Genoa CFC
Eelmine hooaeg Serie A 16.
Kui peaks valima meeskonna, kelle hooaja lõppkohta on aastast-aastasse kõige raskem ennustada, siis vaieldamatult oleks selleks Genoa Kriketi ja Jalgpalliklubi. Esiteks on viimaseid aastaid iseloomustanud pidevalt suur mängijate sisse- ja väljavool, kus igaks hooajaks vahetub vähemalt pool algkoosseisu välja. Teiseks vaatame kasvõi seda kümnendit. Eelmise kümnendi lõpuks tundus, et Genoa on tõusmas Fioretina-Lazio suguste kampa, kes stabiilselt võitleb Euroopa Liiga kohtade pärast. Ühtäkki tuli otsa kaks aastat, kus meeskond jäi viimase klubina liigasse püsima ning tundus, et tegu on siiski tabeli tagumise otsa meeskonnaga. Koheselt tulid otsa aastad, kus veeti ennast Euroopa Liiga kohale ja aasta hiljem esikümne piirile ning taaskord tundus, et meeskonnas on siiski sisu suuremateks tegudeks. Loomulikult tuli antud seeriale otsa eelmine hooaeg, kus püsimajäämine kindlustati alles eelviimases voorus. Nagu teismeline tüdruk, kes ise ka täpselt ei tea, mis ta olla tahab.
Siiski peab möönma, et tänavune suvi on varasematega võrreldes olnud märgatavalt rahulikum ja suuremat rahvaste rändamist pole toiminud. See on ka täiesti loogiline, sest meeskonna pikaajaline omanik Enrico Preziosi otsib juba mitmendat kuud klubile ostuhuvilist. Mänguasjamagnaadi 14 aastat klubi eesostas on olnud pehmelt öeldes tormilised. Meest on tema ametiajal ähvardanud 5 aastane bänn kokkuleppemängude eest, mis hiljem annulleeriti, ja 5 aastane bänn finants-skeemitamise pärast, mis niisamuti annulleeriti. Kirsina tordil jäädi viimati eemale Euroopa Liigast, sest ei suudetud õigel ajal pabereid sisse anda. Lisades siis juurde eelmainitud pidevad mängijaliikumised, siis võib-olla oleks just uus omanik see, kes suudaks Itaalia jalgpalli ajaloo ühte edukamasse klubisse stabiilsuse tuua. Itaalia vanim siiani tegutsev ja ajaloo jooksul 9 Scudettot võitnud (okei, viimane neist tuli küll pea 100 aastat tagasi, aga siiski) klubi kindlasti vääriks seda. Kuigi Preziosi suve hakul ütles, et ostja on olemas ning suve lõpuks on uus omanik klubil olemas, siis viimaste sõnavõttude põhjal võib järeldada, et reaalset ostjat veel olemas pole. Preziosi häma oma parimas kastmes.
Genoa eelmise hooaja algus oli päris paljulubav. Oktoobri keskpaigaks oldi Euroopa konkurentsis ja veel detsembri keskpaigas esikümne konkurentsis. Kuid sellele järgnes 18 mänguline seeria, mille jooksul võeti vaid üks võit ja mille jooksul asendati peatreener Ivan Juric Andrea Mandorliniga. Kuna Mandorliniga tulemused ei paranenud, siis aasta viimasteks mängudeks toodi Juric tagasi ja koduvõitudega Interi ning Torino üle napp püsimajäämine kindlustati. Horvaat jäeti pukki ka tänavuseks hooajaks nagu on klubisse jäänud pea kõik eelmisel aastal olulist rolli mänginud mängumehed. Erandiks vaid kogenud keskkaitsjad Nicolas Burdisso, kes otsustas suvel putsad varna panna ja Munoz, kes kolis Hispaaniasse. Kuid väga suurt põhjust vast muretsemiseks pole, sest olemas on eelmisest aastat tuttavad Gentiletti ja Izzo kui ka suvel toodud ülikogenud Spolli ja Zukanovic. Täiesti korralik kooslus tabelikeskmikule. Eriti arvestades, et väravajoonele naaseb pikalt vigastuspausilt Mattia Perin, kes tervena on liiga üks paremaid kollkiipreid.
Suurim pettumus eelmisel aastal oli meeskonna poolkaitsenelik Laxalt-Veluso-Rigoni-Lazovic, kellel paberil pidanuks talenti ja kogemust olema küllaga, aga reaalsuses imeti nii ründe kui ka kaitsesuunal. Nii ei saa ka imestada, et just antud liini on toodud enim uusi nägusid. Suurimaks ostuks võib pidada Bertolaccit, kes mõned aastad tagasi suutis ennast mängida 20 miljoni meheks. Betolacci karjäär Milanis oli küll totaalne (ja samas ka oodatud) pettumus, kuid nüüd on poolkaitsja kodus tagasi ning kõik võimalused uuesti liiga säravamate poolkaitsjate sekka tõusmiseks on olemas. Crotonest naasnud Rosi, Argentinast toodud noored Centurion ja Rodriguez ning talvel hoodud Hiljemark peaksid olema põhilised mehed, kes mänguaja eest põhimeestega võitlema hakkavad. Sitem see pilt ikka olla ei saa, kui eelmisel aastal.
Teiseks probleemiks Genoal oli ründeliin. Giovanni Simeone (neile, kes ei tea, siis jup, Selle Simeone poeg) tegi oma nooruse kohta väga korraliku hooaja. Kahjuks talle korralikku abijõudu eelmisel hooajal polnudki. Küll mängitati ründes vanameister Pandevit, nooremaid Ntchami ja Ocampost või verinoort Pellegrinit, aga ega keegi neist erilist märki endast maha ei jätnud. Kuid selleks hooajaks sai Simeone endale väga hea tantsupartneri Gianluca Lapadula näol. Lapadula Milani aasta näitas, et päris tippklubi tase ta pole, aga Genoa suurune klubi peaks talle ideaalne olema ja Simeone-Lapadula duo näeb vähemalt paberil väga seks välja.
Genoa fännid võivad hooajale vastu vaadata pigem positiivselt. Väga suuri kadusid pole ja suurimad murekohad on lapitud. Aga kuna Genoa on Genoa, siis võib see näiline koosseisu paranemine tähendada nii (taas)tõusmist Euroopa Liiga kohtadele või ka sama sitta hooaega nagu eelmisel aastal. Kurat seda teab. Peaasi, et nüüd augusti viimastel nädalatel ostude-müümistega lolliks ei minda ja annaks jumal, et meeskond lõpuks normaalse presidendi leiaks. Mingi stabiilsus kuluks Il Grifonele ära.
Eika ennustab: Teise kümne keskpaik
Eelmine hooaeg Serie A 16.
Kui peaks valima meeskonna, kelle hooaja lõppkohta on aastast-aastasse kõige raskem ennustada, siis vaieldamatult oleks selleks Genoa Kriketi ja Jalgpalliklubi. Esiteks on viimaseid aastaid iseloomustanud pidevalt suur mängijate sisse- ja väljavool, kus igaks hooajaks vahetub vähemalt pool algkoosseisu välja. Teiseks vaatame kasvõi seda kümnendit. Eelmise kümnendi lõpuks tundus, et Genoa on tõusmas Fioretina-Lazio suguste kampa, kes stabiilselt võitleb Euroopa Liiga kohtade pärast. Ühtäkki tuli otsa kaks aastat, kus meeskond jäi viimase klubina liigasse püsima ning tundus, et tegu on siiski tabeli tagumise otsa meeskonnaga. Koheselt tulid otsa aastad, kus veeti ennast Euroopa Liiga kohale ja aasta hiljem esikümne piirile ning taaskord tundus, et meeskonnas on siiski sisu suuremateks tegudeks. Loomulikult tuli antud seeriale otsa eelmine hooaeg, kus püsimajäämine kindlustati alles eelviimases voorus. Nagu teismeline tüdruk, kes ise ka täpselt ei tea, mis ta olla tahab.
Siiski peab möönma, et tänavune suvi on varasematega võrreldes olnud märgatavalt rahulikum ja suuremat rahvaste rändamist pole toiminud. See on ka täiesti loogiline, sest meeskonna pikaajaline omanik Enrico Preziosi otsib juba mitmendat kuud klubile ostuhuvilist. Mänguasjamagnaadi 14 aastat klubi eesostas on olnud pehmelt öeldes tormilised. Meest on tema ametiajal ähvardanud 5 aastane bänn kokkuleppemängude eest, mis hiljem annulleeriti, ja 5 aastane bänn finants-skeemitamise pärast, mis niisamuti annulleeriti. Kirsina tordil jäädi viimati eemale Euroopa Liigast, sest ei suudetud õigel ajal pabereid sisse anda. Lisades siis juurde eelmainitud pidevad mängijaliikumised, siis võib-olla oleks just uus omanik see, kes suudaks Itaalia jalgpalli ajaloo ühte edukamasse klubisse stabiilsuse tuua. Itaalia vanim siiani tegutsev ja ajaloo jooksul 9 Scudettot võitnud (okei, viimane neist tuli küll pea 100 aastat tagasi, aga siiski) klubi kindlasti vääriks seda. Kuigi Preziosi suve hakul ütles, et ostja on olemas ning suve lõpuks on uus omanik klubil olemas, siis viimaste sõnavõttude põhjal võib järeldada, et reaalset ostjat veel olemas pole. Preziosi häma oma parimas kastmes.
Genoa eelmise hooaja algus oli päris paljulubav. Oktoobri keskpaigaks oldi Euroopa konkurentsis ja veel detsembri keskpaigas esikümne konkurentsis. Kuid sellele järgnes 18 mänguline seeria, mille jooksul võeti vaid üks võit ja mille jooksul asendati peatreener Ivan Juric Andrea Mandorliniga. Kuna Mandorliniga tulemused ei paranenud, siis aasta viimasteks mängudeks toodi Juric tagasi ja koduvõitudega Interi ning Torino üle napp püsimajäämine kindlustati. Horvaat jäeti pukki ka tänavuseks hooajaks nagu on klubisse jäänud pea kõik eelmisel aastal olulist rolli mänginud mängumehed. Erandiks vaid kogenud keskkaitsjad Nicolas Burdisso, kes otsustas suvel putsad varna panna ja Munoz, kes kolis Hispaaniasse. Kuid väga suurt põhjust vast muretsemiseks pole, sest olemas on eelmisest aastat tuttavad Gentiletti ja Izzo kui ka suvel toodud ülikogenud Spolli ja Zukanovic. Täiesti korralik kooslus tabelikeskmikule. Eriti arvestades, et väravajoonele naaseb pikalt vigastuspausilt Mattia Perin, kes tervena on liiga üks paremaid kollkiipreid.
Suurim pettumus eelmisel aastal oli meeskonna poolkaitsenelik Laxalt-Veluso-Rigoni-Lazovic, kellel paberil pidanuks talenti ja kogemust olema küllaga, aga reaalsuses imeti nii ründe kui ka kaitsesuunal. Nii ei saa ka imestada, et just antud liini on toodud enim uusi nägusid. Suurimaks ostuks võib pidada Bertolaccit, kes mõned aastad tagasi suutis ennast mängida 20 miljoni meheks. Betolacci karjäär Milanis oli küll totaalne (ja samas ka oodatud) pettumus, kuid nüüd on poolkaitsja kodus tagasi ning kõik võimalused uuesti liiga säravamate poolkaitsjate sekka tõusmiseks on olemas. Crotonest naasnud Rosi, Argentinast toodud noored Centurion ja Rodriguez ning talvel hoodud Hiljemark peaksid olema põhilised mehed, kes mänguaja eest põhimeestega võitlema hakkavad. Sitem see pilt ikka olla ei saa, kui eelmisel aastal.
Teiseks probleemiks Genoal oli ründeliin. Giovanni Simeone (neile, kes ei tea, siis jup, Selle Simeone poeg) tegi oma nooruse kohta väga korraliku hooaja. Kahjuks talle korralikku abijõudu eelmisel hooajal polnudki. Küll mängitati ründes vanameister Pandevit, nooremaid Ntchami ja Ocampost või verinoort Pellegrinit, aga ega keegi neist erilist märki endast maha ei jätnud. Kuid selleks hooajaks sai Simeone endale väga hea tantsupartneri Gianluca Lapadula näol. Lapadula Milani aasta näitas, et päris tippklubi tase ta pole, aga Genoa suurune klubi peaks talle ideaalne olema ja Simeone-Lapadula duo näeb vähemalt paberil väga seks välja.
Genoa fännid võivad hooajale vastu vaadata pigem positiivselt. Väga suuri kadusid pole ja suurimad murekohad on lapitud. Aga kuna Genoa on Genoa, siis võib see näiline koosseisu paranemine tähendada nii (taas)tõusmist Euroopa Liiga kohtadele või ka sama sitta hooaega nagu eelmisel aastal. Kurat seda teab. Peaasi, et nüüd augusti viimastel nädalatel ostude-müümistega lolliks ei minda ja annaks jumal, et meeskond lõpuks normaalse presidendi leiaks. Mingi stabiilsus kuluks Il Grifonele ära.
Eika ennustab: Teise kümne keskpaik
Kommentaar