kuskil avapoolaja keskel tuli deja vu tunne peale ja veits andis nuputada, kust või kuidas ma olen seda kõike enne näinud, aga siis lõi selgeks.
esimesed kümme minti tundub et kuule, siit annab teha küll ju. siis muidugi selgub, et vastane otsustas alles nüüd ka mängima hakata ja umbes kolme sekundiga on täisputsis, mõned minutid õnnestub veel vastu pidada ja lüüaksegi ära osalt mingi persepõrke abiga. edasi on jube, kõik vastased tunduvad järsku kaks korda suuremad ja kolm korda kiiremad, aga kuidagi imekombel õnnestub poolajani üksnulli peal ära venitada ja mõtled et noh tegelt ju midagi kadunud ei ole ja äkki teisel poolajal siiski jopastab, omad poisid ikkagi, uskuma peab ja värki.
teine poolaeg algab ja jälle on kõik kohe täisputsis, vv teeb paar ulmekat ja mõtled et no tegelt on ju ikka sitaks kõva, et meil sellinegi vend on, kui ka muud pole! keskelt joostakse kahe seinasööduga kogu aeg läbi ja mööda ja kuskil seal ees on paberi peal justkui täitsa nitševoo ründajad isegi, aga kõik lasevad ringi nagu takus kanad ja ega pall sinna väga ei jõua ka.
siis aga järsku nagu hakkab looma ja sööt isegi veidi lippab ja mehed hullult võitlevad ja jooksevad ja mõtled et fakjee kõvad poisid ikkagi ja sujuvalt otsustad mitte välja teha sellest, et vastane vist tegelt ka lasi üksnulli pealt natuke sirgema jalaga, ei tegelt ei ole ikka nii, ikka omad poisid on ka kõvad, kuni kogemata vaatad telefonist statsi ja näed, et kuigi viimased veerand tundi on justkui ilge press peal olnud ja nüüd-kohe-varsti-tuleb-ära-peaaegu-võimalusi järjest sajab, siis raamidesse on tegelt kogu senise mängu peale ikka täpselt üks löök tehtud.
kohe selle peale keegi kuskilt täiesti arusaamatust kohast keevitab posti ja vannud omaette, et tra, õnne nagu ka ÜLDSE ei ole, et see sisse ei põrganud vv peast, mismõttes. siis vastane tõmbab vahetustega tempo alla korraks ja mõtled et no davai nüüd paneme viimase lõpupingutuse ja saame kätte selle viigi, aga see päädib tegelt kümne minuti jooksul põhiliselt kuskil keskväljal audi loopimise ja pika laskmisega vastase vv-le sülle ja tegelt on kaksnull hoopis lähemal kui üksüks.
ja siis juba ongi vile ja läbi ja mõtled, et ah, fakit, omad poisid ikkagi ja pole viga, ikkagi võitlesid kõvasti ja päris kõva kaader oli vastas ka. nii umbes kolm sekundit mõtled seda, siis tuleb meelde, et tegelt sa ju oled seda eesti koondist juba päris mitu aastat vaadanud ka ja tead väga hästi, et kohe järgmises mängus saadakse jälle mingilt kuradi usbekistanilt 1:3 hamba peale ja kõik on uuesti täisperses nagu üldiselt ikka. pulss tiksub normaalse peale tagasi, vaatad arvutist veel ühe osa better call sauli ja lähed magama.
esimesed kümme minti tundub et kuule, siit annab teha küll ju. siis muidugi selgub, et vastane otsustas alles nüüd ka mängima hakata ja umbes kolme sekundiga on täisputsis, mõned minutid õnnestub veel vastu pidada ja lüüaksegi ära osalt mingi persepõrke abiga. edasi on jube, kõik vastased tunduvad järsku kaks korda suuremad ja kolm korda kiiremad, aga kuidagi imekombel õnnestub poolajani üksnulli peal ära venitada ja mõtled et noh tegelt ju midagi kadunud ei ole ja äkki teisel poolajal siiski jopastab, omad poisid ikkagi, uskuma peab ja värki.
teine poolaeg algab ja jälle on kõik kohe täisputsis, vv teeb paar ulmekat ja mõtled et no tegelt on ju ikka sitaks kõva, et meil sellinegi vend on, kui ka muud pole! keskelt joostakse kahe seinasööduga kogu aeg läbi ja mööda ja kuskil seal ees on paberi peal justkui täitsa nitševoo ründajad isegi, aga kõik lasevad ringi nagu takus kanad ja ega pall sinna väga ei jõua ka.
siis aga järsku nagu hakkab looma ja sööt isegi veidi lippab ja mehed hullult võitlevad ja jooksevad ja mõtled et fakjee kõvad poisid ikkagi ja sujuvalt otsustad mitte välja teha sellest, et vastane vist tegelt ka lasi üksnulli pealt natuke sirgema jalaga, ei tegelt ei ole ikka nii, ikka omad poisid on ka kõvad, kuni kogemata vaatad telefonist statsi ja näed, et kuigi viimased veerand tundi on justkui ilge press peal olnud ja nüüd-kohe-varsti-tuleb-ära-peaaegu-võimalusi järjest sajab, siis raamidesse on tegelt kogu senise mängu peale ikka täpselt üks löök tehtud.
kohe selle peale keegi kuskilt täiesti arusaamatust kohast keevitab posti ja vannud omaette, et tra, õnne nagu ka ÜLDSE ei ole, et see sisse ei põrganud vv peast, mismõttes. siis vastane tõmbab vahetustega tempo alla korraks ja mõtled et no davai nüüd paneme viimase lõpupingutuse ja saame kätte selle viigi, aga see päädib tegelt kümne minuti jooksul põhiliselt kuskil keskväljal audi loopimise ja pika laskmisega vastase vv-le sülle ja tegelt on kaksnull hoopis lähemal kui üksüks.
ja siis juba ongi vile ja läbi ja mõtled, et ah, fakit, omad poisid ikkagi ja pole viga, ikkagi võitlesid kõvasti ja päris kõva kaader oli vastas ka. nii umbes kolm sekundit mõtled seda, siis tuleb meelde, et tegelt sa ju oled seda eesti koondist juba päris mitu aastat vaadanud ka ja tead väga hästi, et kohe järgmises mängus saadakse jälle mingilt kuradi usbekistanilt 1:3 hamba peale ja kõik on uuesti täisperses nagu üldiselt ikka. pulss tiksub normaalse peale tagasi, vaatad arvutist veel ühe osa better call sauli ja lähed magama.
Kommentaar