Vahelduseks jälle üks veidike eksootilisem mänguülevaade. Valitud mänguks osutus juhuse tahtel Islandi esiliiga kohtumine Throttur Reykjavik vs Keflavik. Kusjuures Islandi esiliiga ametlik nimi päris kummaliselt kõlav Inkasso-deildin.
Mäng algas kell 20.00 aga teiste asjatoimetuste tõttu jõudsime ööbimiskohta alles ca 19.45. Iseenesest ei oleks sellest hullu olnud, sest Google näitas, et seitse minutiga olen kohal. Päris nii ladusalt asjad siiski ei läinud. Soccerway andmetel pidanuks kohtumine aset leidma mingisugusel Eimskipsvöllurinni staadionil. Lõin siis selle mapsi sisse, kuid seitse minutit hiljem lõpetasin hoopis kuskil Reykjaviki linnakämpingu parklas. Okei. Ei hakanud üritama autoga lähemale jõuda, sest valgustipostide ja staadionilt kõlavate häälte järgi ei tohtinud staadion siiski kaugel olla. Lisaks tundus, et sealt kämpingust saab ilusti ka läbi minna. Kui üldiselt mulle meeldib mängudele jalutada, siis seekord oleks selle romantika hea meelega vahele jätnud, sest olin niigi juba hilinemas.
See linnakämping osutuski mingiks rämedalt suureks alaks, kuhu sai lihtsalt oma telgi üles lüüa. Mulle tundus, et seda kõike suisa tasuta, sest mina küll seal mingisugust kontrolli minevate ja tulevate inimeste osas ei näinud. Samas olid sinna alale ehitatud korralikud tualetid ja pesemisvõimalused. Igati normaalne, kui peaks tahtma millegipärast telgis ööbida. Seal oli isegi praegusel ajal mitusada telki üleval, aga sellest hoolimata oli kõigil lahedalt ruumi. Tippajal saaks sinna lõdvalt üle tuhande telgi üles sättida. Igatahes jäi mul sellelt alalt läbikõndimise pärast esimene värav nägemata. Seda ainult kuulsin.
Lõpuks tuligi välja, et mäng toimus hoopis mingit Gervigrasvöllur Žróttari nime kandval kunstmurustaadionil. See paiknes küll samas kompleksis, aga kämpinguplatsiga võrreldes vastasküljes. Kusjuures me sõitsime sealt mõned tunnid varem isegi mööda. Oleksin ma teadnud, et Google sellist villast viskab, siis oleksin ma staadionile üldse teisest küljest lähenenud ja parkinud pmst staadioni väravasse. Sellel staadionil on ka päris korralik säästusektor. Ühest otsast näeks kuuskede vahelt mängu päris hästi. Mööda jalutades oli näha, et ilmselt pallipoisid olid sinna oma rattad ära peitnud.
Kogu see Reykjaviki spordikompleks on tegelikult üldse huvitav. Väga lähestikku on kergejõustikuhall, mitu naturaalmuruga väljakud, see kunstmuruga staadion, millel mäng toimus ning kõige krooniks ka Islandi jalgpalli rahvusstaadion Laugardalsvöllur.
Pilet Islandi esiliiga keskmike kohtumisele maksab täiskasvanule 1500ISK (ca 11€). Kui ma õigesti islandi keelsest sildist staadioniväravas aru sain, siis hooajapilet täiskasvanule maksaks 12 000ISK (87€). Staadion ise oli nö kahetasandiline, tagant kinni ehitatud ning täies ulatuses tribüüni katva katusega. Täpselt selline staadion, mis igas suuremas Eesti linnas võiks olemas olla. Ma ei oska täpselt hinnata, kui palju staadioni mahutavus oli, aga julgeks pakkuda, et umbes 2000-2500. Mõned read olid jäetud ka seisutribüünideks nurgalippude lähedal. Kui peaks Eesti staadionitega võrdlema, siis päris head näidet isegi pähe ei tule. Pigem oli mingi Sportlandi ja Tamme staadioni hübriid.
Toitlustus oli mängul huvitav. Kohe sissekäigu juures oli putka, kus sai kõike head ja paremat nagu ka Premium liigas enamasti. Seal müüsid manti mingid 12-13 aastased tüdrukud. Nii palju kui aru sain, siis 0,33l Coca-Cola maksis 350ISK (2,5€), vee oleks kätte saanud 200ISK eest (1,5€). Sellest putkast sai kõike peale õlle.
Alguses ma arvasin, et õlut ei müüdagi. Müüdi küll, aga teises kohas. Nimelt oli väljaku ühte otsa ehitatud telk, kus toimus ka mingi toitlustus, eelkõige õllemüük. Ma ei suutnud läbi hammustada, kas tegemist on mingite Skandinaavia karmide alkoholireeglitega või millegi muuga. Igatahes pidanuks õlle saamiseks just sinna telki sammuma. Kuna mina tulin autoga, siis ei oska uudishimulikele Islandi esiliiga mängul pakutava õlle hinda öelda. Ja siis oli veel väljaku vastasküljel mingisugune spordibaari sarnane ehitis, kus härrad ka jooke libistasid. Sinna ei pääsenud lihtinimene vist aga üldse. Ei saanud aru ka päris täpselt, mis üritus seal toimus. Tahtmise korral oleks selle baari välisterrassilt ilusti mängu näinud, aga sealsed härrad suhtusid sellesse kuidagi väga leigelt. Võib-olla oli põhjuseks see, et koduvõistkond sai esimese poolajaga 3 tükki tuppa.
Mängust ka mõned tähelepanekud. Publikut oli kindlasti vähemalt sama palju, kui selle hooaja Premium liiga keskmine (369). Seda Islandi esiliiga keskmike kohtumisel. Võõral staadionil on tegelikku numbrit küll raskem hinnata, aga ise pakuks, et publikut võis lõpuks olla isegi üle 400 inimese. Kui need härrad seal spordibaaris olid ka ikkagi antud mängu pärast kohale tulnud, siis oli publikut kindlasti 400+. Mõlemal meeskonnal olid ka omad fännid olemas, kuid mingid pidevat kaasaelamist ei toimunud. Pigem oli tegemist lihtsalt poolehoidjatega, kes 2-3 korda mängu jooksul mõne minuti meeskonna nime hüüdsid.
Kui rääkida mängu tasemest, siis sedagi on rakse hinnata, kui mängivad kaks täiesti tundmatud meeskonda. Kogetu põhjal ütleks, et Premium liigas oleks vähemalt Keflaviki meeskond keskmik. Pakuks, et alumisele viisikule tekitaksid nad tõsist peavalu. Kui just tänane mäng mingi tohutu erand ei olnud. Mõlemas meeskonnas, aga eriti Keflaviki omas oli paar ikka päris teravat kutti. Keflaviki nr 24 tänased nurgalöögid olid ikka väga kõrge kvaliteediga. Mis aga mõlema meeskonna mängus silma paistis, oli intensiivsus. Esimesel poolajal oli üles alla jooksmist ja tõeliselt teravat kahevõitlustesse minekut märkimisväärselt palju. Isegi kui mingites olukordades jättis tehnika või söödukvaliteet soovida, siis pressingu intensiivsus ja mängunälg kompenseerisid selle puuduse kuhjaga.
Ja veel üks asi, mis silma hakkas. Pallipoisid olid ääretult asjatundlikud. Kui Premium liigas patsutavad enamus neist palli või koguni istuvad selle peal, siis tänasel kohtumisel jälgisid kõik pallipoisid mängu, liikusid sellega kaasa ja tegid oma tööd oivaliselt. Väga hästi välja koolitatud. Soovitan Premium liiga klubidel õppust võtma. Alles käisin mingil mängul, kus pallipoisid kõksisid ja pall lendas isegi väljakule. Esindusvõistkonna mängule pallipoisiks saamine peaks olema auasi. Ma ise olen olnud kaks korda Eesti kõrgliigas pallipoiss. Kunagi üli ammu Tallinna Sadama ja Viljandi Tuleviku mängul ja mõnevõrra hiljem Maardu Levadia Transi mängul. Ma mäletan täpselt, kuidas ma pabistasin enne neid mänge, kui sain teada, et saan pallipoiss olla. Aga see selleks.
Mängu lõppedes voolas rahvas kiirelt minema, kes väravast, kes säästutribüüni juures olnud aiaaukude kaudu. Muhe elamus. Homme üritan minna kõrgliigat vaatama.
Mäng algas kell 20.00 aga teiste asjatoimetuste tõttu jõudsime ööbimiskohta alles ca 19.45. Iseenesest ei oleks sellest hullu olnud, sest Google näitas, et seitse minutiga olen kohal. Päris nii ladusalt asjad siiski ei läinud. Soccerway andmetel pidanuks kohtumine aset leidma mingisugusel Eimskipsvöllurinni staadionil. Lõin siis selle mapsi sisse, kuid seitse minutit hiljem lõpetasin hoopis kuskil Reykjaviki linnakämpingu parklas. Okei. Ei hakanud üritama autoga lähemale jõuda, sest valgustipostide ja staadionilt kõlavate häälte järgi ei tohtinud staadion siiski kaugel olla. Lisaks tundus, et sealt kämpingust saab ilusti ka läbi minna. Kui üldiselt mulle meeldib mängudele jalutada, siis seekord oleks selle romantika hea meelega vahele jätnud, sest olin niigi juba hilinemas.
See linnakämping osutuski mingiks rämedalt suureks alaks, kuhu sai lihtsalt oma telgi üles lüüa. Mulle tundus, et seda kõike suisa tasuta, sest mina küll seal mingisugust kontrolli minevate ja tulevate inimeste osas ei näinud. Samas olid sinna alale ehitatud korralikud tualetid ja pesemisvõimalused. Igati normaalne, kui peaks tahtma millegipärast telgis ööbida. Seal oli isegi praegusel ajal mitusada telki üleval, aga sellest hoolimata oli kõigil lahedalt ruumi. Tippajal saaks sinna lõdvalt üle tuhande telgi üles sättida. Igatahes jäi mul sellelt alalt läbikõndimise pärast esimene värav nägemata. Seda ainult kuulsin.
Lõpuks tuligi välja, et mäng toimus hoopis mingit Gervigrasvöllur Žróttari nime kandval kunstmurustaadionil. See paiknes küll samas kompleksis, aga kämpinguplatsiga võrreldes vastasküljes. Kusjuures me sõitsime sealt mõned tunnid varem isegi mööda. Oleksin ma teadnud, et Google sellist villast viskab, siis oleksin ma staadionile üldse teisest küljest lähenenud ja parkinud pmst staadioni väravasse. Sellel staadionil on ka päris korralik säästusektor. Ühest otsast näeks kuuskede vahelt mängu päris hästi. Mööda jalutades oli näha, et ilmselt pallipoisid olid sinna oma rattad ära peitnud.
Kogu see Reykjaviki spordikompleks on tegelikult üldse huvitav. Väga lähestikku on kergejõustikuhall, mitu naturaalmuruga väljakud, see kunstmuruga staadion, millel mäng toimus ning kõige krooniks ka Islandi jalgpalli rahvusstaadion Laugardalsvöllur.
Pilet Islandi esiliiga keskmike kohtumisele maksab täiskasvanule 1500ISK (ca 11€). Kui ma õigesti islandi keelsest sildist staadioniväravas aru sain, siis hooajapilet täiskasvanule maksaks 12 000ISK (87€). Staadion ise oli nö kahetasandiline, tagant kinni ehitatud ning täies ulatuses tribüüni katva katusega. Täpselt selline staadion, mis igas suuremas Eesti linnas võiks olemas olla. Ma ei oska täpselt hinnata, kui palju staadioni mahutavus oli, aga julgeks pakkuda, et umbes 2000-2500. Mõned read olid jäetud ka seisutribüünideks nurgalippude lähedal. Kui peaks Eesti staadionitega võrdlema, siis päris head näidet isegi pähe ei tule. Pigem oli mingi Sportlandi ja Tamme staadioni hübriid.
Toitlustus oli mängul huvitav. Kohe sissekäigu juures oli putka, kus sai kõike head ja paremat nagu ka Premium liigas enamasti. Seal müüsid manti mingid 12-13 aastased tüdrukud. Nii palju kui aru sain, siis 0,33l Coca-Cola maksis 350ISK (2,5€), vee oleks kätte saanud 200ISK eest (1,5€). Sellest putkast sai kõike peale õlle.
Alguses ma arvasin, et õlut ei müüdagi. Müüdi küll, aga teises kohas. Nimelt oli väljaku ühte otsa ehitatud telk, kus toimus ka mingi toitlustus, eelkõige õllemüük. Ma ei suutnud läbi hammustada, kas tegemist on mingite Skandinaavia karmide alkoholireeglitega või millegi muuga. Igatahes pidanuks õlle saamiseks just sinna telki sammuma. Kuna mina tulin autoga, siis ei oska uudishimulikele Islandi esiliiga mängul pakutava õlle hinda öelda. Ja siis oli veel väljaku vastasküljel mingisugune spordibaari sarnane ehitis, kus härrad ka jooke libistasid. Sinna ei pääsenud lihtinimene vist aga üldse. Ei saanud aru ka päris täpselt, mis üritus seal toimus. Tahtmise korral oleks selle baari välisterrassilt ilusti mängu näinud, aga sealsed härrad suhtusid sellesse kuidagi väga leigelt. Võib-olla oli põhjuseks see, et koduvõistkond sai esimese poolajaga 3 tükki tuppa.
Mängust ka mõned tähelepanekud. Publikut oli kindlasti vähemalt sama palju, kui selle hooaja Premium liiga keskmine (369). Seda Islandi esiliiga keskmike kohtumisel. Võõral staadionil on tegelikku numbrit küll raskem hinnata, aga ise pakuks, et publikut võis lõpuks olla isegi üle 400 inimese. Kui need härrad seal spordibaaris olid ka ikkagi antud mängu pärast kohale tulnud, siis oli publikut kindlasti 400+. Mõlemal meeskonnal olid ka omad fännid olemas, kuid mingid pidevat kaasaelamist ei toimunud. Pigem oli tegemist lihtsalt poolehoidjatega, kes 2-3 korda mängu jooksul mõne minuti meeskonna nime hüüdsid.
Kui rääkida mängu tasemest, siis sedagi on rakse hinnata, kui mängivad kaks täiesti tundmatud meeskonda. Kogetu põhjal ütleks, et Premium liigas oleks vähemalt Keflaviki meeskond keskmik. Pakuks, et alumisele viisikule tekitaksid nad tõsist peavalu. Kui just tänane mäng mingi tohutu erand ei olnud. Mõlemas meeskonnas, aga eriti Keflaviki omas oli paar ikka päris teravat kutti. Keflaviki nr 24 tänased nurgalöögid olid ikka väga kõrge kvaliteediga. Mis aga mõlema meeskonna mängus silma paistis, oli intensiivsus. Esimesel poolajal oli üles alla jooksmist ja tõeliselt teravat kahevõitlustesse minekut märkimisväärselt palju. Isegi kui mingites olukordades jättis tehnika või söödukvaliteet soovida, siis pressingu intensiivsus ja mängunälg kompenseerisid selle puuduse kuhjaga.
Ja veel üks asi, mis silma hakkas. Pallipoisid olid ääretult asjatundlikud. Kui Premium liigas patsutavad enamus neist palli või koguni istuvad selle peal, siis tänasel kohtumisel jälgisid kõik pallipoisid mängu, liikusid sellega kaasa ja tegid oma tööd oivaliselt. Väga hästi välja koolitatud. Soovitan Premium liiga klubidel õppust võtma. Alles käisin mingil mängul, kus pallipoisid kõksisid ja pall lendas isegi väljakule. Esindusvõistkonna mängule pallipoisiks saamine peaks olema auasi. Ma ise olen olnud kaks korda Eesti kõrgliigas pallipoiss. Kunagi üli ammu Tallinna Sadama ja Viljandi Tuleviku mängul ja mõnevõrra hiljem Maardu Levadia Transi mängul. Ma mäletan täpselt, kuidas ma pabistasin enne neid mänge, kui sain teada, et saan pallipoiss olla. Aga see selleks.
Mängu lõppedes voolas rahvas kiirelt minema, kes väravast, kes säästutribüüni juures olnud aiaaukude kaudu. Muhe elamus. Homme üritan minna kõrgliigat vaatama.
Kommentaar