Eks City eeliseks on see, et kui aluseks võtta käimasolev hooaeg, siis on nende võõrsilvorm olnud üsna kohutav aga koduvorm raudkindel, seega kodus kõikide tippudega mängimine saab neile vaid kasuks olla. Meie seisukohast, erinevalt tavalisest tendentsist kaotada top-6 tiimidele ja võtta teisest mängudest valdavalt võidud, oleme top meeskondade vastu väga head olnud ja vääratanud pigem keskmike vastu(Chelsea, WHU, WBA, Soton).
Vaatame tänase mängu ära, kui Leicester suudaks sealt kaotuseta välja tulla ja Wenger kindlalt talvises aknas tegutseb, julgen küll öelda, et meie variandid on vähemalt sama head, kui cityl.
Väike meeldetuletus ka siis kuhu need punktid esimese poole hooajaga kaduma läksid:
Arsenal - West Ham United 0:2 - Cech ja kaitsemäng, 22 korda lõime peale, sisse ei saanud.
Arsenal - Liverpool 0:0 - See oli see naljakas 0:0 mäng mis mõnel teisel päeval end 4:4-na esitleb publikule. Cech ja Mignolet kordamööda tegid seal showd, esimene poolaeg päästis Cech meid umbes kolmel korral kindlast surmast, teine poolaeg seevastu oli ainult meie päralt. Õiglane, võitluslik viik.
Chelsea - Arsenal 2:0 - Mike Dean
Arsenal - Twattenham 1:1 - Hooaja tolleks hetkeks kehveim mäng, 70 minutit tegime FA, seejärel panime surve peale ja saime viigi. Pigem võidetud punkt, mäng perspektiivi pannes.
WBA - Arsenal 2:1 - värdmäng kus vastane lõi kaks väravat lüües reaalselt väravale ÜHE! korra, meie seejuures raiskasime nii mõnegi korraliku võimaluse ja mängu lõpus põrutas Santi veel penalti ka üle, et totaalne ebaõnnepäev ikka täiuslik oleks.
Norwich - Arsenal 1:1 - Vigastustelaine tuli korralikult peale, selles mängus kaotasime Kosi ja Alexise, mängu domineerisime aga lasime eduseisu käest ja tõmbasime kohutavale novembrile joone alla jäädes võiduta selles kalendrikuus.
Southampton - Arsenal 4:0 - ülemängitud, ülejoostud, ülevõideldud. Hõõgveiniga ja jõulukalkuniga mindi ilmselgelt liiale.
Ühesõnaga, kombinatsioon halvasti realiseerimisest, kohtunikust, vigastustest, ise endale käkkimisest, uskumatust ebaõnnest ja lihtsalt platsile mitte ilmumisest(vt pooli esimene poolaeg, spursi 70 esimest minutit, terve Sotoni mäng).
Kohtuniketegevust me kontrollida ei saa, vigastusi teoorias peaks saama kontrollida aga meie ei saa, seega tuleks tegeleda oma motivatsioonitaseme ja keskendumisvõime tõstmisega. Lisaks jääb mulle sellest poolest hooajast paraku meelde korralik võimaluste raiskamine - Walcott, Alexis, Ramsey, Giroud on siinkohal peamised kahtlusalused. Vahepeal anti meestele kandikul ette ja need lihtsalt mõtlesid uusi võimalusi välja kuidas mitte palli väravasse lüüa. Özili loodud väravavõimalustest on ära realiseeritud meie meeste poolt ikka väga kesine protsent.
Liiga on ettearvamatu, vigastusi on meil palju(hah!), oleme jätkuvalt suutelised iseendile jalga tulistama, Mike Dean on ikka veel elus ja sellest kõigest hoolimata oleme hetkel tabeli tipus. Järgmises pooles tuleb kuskilt natuke juurde näpistada - paremini realiseerida, vähem fckuppe/vigastusi, vähem Sotoni ja rohkem Manu mänge - küll siis ära tuleb.
PS, head vana lõppu, uus tuleb paremgi veel!
Vaatame tänase mängu ära, kui Leicester suudaks sealt kaotuseta välja tulla ja Wenger kindlalt talvises aknas tegutseb, julgen küll öelda, et meie variandid on vähemalt sama head, kui cityl.
Väike meeldetuletus ka siis kuhu need punktid esimese poole hooajaga kaduma läksid:
Arsenal - West Ham United 0:2 - Cech ja kaitsemäng, 22 korda lõime peale, sisse ei saanud.
Arsenal - Liverpool 0:0 - See oli see naljakas 0:0 mäng mis mõnel teisel päeval end 4:4-na esitleb publikule. Cech ja Mignolet kordamööda tegid seal showd, esimene poolaeg päästis Cech meid umbes kolmel korral kindlast surmast, teine poolaeg seevastu oli ainult meie päralt. Õiglane, võitluslik viik.
Chelsea - Arsenal 2:0 - Mike Dean
Arsenal - Twattenham 1:1 - Hooaja tolleks hetkeks kehveim mäng, 70 minutit tegime FA, seejärel panime surve peale ja saime viigi. Pigem võidetud punkt, mäng perspektiivi pannes.
WBA - Arsenal 2:1 - värdmäng kus vastane lõi kaks väravat lüües reaalselt väravale ÜHE! korra, meie seejuures raiskasime nii mõnegi korraliku võimaluse ja mängu lõpus põrutas Santi veel penalti ka üle, et totaalne ebaõnnepäev ikka täiuslik oleks.
Norwich - Arsenal 1:1 - Vigastustelaine tuli korralikult peale, selles mängus kaotasime Kosi ja Alexise, mängu domineerisime aga lasime eduseisu käest ja tõmbasime kohutavale novembrile joone alla jäädes võiduta selles kalendrikuus.
Southampton - Arsenal 4:0 - ülemängitud, ülejoostud, ülevõideldud. Hõõgveiniga ja jõulukalkuniga mindi ilmselgelt liiale.
Ühesõnaga, kombinatsioon halvasti realiseerimisest, kohtunikust, vigastustest, ise endale käkkimisest, uskumatust ebaõnnest ja lihtsalt platsile mitte ilmumisest(vt pooli esimene poolaeg, spursi 70 esimest minutit, terve Sotoni mäng).
Kohtuniketegevust me kontrollida ei saa, vigastusi teoorias peaks saama kontrollida aga meie ei saa, seega tuleks tegeleda oma motivatsioonitaseme ja keskendumisvõime tõstmisega. Lisaks jääb mulle sellest poolest hooajast paraku meelde korralik võimaluste raiskamine - Walcott, Alexis, Ramsey, Giroud on siinkohal peamised kahtlusalused. Vahepeal anti meestele kandikul ette ja need lihtsalt mõtlesid uusi võimalusi välja kuidas mitte palli väravasse lüüa. Özili loodud väravavõimalustest on ära realiseeritud meie meeste poolt ikka väga kesine protsent.
Liiga on ettearvamatu, vigastusi on meil palju(hah!), oleme jätkuvalt suutelised iseendile jalga tulistama, Mike Dean on ikka veel elus ja sellest kõigest hoolimata oleme hetkel tabeli tipus. Järgmises pooles tuleb kuskilt natuke juurde näpistada - paremini realiseerida, vähem fckuppe/vigastusi, vähem Sotoni ja rohkem Manu mänge - küll siis ära tuleb.
PS, head vana lõppu, uus tuleb paremgi veel!
Kommentaar