Suhteliselt hea artikkel kogu selle üleanalüüsi, fleimi ja meediablabberi kõrval(kuigi võibolla natuke liialt inglastele suunatud).
Hetkel mängu vaadates on kõige kurvem näha, et meeskonnal puudub tugev hing või au või midagi sellist abstrakset, mida ma defineerida ei oska. Samas on see igal meeskonnal suuremal ja vähemalt määral olemas. Justkui ei osata Arsenali särki välja kanda, loivatakse ringi ja nagu spursi mängus peale väravat - esineb jõetus, võitlusvaimu puudumine. Seda iseloomustab ka viimaste aegadde väravate tähistamine. Posidi võiks ikka hulluks minna kui värav lüüakse, näidata hambaid ja siis selle pealt edasi minna.
Ehk heade mälestuste meenutamine võiks olla üks võtmeid, kuidas selle tugeva vaimse sesundini jõuda.
Kommentaar