Kui see on sinu esimene külastus, siis palun tutvu korduma kippuvate küsimustega. Selleks, et teha postitusi, tuleb Sul end kasutajaks registreerida. Postitusi saad lugeda ka ilma registreerimata.
Oleks ta oma näpud kõrvadest eemal hoidnud tähistamise ajal, siis ta oleks tavaline knobhead. Aga see, et ta omaarust pani oma heiterid paika on väga piinlik ikka. Ja minu jaoks disrespectful oma klubi suunas. Tehku Manu eest ka selliseid asju siis.
Kari eluheidikud kirjutavad sulle Twitteris kui sitt sa oled. Oled tegelikkuses koondise põhikaitsja ja manus kapten. Sul on life set sest sul on PMST lõpmatuseni raha. Lood koondise eest värava ja teed naltsi ja näitad neile, et get rekt.
Eks ta natukene peegeldab seda kultuuri ka, mis klubis tundub olevat.
Kõiksugu võidud tähistatakse kordades üle ja lüpstakse PR-iga nii läbi, et igal veidigi ratsionaalsemal fännil tuleb oksemaik suhu. Kehvade tulemuste puhul öeldakse lihtsalt "we go again" või "work harder" või nagu praegu - minnakse puhkusele peitu ära ning loodetakse lihtsalt tormi vaibumisele.
See ka naljakas veidi, et pärast Maguire ütles, et see ei olnud kellelegi mõeldud. Kukkus kõvatama aga hiljem kui küsiti, et mis värk on, oli ikka saba jalgevahel.
Eks ta natukene peegeldab seda kultuuri ka, mis klubis tundub olevat.
Kõiksugu võidud tähistatakse kordades üle ja lüpstakse PR-iga nii läbi, et igal veidigi ratsionaalsemal fännil tuleb oksemaik suhu. Kehvade tulemuste puhul öeldakse lihtsalt "we go again" või "work harder" või nagu praegu - minnakse puhkusele peitu ära ning loodetakse lihtsalt tormi vaibumisele.
See ka naljakas veidi, et pärast Maguire ütles, et see ei olnud kellelegi mõeldud. Kukkus kõvatama aga hiljem kui küsiti, et mis värk on, oli ikka saba jalgevahel.
Dno mida sa sokid, sest tegelikult on täpselt vastupidi. Võidad, siis kõigil pohui, sest peadki võitma. Kaotad, siis on kõik süüdi alustades olest ja maguirest kuni Phil Jonesini välja.
Dno mida sa sokid, sest tegelikult on täpselt vastupidi. Võidad, siis kõigil pohui, sest peadki võitma. Kaotad, siis on kõik süüdi alustades olest ja maguirest kuni Phil Jonesini välja.
Julgen kahelda, et pohhui. Pigem on seal see, et tulemus on ootuspärane ning fännid ju tegelikult rõõmustavad. Kui pole just "loodan kaotust, et Ole läheks"-tüüp. See lüpsmine on just mängijate ja klubi PR - sotsiaalmeedia huugab siis kõvatamisest ja klubi "siin on meie võiduvärav 23 erineva nurga alt" postitustest.
Ise usun, et Unitedisugune klubi siiski ju tegelikult peaks võitma enamus mänge hooajal. Vähemalt kunagi olid meil sellised standardid.
Kaotuste puhul leiab neid süüdlasi jah aiast aiaauguni vastavalt maitsele. Ning eks see "never ignored"-faktor avaldab ka oma mõju.
Tähistusel ja tähistusel on ikka vahe. Minu poolest oleks ta võinud salto ka teha ning oleks väga ok olnud. Kuid ma ei teagi mis on piinlikum, see et ta arvas, et sellega vaigistab ta kriitikud või see, et tema sisemised standardid ongi sellised, et ta sisimas ka uskus tollel hetkel, et on nüüd tehtud mees.
Vabandust, aga ei kujuta küll ette, et Ferdinand oleks mitu mängu nii õnnetu olnud nagu Maguire ja siis oleks löönud Albaania vastu värava ja siis selliselt tähistanud. Rääkimata sellest, et noh, võiks standarditest väravaid ManU eest ka lüüa, aga isegi see pole mu jaoks oluline. Lihtsalt keskkaitsja ei saa kujutada ette, et 1 värav tühistab ära rämedad eksimused kaitses, sh mis viinud väravateni ja halbade tulemusteni.
Ja mis puudutab üldiseid ManU standardeid, siis ManU fännina on päris kurb kuhu jõudnud ollakse, sest Ants69 ütles tegelikult ju õigesti, et üksikuid võite puhutakse hullult ülesse. Kurb tõsiasi on, et siiamaani viidatakse "that night in Paris" nt. Jah, olin ka ise väga sillas ja tahtmata võtta tollest mängust midagi ära, siis klubi standardite järgi (või noh, millega ma olin harjunud alates vist mingi 2000ndeta algusest regulaarsemalt mänge vaadanuna) on päris piinlik, et veerandfinaali jõudmist, kus välja kukuti, selliselt haibitakse (jah, adun, et oleks ime olnud kui väga palju kaugemale jõudnud). Aga noh, ilmselt see mu isiklik probleem, et "that night in..." puhul mõtlen ikka eelkõige Moskva peale, kust tuldi tagasi CL kopsikuga.
Jia mis puudutab üldiseid ManU standardeid, siis ManU fännina on päris kurb kuhu jõudnud ollakse, sest Ants69 ütles tegelikult ju õigesti, et üksikuid võite puhutakse hullult ülesse. Kurb tõsiasi on, et siiamaani viidatakse "that night in Paris" nt.
1 Night in Paris is a 2004 pornographic video directed by Rick Salomon. Promoted by Kevin Blatt,[1] it depicts Paris Hilton having sexual intercourse in 2001 with Salomon.
Noh, see mis Manus toimub ongi paras pornograafia.
Cristiano tagasi toomisega läks tegelikult klubi väärtus sadu miljoneid suuremaks. Pr poole pealt kõva asi ja väravaid lööb kah vana. Pigem on probleem selles, et meil soetati Maguire üle makstuna. Pole suudetud vabaneda Jonesist, palgal on veel Mata, Lingard, Martial, (Pogba, kelle asemel tuua korralik CDM), kelle võiks ammu juba edasi kupatada, sest ei ole top satsi materjal.
1 Night in Paris is a 2004 pornographic video directed by Rick Salomon. Promoted by Kevin Blatt,[1] it depicts Paris Hilton having sexual intercourse in 2001 with Salomon.
Noh, see mis Manus toimub ongi paras pornograafia.
Cristiano tagasi toomisega läks tegelikult klubi väärtus sadu miljoneid suuremaks. Pr poole pealt kõva asi ja väravaid lööb kah vana. Pigem on probleem selles, et meil soetati Maguire üle makstuna. Pole suudetud vabaneda Jonesist, palgal on veel Mata, Lingard, Martial, (Pogba, kelle asemel tuua korralik CDM), kelle võiks ammu juba edasi kupatada, sest ei ole top satsi materjal.
õnneks ka nende totude jaoks kes su eelmise jutuga nõus on, saavad tänu sellele aru, et jalgpallist sa midagi ei jaga.
õnneks ka nende totude jaoks kes su eelmise jutuga nõus on, saavad tänu sellele aru, et jalgpallist sa midagi ei jaga.
Pogba kord mängib, siis jälle mitte. Seepärast ta sulgudes oligi, sest osad on ammu arvamusel, et oleks aeg edasi saata. Teised hoiaks edasi. Pogba uue lepingu soov on palga kõrgendus taas, mida ta minu hinnangul samas väärt ei ole. Manu pigem hiilgabki palkade ülemaksmisega, kui kvaliteedile panustamisega.
Pogba kord mängib, siis jälle mitte. Seepärast ta sulgudes oligi, sest osad on ammu arvamusel, et oleks aeg edasi saata. Teised hoiaks edasi. Pogba uue lepingu soov on palga kõrgendus taas, mida ta minu hinnangul samas väärt ei ole. Manu pigem hiilgabki palkade ülemaksmisega, kui kvaliteedile panustamisega.
Pogba on top satsi materjal. Fakt. Pogba tahab liiga palju raha, ilmselt rohkem kui ta hetkel väärt on - tõsi, aga see ei muuda mänguoskust.
Lingard on väga hästi tõestanud enda oskusi premis. Eks Mata viimane aeg ongi, väga tore kui pingil on sellise kaliibriga mees.
Jones on teine teema. Minu rahakotti see ei mõjuta ja ilmselt ka mitte ühegi fänni oma, las ta saab siis seda palka ja taastub. Ta on vähemalt selline mängija kes annab klubi eest KÕIK, 100% allin. Me ju ei tea mis oleks juhtunud kui ta poleks uuesti vigastada saanud.
Motiveeritud ja heas tujus Pogba on üks parimaid mängijaid omas elemendis.
Pogba, kes ei saa aru mida treener tahab, kelle meeskonnas kaitse lekib nagu sõel, kelle meeskonnal on vastik pinge peal halbade tulemuste tõttu, kes saab julmalt puid alla punditite ja fännide poolt, kelle meeskonna kaaslased ei tee jookse söötude jaoks, on selline Tom Cleverley tüüpi mees.
Solskjaer is said by some to be well-suited to Manchester United because he understands their attacking traditions - but do they even exist?
Kui teil subsciptionit pole siis mõned olulisemad väljavõtted:
Solskjaer’s United have generally appeared most comfortable changing their system to suit the demands of a game against strong opposition, retreating into a deep shape and then springing forward on the counter-attack to great effect. They have been considerably less convincing against smaller sides, particularly at Old Trafford, when they’ve been forced to try to dominate the game.
This all seems entirely contradictory in light of the suggestions about Solskjaer and Manchester United’s traditions, but the relevant pundits have happily ignored that to stick up for their old friend — which is understandable — while many supporters have happily gone along with it for the pure vibes. “I have been part of a United team and I wanted to go back to our traditions of attacking,” said Solskjaer in his early days as manager. “Quick, attacking football with pace, power, and personalities.”
It was particularly striking to see Rio Ferdinand celebrating United’s dramatic win over Paris Saint-Germain in 2019 — an incredibly improbable result on the balance of play — with a celebratory shout on BT Sport of, “That’s what it’s about — the young lads coming into the side and playing! Sitting back and defending? It don’t happen here!”
Sitting back and defending was precisely what United had done for the previous 90 minutes, recording just 28 per cent of possession in a situation when they were the side who needed to score, from kick-off until the 94th minute. But in this era when it sometimes feels like punditry is designed to sound punchy in short social media clips rather than contribute to any meaningful discussion about the game we’ve just watched, no one seemed to care.
Of all Ferguson’s apostles — you can throw in Solskjaer at Manchester United, Gary Neville’s brief stint at Valencia and perhaps Paul Scholes’ forgettable spell at Oldham — and the only evidence of anyone having any discernible emphasis upon positive football has been Hughes at Stoke, where he was tasked with overhauling the most antiquated, direct style of football the Premier League has seen this century. With respect, any manager would have been more adventurous than Tony Pulis.
Otherwise, it’s difficult to see anything to support the idea that Ferguson passed down an attacking style of play. The footballing philosophy of Solskjaer, Bruce, Ince, Keane, Hughes, Gary Neville, Phil Neville and Scholes is difficult to decipher, but it is certainly not attacking. British football has generally been more cautious than Dutch, Spanish or modern German coaching anyway, so maybe that’s not surprising.
The reality is that none of Ferguson’s players appears to have a clue about the footballing philosophy of Ferguson. If they do, they haven’t been able to outline it in any meaningful way, or with any specifics, as pundit or manager.
Ferguson’s genius was his man-management skill rather than his tactical acumen. That’s not to say he was poor tactically, but his footballing approach changed routinely over the years. Ferguson studied the European greats when other managers were solely concerned with English football. He constantly changed assistants — not always through choice — who brought ideas from elsewhere and were handed huge responsibility in terms of tactics and/or training sessions. (In contrast, Solskjaer’s assistants are Mike Phelan, Michael Carrick and Kieran McKenna, who bring little experience from outside Old Trafford in recent years.)
Kommentaar