Kui see on sinu esimene külastus, siis palun tutvu korduma kippuvate küsimustega. Selleks, et teha postitusi, tuleb Sul end kasutajaks registreerida. Postitusi saad lugeda ka ilma registreerimata.
Hetkel ilma treenerita
- Milan
- Inter
- Roma
- Juventus
Sisuliselt Lazio ka.
The path of the righteous man is beset on all sides by the inequities of the selfish and the tyranny of evil men. Blessed is he who, in the name of charity and good will, shepherds the weak through the valley of the darkness, for he is truly his brother's keeper and the finder of lost children. And I will strike down upon thee with great vengeance and furious anger those who attempt to poison and destroy My brothers. And you will know I am the Lord when I lay My vengeance upon you.
#fakenews
Inzaghi lihtsalt tegi veidi survet, et Tare albaania dealershipi tiibu kärpida. Berisha ja Durmisi diilideta oleks Lazio juba see hooaeg olnud kindel CL küsija.
20. jaanuar Sassuolo kodustaadionil Juventus vs Napoli Supercoppa
Ela ja tunne, et elad
see on kõige lihtsam
filosoofia, mis toimib
sule silmad ära vaata
tagasi, hinga sügavalt ja
hüppa üle iseenda varju
tule koos minuga.
Mõned mõtted seoses Napoli, Spalletti ja viimaste arengutega tekkinud.
Itaalia treenerite seas paistab olevat muutus toimunud. Varem „taktikaspetsideks“ nimetatud Itaalia treenerid on liikunud veidi teist rada ja hakanud eelistama head sisekliimat ja õhkkonda. Spalletti mainis hiljuti ühes intervjuus, et tiitli tõid mitte taktikalised geniaalsused, vaid ikkagi koostöö ja omavaheline chemistry. Spalletti oli kunagi väga 3-5-2 usku ja ei kippunud seda naljalt muutma. Sama võib öelda ka Pioli kohta – edu hakkas tulema, kui taktika visati nurka ja hakati panustama inimestesse ning nende koostööle. Ka tema mängis enne Milani tulekut vaid 3-5-2-te, aga liigatiitel tuli teise formatsiooniga.
Treenerid on hakanud muutma on stiile – võtame kasvõi Gasperini ja Sarri. Mõlemad ajasid taga väga ründavat ja ägedat jalkat, aga viimane hooaeg on mõlemad saavutanud edu hea kaitsega. Ehk ollakse suutelised end muutma. Kui ründav stiil enam edu ei toonud, siis ei jäädud mängijate otsa vaatama, vaid treenerid keskendusid oma mängijate heade omaduste esile toomisele.
Ancelotti pole kunagi olnud taktikakunn, vaid hea sisekliima on tema jaoks alati olnud number 1. Tõsi, tal on alati olnud meeskonnas maailma absoluutsed tippmängijad, aga staaridega toimetulek pole ka alati lihtne. Carlo edu on olnud ettevalmistus tippmängudeks – suvalised liigamängud kisuvad tal vahel liiva minema, aga kui on käes CL otsustav faas, siis meeskondade motiveeritus on viidud viimasele tasemele. Ancelottile vastupidine näide on Allegri - Milanis ja Juves tõid Scudettod oskus reamängudeks tabeli alumise otsaga meeskond motiveerida. Pole nii lihtne kui paistab, vaatame kasvõi tänavust hooaega, kus peale Napoli on kõik hädas ka „väikestega“, kus klass peaks üle olema, aga motiveeritus ja õhustik enne mängu pole piisavalt hea. Ka Allegri ise on seetõttu vastu pükse saanud.
Ka Mancini tõi EM-tiitli tänu atmosfäärile tiimis. Ega ta mängu käikudes mingeid taktikalisi imenüannse välja ei mõelnud.
Kõik see on kaasa toonud mängijate turuväärtuste jõhkra tõusu. Ilma Spallettita poleks täna Kvara ja Kim sellise hinnalipikuga, kui nad täna on. Ilma Piolita poleks Leao selline nagu ta täna on või Zaccagni poleks ilma Sarrita see, kes ta täna on. Rääkimata Gasperinist, kes on paarikümne mängija turuväärtust kordades tõstnud. Tahame või mitte, aga Serie A on täna müügiplatvorm Premmile ja kuigi seda on valus tõdeda, siis see ei määra edu palliplatsil. 5 klubi poolfinaalides ja kuigi võime öelda, et Milano klubidel on loosiõnne olnud, siis need mängud tuleb ka võita, et nii kaugele saada. Ehk võis küll kummaline tunduda, et Kvara just Napolisse läks, aga sama kummaline oli kunagi Haalandi minek Borussiasse. On vaja vaheastet, et liikuda täielikku tippklubisse. Peab leidma õige treeneri, kelle käe all oma ülim andekus esile tuua ja veel enam areneda.
Tagant järele võib Spalletti edu taga olla ka meeskonna väga vähene roteeruvus – enne mängu oli teada 11-st 9 meest, kes kindla peale alustavad. Vasakkaitses roteerusid Rui ja Olivera ning paremal äärel Lozano ja Politano. Kõik muud mehed olid teada, kes väljakule astuvad. Vigastustest Napoli see hooaeg sisuliselt pääses. Vaid hooaja lõpus oli väike ründajate probleem, aga liigas ei määranud see midagi ja isiklik arvamus, et Osimheniga poleks ka CLis edasi saadud. Ma pole küll õige klubi fänn seda ütlema, aga kordusmängus Milani vastu oli Osimhen täiesti varjus.
Peale Kimi, Kvara ja Osimheni, keda ette ja taha kiidetakse, oli Napolil mõni mees veel, kes mu arust liialt tähelepanu ei saa. Väravavaht Meret küpsetas varem korralikult, aga see hooaeg oli tegu juba tippklassi väravavahiga. Samamoodi oli Lobotka varemalt täiesti suvaline keskpoolik, aga see hooaeg järsult on tegu liiga parima lõhkuva poolkaitsjaga. Enne hooaja algust oleks ma Napoli asemel nii Meretist kui ka Lobotkast loobunud, aga jällegi tõi Spalletti ja tema tiim nende parimad omadused välja. Spalletti puhul häirib veidi see pidev kiun kohtunike ja liiga juhtide ja jumal teab kelle suunas, aga anname peale sellist hooaega andeks.
Mõned mõtted seoses Napoli, Spalletti ja viimaste arengutega tekkinud.
Itaalia treenerite seas paistab olevat muutus toimunud. Varem „taktikaspetsideks“ nimetatud Itaalia treenerid on liikunud veidi teist rada ja hakanud eelistama head sisekliimat ja õhkkonda. Spalletti mainis hiljuti ühes intervjuus, et tiitli tõid mitte taktikalised geniaalsused, vaid ikkagi koostöö ja omavaheline chemistry. Spalletti oli kunagi väga 3-5-2 usku ja ei kippunud seda naljalt muutma. Sama võib öelda ka Pioli kohta – edu hakkas tulema, kui taktika visati nurka ja hakati panustama inimestesse ning nende koostööle. Ka tema mängis enne Milani tulekut vaid 3-5-2-te, aga liigatiitel tuli teise formatsiooniga.
Treenerid on hakanud muutma on stiile – võtame kasvõi Gasperini ja Sarri. Mõlemad ajasid taga väga ründavat ja ägedat jalkat, aga viimane hooaeg on mõlemad saavutanud edu hea kaitsega. Ehk ollakse suutelised end muutma. Kui ründav stiil enam edu ei toonud, siis ei jäädud mängijate otsa vaatama, vaid treenerid keskendusid oma mängijate heade omaduste esile toomisele.
Ancelotti pole kunagi olnud taktikakunn, vaid hea sisekliima on tema jaoks alati olnud number 1. Tõsi, tal on alati olnud meeskonnas maailma absoluutsed tippmängijad, aga staaridega toimetulek pole ka alati lihtne. Carlo edu on olnud ettevalmistus tippmängudeks – suvalised liigamängud kisuvad tal vahel liiva minema, aga kui on käes CL otsustav faas, siis meeskondade motiveeritus on viidud viimasele tasemele. Ancelottile vastupidine näide on Allegri - Milanis ja Juves tõid Scudettod oskus reamängudeks tabeli alumise otsaga meeskond motiveerida. Pole nii lihtne kui paistab, vaatame kasvõi tänavust hooaega, kus peale Napoli on kõik hädas ka „väikestega“, kus klass peaks üle olema, aga motiveeritus ja õhustik enne mängu pole piisavalt hea. Ka Allegri ise on seetõttu vastu pükse saanud.
Ka Mancini tõi EM-tiitli tänu atmosfäärile tiimis. Ega ta mängu käikudes mingeid taktikalisi imenüannse välja ei mõelnud.
Kõik see on kaasa toonud mängijate turuväärtuste jõhkra tõusu. Ilma Spallettita poleks täna Kvara ja Kim sellise hinnalipikuga, kui nad täna on. Ilma Piolita poleks Leao selline nagu ta täna on või Zaccagni poleks ilma Sarrita see, kes ta täna on. Rääkimata Gasperinist, kes on paarikümne mängija turuväärtust kordades tõstnud. Tahame või mitte, aga Serie A on täna müügiplatvorm Premmile ja kuigi seda on valus tõdeda, siis see ei määra edu palliplatsil. 5 klubi poolfinaalides ja kuigi võime öelda, et Milano klubidel on loosiõnne olnud, siis need mängud tuleb ka võita, et nii kaugele saada. Ehk võis küll kummaline tunduda, et Kvara just Napolisse läks, aga sama kummaline oli kunagi Haalandi minek Borussiasse. On vaja vaheastet, et liikuda täielikku tippklubisse. Peab leidma õige treeneri, kelle käe all oma ülim andekus esile tuua ja veel enam areneda.
Tagant järele võib Spalletti edu taga olla ka meeskonna väga vähene roteeruvus – enne mängu oli teada 11-st 9 meest, kes kindla peale alustavad. Vasakkaitses roteerusid Rui ja Olivera ning paremal äärel Lozano ja Politano. Kõik muud mehed olid teada, kes väljakule astuvad. Vigastustest Napoli see hooaeg sisuliselt pääses. Vaid hooaja lõpus oli väike ründajate probleem, aga liigas ei määranud see midagi ja isiklik arvamus, et Osimheniga poleks ka CLis edasi saadud. Ma pole küll õige klubi fänn seda ütlema, aga kordusmängus Milani vastu oli Osimhen täiesti varjus.
Peale Kimi, Kvara ja Osimheni, keda ette ja taha kiidetakse, oli Napolil mõni mees veel, kes mu arust liialt tähelepanu ei saa. Väravavaht Meret küpsetas varem korralikult, aga see hooaeg oli tegu juba tippklassi väravavahiga. Samamoodi oli Lobotka varemalt täiesti suvaline keskpoolik, aga see hooaeg järsult on tegu liiga parima lõhkuva poolkaitsjaga. Enne hooaja algust oleks ma Napoli asemel nii Meretist kui ka Lobotkast loobunud, aga jällegi tõi Spalletti ja tema tiim nende parimad omadused välja. Spalletti puhul häirib veidi see pidev kiun kohtunike ja liiga juhtide ja jumal teab kelle suunas, aga anname peale sellist hooaega andeks.
Hooaja koosseis: Provedel Di Lorenzo – Kim - Bastoni – Hernandez Barella – Zielinski –Milinkovic-Savic Lautaro – Osimhen – Kvaratskhelia
Pink: Onana, Romagnoli, Dimarco, Lobotka, Pellegrini, Leao, Dia
Konkreetselt kõige raskem valik on väravavaht. Mitte keegi pole eriti esile tõusnud. Liiga ise valis parimaks Provedeli, kel kõige enam nullimänge. Panen ka lõpuks ise tema, sest Lazio pani asjad kaitses täiesti lukku, samas kaitseliini sinna eraldi kedagi panna nagu pole. Eelmise hooaja parim Maignan oli pikalt vigastusega eemal, Napolil tegi Meret suure arengu, Onana oli ka väga hea. Enim tõrjeid tegi Veronast Montipo, aga neid alumisi satse liiga palju vaatama ei sattunud, et kindlalt kedagi sealt esile tuua.
Paremkaitsesse läheb Napoli kapten Di Lorenzo, kes oli super nii ründes kui kaitses. Itaalia EM võidus oli põhikoosseisu nõrgim lüli, aga see hooaeg täiesti super ning eriti ründesse tõusmised on tal juurde tulnud, mida varasemalt pole olnud. 5 väravat ja 6 söötu äärekaitsjana väga kõvad numbrid.
Keskkaitsesse on üks nimi kindel – Kim pani taskusse kõik, kes talle ette jäid ja arvestades veel hinnalipikut, siis Napoli saab siit metsiku vaheltkasu kui soovivad müüa. Teise nimega on veidi keerulisem, sest Bastonile lisaks tegid head hooaega paljud – Romagnoli, Danilo, Izzo, Toloi, Mancini ja ilmselt paljud veel.
Vasakkaitsesse Hernandez, võis mõelda ka Interist Dimarcot, aga liiga tihedat konkurentsi äärekaitses nii paremal kui vasakul eriti polnud.
Poolkaitsesse võis mõelda terve Napoli keskväljakolmiku, kes kokkumängus super on, aga jätame teistele ka. Lazio keskväljakuningas SMS, ma vist juba viimased 5 aastat ei saa aru, miks ta Laziost kuhugi suuremasse klubisse ei lähe, aga ju siis on mees tõesti lojaalne. Kolmandaks saab Barella panna, kes Interi keskväljal möllab nagu segane edasi-tagasi. Üldiselt on valikut keskväljale meeldivalt palju – Romast Pellegrini super, Juvest Rabiot, Atalantast Koopmeiners ja ka Hakan oli hea. Paistab, et liigale on kohale jõudnud keskvälja olulises ja seetõttu ka Euroopas tulemused paremad. Vaatame nt Fiorentina keskvälja, kus Mandragora-Amrabat-Bonaventura või Romal Matic-Cristante-Pellegrini. Edasiminek võrreldes nt 5a tagasi eurosarjades osalenud satsidega.
Ründes on minu meelest üsna loogiline valik võtta 2 Napoli tähte Osimhen ja Kvara ning Interist Lautaro. Kõigi näitajad väravate ja Kvara puhul ka söötude osas on päris võimsad. Pingile tõusis hooaja käigus metsikult lööma hakanud Salernitana Dia. Ta peaks villarealist laenul olema, eks näis kus tippklubis tema tulevik on. Head hooajad veel Berardilt, Dybalalt, Leaolt ja Lookmanilt.
Nõustuma ei pea ja võib kellegi nimetamata jätmise peale vabalt närvi minna.
Mõistlikud valikud. Ega Juvest polegi tõesti keegi kaalumist väärt, kui Rabiot välja arvata ja võib-olla ka Danilo, kes on leidnud teise nooruse, tõustes meh-kohatäitest kaitseliini liidriks. Periooditi olid väga head ka Di Maria ja Kostic, aga mitte läbi hooaja.
Kommentaar