aasta parim liigahooaeg. See oli juba läbinisti Houllieri meeskond. Fowler, Redknapp olid minemas ja läinud, Berger veel eelmise kümnendi viimase mohikaanlasena alles. Dudek, Xavier, Riise, Anelka, Litmanen – millised isiksused klubis juures! Juba jaurasin ma soccerneti foorumis ka ning ennustasin meile vägevat tulevikku. Äge sats oli ja nii nii vähe jäi puudu. Oleks veidi paremini alustatud. Anelka ehk ei panustanud piisavalt ja Emile oleks võinud rohkem Owenit aidata. Pärast 9. jaanuari kaotati ainult korra Spursile.
Aga pole midagi – 2002 suvi oli midagi erilist. Jaapani/Korea MM-i sangarid Diouf ja Diao on viimased kivikesed. Ja Milan Baros! Cheyrou ja Diarra! Oh seda lihtsameelsust. Karikahooaeg polnud paha, liigas jäime taaskord alla. Jälle purunesid unistused. November ja detsember 2002 – kahte nii hullu kuud on ‘poolil olnud üliharva. Mis loeb see, et 2. novembril olime kaotuseta ja tipus.
2003 suveks oli Houllieri armastusromaan Liverpooliga läbi. Ta jätkas, aga fännid ei uskunud enam. Sel hooajal näeme liigas vaid 16 võitu – sama vähe kui katastroofilisel 92/93 hooajal. Le Tallec ja Sinama Pongolle ei olnud loodetud noored päästjad. Biscan, Diouf ja Kewell said liiga palju minuteid, Owen polnud pärast raskeid vigastusi enam endine, Heskey ja Baros lõid kaugelt liiga vähe. Ka karikad olid läbikukkumised. Keegi ei pannud tähele, et neljas koht liigas hoidis meid siiski veel meistrite liigas.
Houllier lahkus pea maas. Ehk alles viimastel aastatel on hakanud meelde tulema kui palju toredaid karikaid tema juhtimisel võideti ja kui uhke see tema ehitatud 2001-2002 sats tegelikult oli. Imevähe jäi puudu.
Koos Rafa Benitezega saabus Hispaania ajajärk. Algus oli vähelubav. Uued mängijad tundusid nii ja naa. Kõik armusid kohe Luis Garciasse, Xabi Alonso tundus üliandekas. Josemi, Morientes ja Nunez – mitte nii väga. Owen oli vahepeal läinud, jahtima kuldseid tiitleid. Heskey oli läinud, Murphy oli läinud. Carra ja Gerrard ainsad põhikoosseisu inglased. Liigakapis jõuti taaskord finaali, et uhkes mängus Chelseale kaotada.
Aga see, mis toimus kevadel meistrite liigas, oli unustamatu. Ja eks see ju oli veel suures osas Houllieri meeskond, kes selle uskumatu tiitli Anfieldile tõi. Dudek, Finnan, Hyypiä, Hamann, Smicer, Kewell, Baros, Gerrard ja Carra. Ah mis õhtu see oli! Londoni hotellitoas vaatasin masenduses avapoolaega, mis lõppes 0:3, läksin alla fuajeesse netiga ühendatud arvutisse ja nutsin soccerneti foorumis. Siiski vaatasin ka teist poolaega, nii igaks juhuks. Heh! Järgmisel päeval kõndisin mööda Londoni linna Melwoodi hangitud Carra särgis. Haa!
Rafa on kuningas! Tema toob lõpuks meile ka selle liigatiitli. OK, mitte kohe. Alguses leppisime ka FA kapiga. 2005/06 hooaeg oli mõneti kummaline. Meie suurimad staarid väravate mõttes olid Gerrard, Cisse ja Crouch. Hispaania lippu hoidsid kõrgel Alonso ja Garcia. Ja muidugi Pepe Reina, uus päästja väravasuul. Pikkade jalgadega Momo Sissoko oli elegantne. Kaitse ainsana veel Houllieri karva. Finnan, Hyypiä, Carra, Riise. Morientes ei skoori, Fowler tegi kummalise kammbäki. See polnud veel see lõplik Rafa meeskond. Aga ta oli teel. Liiga jäi seekord jaanuari ja veebruari algusse. Just siis sai klubisse toodud uus mees, kellest veel suurt rõõmu polnud. Tema nimi oli Daniel Agger. Aga hooaja lõpus võitsime järjest ning meistrite liiga jätkub.
2006 suvi. Nii, nüüd toob Rafa säravad staarid ‘pooli ja me näitame! Aga oot, mis asja. Vana rasva lahkus küll palju, aga need uued. Gonzalez, Aurelio? Pennant??? Bellamy??? Ei paistnud tiitlinõudlejad mehed. Zenden sai uskumatult palju mänguaega. Tagantjärele tarkusena on selle suve tähtsaim uustulnuk hoopis Dirk Kuyt. Ja 2007 algul tulid need kõige olulisemad mehed Mascherano ja Arbeloa. Paraku oli liiga selleks ajaks jälle läinud, õudne sügis lõpetas kõik lootused. FA kapis saadi Arselt kohe pähe, polnud enam Owenit eest ära jooksmas. Jäi meistrite liiga, see Benitezi eri. Meisterliku üle välja kaitsetööga löödi auti Barca, õnnega pooleks võideti Chelsea. Finaal oli pettumus. Oleks Kuyt veidi varem löönud…
Uus suvi, uued lootused, uued staarid. Palju kõlavamad kui 12 kuud varem. Torres, see noor väravahunt! Lucas ja Babel. Voronov ja Benayoun. Mascherano päriseks!
Sellest tuli viikide hooaeg. Neid kogunes liigas lausa 13. Me ei suutnud mänge võiduks pöörata, kuigi Torres aina lõi ja lõi. Aga peale Gerrardi ei löönud teised üldse. Crouchi aeg hakkas mööda saama, Babel ei õigustanud üldse. Meistrite liigas oli Rafa jätkuvalt kõva käsi, aga Chelsea kukutas meid poolfinaalis.
Aga siis, uued omanikud! Tom Hicks ja George Gillett on ‘pooli uued päästjad! Rafa sai ometi kord liigas mängu algusest peale käima. See oli meie hooaeg. Peaaegu. Liigas kaotati ainult kaks mängu, aga viike kogunes liiga palju. Torres ei löönud piisavalt, tal pole rünnakul ka korralikku paarilist. Robbie Keane, Babel ja N’gog polnud ükski päris see. Kuyt ja Gerrard lõid neist kaugelt rohkem. Ja nii see läks, et kuigi meil oli pea kahe aastakümne järel jälle piisavalt hea kaitseliin – Reina, Carra, Agger, Hyypiä, Skrtel, Arbeloa, Aurelio Mascherano toetusel, ei toonud rünnak piisavalt punkte. Teine koht jäi ka Rafa parimaks saavutuseks liigas.
2009 suvi ja sügis lõpetasid järjekordse kümnendi nukralt. Rafa oli ikka veel puldis, aga jänkide suur rahastus osutus blufiks. Alonsol ja Arbeloal lubati minna. ‘pooli uued mängijad kandsid nimesid Glen Johnson, Emiliano Insua, Kyrgiakos ja Maxi Rodriguez. Need ei olnud maailmanimed. Jätkati vana rasva pealt, aga see ei töötanud enam. Peale Torrese ja Gerrardi ei skoorinud praktiliselt keegi. Jõuludeks olime saanud liigas seitse kaotust ja kukkunud meistrite liigast välja.

[mcnamara]

Kümnendad

Kevad 2010 oli Rafa nukker lõppmäng. Liigas võidulainele ei saadudki ja meistrite liiga kohale ei oldud lähedalgi. Villast jäädi taha ja Evertonist napilt ette. Küll näitas hispaanlane veelkord, et euromängud on tema leib. Euroopa Liigas edeneti poolfinaali, et Atleticole napilt alla jääda. See oli kõik.
Rafa lahkus siiski fännide lemmikuna. Pärast Istanbuli imet pidigi nii olema. Ka tema jõudis lähedale. 2008-09 meeskond oli suurepärane. Kui vaid Torrese kõrvale väärilise mehe oleks leidnud.
Oh seda põnevust nüüd!. Kes tuuakse asemele? Fännid teadsid sellest vähe, aga tegelikult oli ‘pool 2010. aasta suveks hullus hädas. Gillett ja Hicks polnud investeerinud midagi, üksnes laenanud ja enam ei tahtnud nad sedagi teha. Hädas toodi manageriks Roy Hodgson.
Hodgsoni kuut kuud on nimetatud õudusunenäoks, kuid ei maksa unustada, et ‘pooli enda tulevik oli sel suvel ja sügisel samuti ohus. Pole väga imestada, et palliplatsil kõik põrgusse läks. 24. oktoobriks kui uus omanik FSG klubi üle oli võtnud, seisis liigatabelis üks võit ja liigakapist oldi väljas. Uus kriis saabus novembris ja kestis jaanuarini, kuni Hodgson minema kõndis. ‘pooli parim mängija oli Dirk Kuyt, Torres polnud endine ja piidles lahkumisvõimalusi, Gerrard lõi kogu hooaja peale kaasa ainult pooltes mängudes. Uustulnukatest polnud abi ei Meirelesest, Joe Cole’ist ega Poulsenist. Peale nende oli Hodgson toonud ‘pooli Paul Konchesky ja Milan Jovanovici. Useless.
Jaanuaris andsid uued omanikud meeskonna Kenny Dalglishi kätte. Oh neid emotsioone! Süda lootis mida iganes, aga mõistus ütles, et temagi ei tee sellise satsiga suurt midagi ära. Esimesed kaks mängu Kenny juhtimisel kaotati. siis hakkas vaikselt sujuma. Aga liiga oli ammu läinud, karikad samuti. Torres läks Londonisse, asemele toodi suure käraga Andy Carroll ja palju vaiksemalt Luis Suarez. Üks neist kahest oli geniaalne tehing.
2011 suvi möödus taas uute lootuste kerkimise tähe all. Kenny katsus meeskonna briti saarte telge tugevdada, tuues klubisse Jordan Hendersoni, Charlie Adami, Stewart Downingi ja uuesti Craig Bellamy. Piiri tagant lisandus õigupoolest vaid Jose Enrique. Floppidel Meirelesel, Poulsenil ja kompaniil lasti minna.
TOP4 meeskonnast oli asi siiski väga kaugel ja liigahooaeg tuligi veel hullem kui eelmine. 14 kaotust ja 11 viiki – sellist õudust polnud nähtud aastakümneid. Täielik katastroof saabus veebruaris. Hooaja ainus valgustäpp oli Suarez. Gerrard oli taas suure osa ajast vigastatud, Carroll enamasti kasutu. Premieris muudeti pidevalt koosseisu – vähegi stabiilselt püsisid platsil vaid Reina, Enrique, Skrtel, Downing ja Suarez. Seevastu näitas Kenny oma karikaoskusi. Liigakapp võideti ja jagu saadi nii Chelseast kui Man City’st, FA kapis kaotati finaalis Chelseale, aga enne saadi jagu ManU-st ja Evertonist. Nii tõi hooaeg siiski fännidele ka rõõmu. Tänu liigakapi võidule saadi hoolimata 8. kohast Euroopasse.
Keegi siiski väga ei imestanud, et Kenny maikuus säkiti.
FSG tõi noore ja innuka Brendan Rodgersi klubi soost välja aitama. Brendan lasi minna Kuytil ja Aureliol, aga uute meeste toomisel oldi väga ettevaatlik. Franco Borini ja Joe Allen, see oli sisuliselt kõik.
2012-13 hooaeg oli ‘pooli jaoks rõõmutu. Oli see Rodgersi kogenematus või lihtsalt meeskond ei vedanud välja. Peale Suareze väravapeo polnud millegi üle rõõmustada. Kõik oli selge juba detsembri alguseks kui liigas oli kirjas õnnetud kolm võitu. Ka kodustest karikatest lennati kiiresti, ainult Euroopa Liiga õnnestus kuidagi sügisel läbida, aga kevadel kukuti ka sealt kohe.
Lisaks Suarezele hakkas kevadel silma nooruke brass Philippe Coutinho, äärel lippas teismeline lootus Raheem Sterling. Teine talvine tulija Daniel Sturridge lõi samuti kenasti väravaid. Borinist asja ei saanud. Veebruaris lõppes Jamie Carragheri karjäär. Muud nagu polegi öelda.
2013 suvel oli minul Rodgersist üsna kõrini. Aga talle jäädi truuks ja selgus, et oli ka põhjust. Reina asendati Simon Mignolet’ga ning hulk Hodgsoni ja Dalglishi aegseid floppe lasksid samuti jalga. Sissetulijate osas oli klubi endiselt tagasihoidlik. Mamadou Sakho hakkas vaid silma.
See oli üksnes liigahooaeg. Karikatest kukuti varakult, Euroopat polnud. Aga liigas kõik klappis. Coutinho, Gerrardi, Sterlingu, Suarezi ja Sturridge’i abil ehitati üles suurepärane ründemäng. Keskväljal näitas Henderson esmakordselt oma väärtust, palju panustasid ka Allen ja Leiva. Kaitse pidas Skrteli ja Aggeri juhtimisel kenasti. Nii leiti end kevadel üsna ootamatult tiitlijahilt. Närvesöövad nädalad möödusid, aga ‘pool muudkui võitis. Võideti ka põhirivaal ManCity. Kuni Gerrardi saatusliku libastumiseni Anfieldil Chelsea vastu, millele järgnes jube viik Palace’i platsil. Nii jäädi ikkagi teiseks.
See oli Brendan Rodgersi tähetund. Et astuda samm edasi, tulnuks suvel 2014 teha õigeid otsuseid, aga tehti valed. Suarez, hammustamise skandaalidest räsitud täht lasi jalga. Daniel Aggeri aeg sai samuti läbi. Suarezi lahkumise järgses paanikas osteti Mario Balotelli. Suur hulk raha kulus Morenole ja Markovicile. Emre Can tuli suurte lootustega, nagu ka Adam Lallana. Aga ükski neist ei osutunud meeskonda otsustavalt tugevdavaks ostuks. Dejan Lovren oli ainsana mõistlik rahapaigutus.
2014-15 hooaeg algas ja lõppes rõõmutult. Viimases mängus Stoke’is võetud 1:6 kaotus oli juba täielik häbistamine. Karikates mängiti seekord paremini, aga poolfinaalist ei saadud kummaski edasi. Rodgers jäigi ühegi tiitlita manageriks. Suurim probleem meeskonnas oli selgelt korraliku ründaja puudumine. Suareze väravaid ei löönud keegi. Sturridge oli peaaegu terve hooaja vigane, Balotelli jäeti kiiresti kõrvale. Hooajal polnud praktiliselt kedagi vaadata peale Coutinho ja Sterlingi. Ründajad (Balotelli, Borini, Sturridge, Lambert) lõid nelja peale kokku liigas 8 väravat! Gerrardi 9 oli kogu klubi parim tulemus.
Suvel 2015 ootasid paljud Rodgersi säkki, aga mina jäin teda toetama. Arvasin, et ehk tast siiski saab asja. Aga ilmselt oli juba siis teada, et pikka pidu ei tule. Suvi oli oodatult kiire. Ründajaid pidi tooma ja Firmino, Benteke ning Ings tulidki. James Milner saadi tasuta ja Nat Clyne ning nooruke Joe Gomez tulid samuti. Gerrard, vapustatuna eelmise hooaja jubedusest, tahtis Ameerikasse ja Rodgers lasi tal minna. FSG müüs ka Sterlingu, temagi ei näinud endal ‘poolis tulevikku ja saadud rahapatakas oli tubli.
4. oktoobril Rodgers ikkagi säkiti ja asendati sakslase Jürgen Kloppiga. Imesid ta esialgu ei teinud. Liigahooajast on jälle vähe rääkida, Firmino asus üsna innukalt skoorima, Sturridge oli taas vaid ajuti terve, Benteke ei täitnud lootusi. Klopp proovis väga paljusid mängijaid ja küllap noppis enda jaoks välja need, kellega jätkata. Hooaja parimad tulemused tehti liigakapis ja Euroopa Liigas. Finaalid kaotati aga mõlemad. 8. koht ja taas Euroopata hooaeg.
2016 suvi ja Jürgen Klopp asub oma meeskonda ehitama. Me kõik teame nüüd, mida see tähendas mängupildis ning millised mängijad sinna sobivad. Siis ei teadnud ja olime kannatamatud. Aga küllap Klopp ise teadis, et see ehitus võtab kauem aega kui aasta või paar. Kui vaid aega antaks. Lahkujate nimekiri oli tol suvel pikk, aga tähelepanuväärsed aga vaid pika karjääri ‘poolis veetnud Martin Skrtel ja Jose Enrique. Peamiselt vabaneti Rodgersi floppidest.
Sisse tuli mitu üliolulist ja tähelepanuväärset meest. Mane, Wijnaldum. Ja kaitset tugevdas sakslane Jose Matipi ja meie oma Ragnar Klavaniga.
Liigas jõuti 22 võiduni ja võeti neljas koht Arse nina alt. Liigakapis jõuti poolfinaali. Tähelepanuväärses hoos oli terve hooaja Philippe Coutinho, ründajatest panustasid kenasti Mane ja Firmino. Kaitse ja vv Mignolet siiski ei pidanud piisavalt. Jubedad kaotused Bournemouthile ja Anfieldil Swansea’le näitasid, et midagi on veel puudu. Klopp endiselt katsetas ja kasutas päris suurt hulka mängijaid.
Suvel 2017 muutus ‘pool taas praegusele sarnasemaks. Klubisse toodi Mo Salah ja Andy Robertson, Oxlade-Chamberlain tuli mulle täiesti ootamatult Arsest. Lahkusid meil pika tee käinud Lucas Leiva ja varakult Kloppi välja vihastanud Sakho. Hirmsa draama järel jäi suvel klubisse Barcasse tahtnud Coutinho. Tagantjärele tarkusena – ehk oleks pidanud tal laskma kohe minna, sest sügist see lugu varjutas. Enne oktoobri lõppu end korralikult käima ei saadud ja selleks ajaks oli mäng esikohale sisuliselt läinud. Kuni detsembrini mängiti muudkui viiki.
Jaanuaris Coutinho lõpuks läks ja kevad sujuski liigas paremini. Palju aitas muidugi Virgil van Dijki tulek. Kummaline oli sel hooajal see, et Karius ja Mignolet mängisid väravas mõlemad 19 mängu. Karius tunduski liigahooaja lõppedes uus esikinnas. See oli suur Salahi hooaeg, Firmino ja Mane jäid tema varju, aga meistrite liigas panustasid kõik võrdselt.
Euroopas jõuti finaali, mis sai aga Loris Kariuse õudusunenäoks. Ühe mänguga kadus tema jaoks kõik.
2017-18 hooajal lõi Klopp kodustele karikasarjadele käega ja sama kordus ka 2018-19.
2018 suvi pani tänase ‘pooli lõplikult paika. Lahkus kõige nõrgemaks lüliks osutunud Emre Can. Ka Klavanil ei nähtud enam kohta. Tulid Fabinho, Keita, Shaqiri ja eelkõige Alisson.
Ühe kaotusega liigahooaeg ja meistrite liiga võit. Kloppi esimene tiitel, lõpuks ometi. Esile kerkis nooruke Trent Alexander-Arnold. See kõik on nii lähiajalugu, et tundub totter pikemalt pajatada. Meistrite liiga tiitliga lõppes Daniel Sturridge’i pikk teekond ‘poolis. Ta sai oma auhinna.
Kümnend aga lõppes sellega, et ‘pool ei osanud enam kaotada. Tegemist oli nüüdseks täiesti Kloppi meeskonnaga, ainult Jordan Henderson on klubis peaaegu kümnendi vastu pidanud. Ning täiesti õigustatult kannab ta kaptenipaela ning saab õiguse liigavõidu karikas lõpuks 30 aasta järel pea kohale tõsta.

[purgeenius]

hea töö, mcnamara ja palju õnne fännidele!

[Epic]

Ebaoluline detail mälumänguritele. Kui nüüd Pool võidab, siis saavad ajaloos esimese Premier League'i võitnud mängija järgnevad riigid:
Horvaatia
Senegal
Egiptus
Guinea.

Veel mälumänguritele. Alates 2010. aastast Arsenalist lahkunud mängijad, kes võitnud Premier League'i: Gael Clichy, Samir Nasri, Cesc Fabregas, Robin van Persie, Alex-Oxlade Chamberlain. Esimene suutis ka Londonis võidutseda, viimasel läinud eriti hästi.

[mcnamara]

Minu eesmärk polnud kedagi ekstra mainida ega mainimata jätta. Need olid suuresti isiklikud mälestused, ei muud. Ametlikuks korrektseks ajalooks ei pretendeeri.

[orbitaaljaam]

nojah. õnne. 2005 eest olete ikkagi vändad.

[NEY]

Õnne teile, väärisite seda 19ndat juba 11a tagasi aga kahjuks saatusel olid oma plaanid. Huvitav, et just Chelsea kaudu saite tiitli, mille nemad 2014 koos Palacega teilt röövisid

[cabron]

pole midagi öelda, maailma parim klubi! õnnitlused kõigile fännidele (ise olles semi-fänn)!

[mcnamara]

On kokku arvestatud, et 21 'pooli mängijat saaksid tänase seisuga meistrimedali. Õige napilt on vähemalt viis korda platsil käidud Shaqiril ja Minaminol, aga jaapanlasele tuleb kindlasti juurde. Ka Lallana saab oma medali kätte. Noortest on Jones, Elliott ja Williams korra-paar vahetusest sekkunud, küllap antakse neilegi kolmele piisavalt võimalusi. Ilma jäävad Lonergan, Kelleher, ilmselt ka Hoever ja van den Berg, sest kõik nooremad ka platsile ei pääse.

[Kenny's Heroes]

Pole vist senimaani päris kohale jõudnud, ehk jõuab alles siis kui Hendo tibutantsu teeb.
Ekstra sendid jätaks aga siia tänuga kõigile mitte-Pooli fännidele, kes õnnitlema tulid, väga kena!
Hea oli hommikuks Macca mälestusi ka lugeda.
Uskumatud need viimased paar aastat.. naudime

[Metslane89]

Huvitav tagantjärgi kas Klopp oli vahepeal sacki nimekirjas ka? 2016a karikafinaali kaotus, 2016 EL finaali kaotus ja 2018 CL finaal kaotus samamoodi.

See on imeline kuidas Klopp on ostnud kuskilt algul lambised mehed kellest ennem keegi väga midagi ei teadnud ja nad pannud mängima niiet iga meeskond tahab neid osta nüüd.
Dortmundis tegi Klopp üsna sama asja ja toimis ka viisakalt ju?

[mcnamara]

Millised algselt lambised mehed on Klopp ostnud? Peale Robbo ei oska praegusest põhikoosseisust küll kedagi nimetada.