Ajax 2-2 PEC Zwolle
Paar päeva enne minu reisi sain Ajaxilt taas paar "confirmation letters"-it, millest esimesel oli jälle minu hotelli check in ja check out päevad kardinaalselt fucked up . Teise kinnituskirjaga teavitati mind, et minu piletid on nüüd kättesaadavad Ajaxi äppis. Selles äpis oli küll igasugu asju alates minu ostudest 2020 aastast kuni talveriieteni välja aga mingeid kuradi pileteid seal küll polnud. Niisiis otsustasin silmad kinni panna ja sõita "fuck it" stiilis, et juhtugu mis juhtub. 16nda hommik algas kergete kehaliste katsetega, kuna auto oli vaja lumehangest kätte saada. Seejärel sõit lennujaama, milles mul õnnestus ka kiiruskaamerasse naeratada. Lennart Meris läks kõik libedalt. Online chek in tehtud, pagas ka iseteeninduses teele saadetud, kõik oli väga mugav ja kiire.
Amsterdamis oli maandumisel sombune ilm...tundus nagu meie oktoober. Esimese asjana oli vaja jõuda hotellini. Kohalik ametnik soovitas rongiga minna. Automatiserritud piletiputkas natuke ringi nokitsedes leidsin mingi suvaka marsruudi, millel oli sees ka peatus "Bijlmer Arena". Oletasin, et ju see on see õige asi ja võtsin 2 piletit. Rongijaamas aga väitis konduktor, et ma olen ostnud valed piletid ja pean minema ülesse ning ostma uued...et need ei pidavat viima arenale vms. Mina jällegi olles kindel enda lugemis oskuses (sest piletil on ju kirjas, et peatus on Arenal) ütlesin taas "fuck it" ja läksin esimesele ettejuhtuvale rongile. 2 peatust edasi oligi juba näha Johan Cruyff arena...alalõug hakkas tõmblema ja silmanurka tekkis mingi imelik vedelik. Igatahes ma ei tea mida see konduktor minule selgitada püüdis aga minu piletid avasid kõik uksed ja väravad, millest oli vaja läbi minna, et Arena peatuses maha minna. Seega win Indrekule. Jõudsime siis oma kodinatega Arena ette, kus kaasa tegi minust paar õnnelikku pilti, mida ma siia laadida taaskord ei saa. Ilm oli küll sitt ja vihmane aga nii äge oli seal suure Johan Cruyffi seinamaali ees! Hotell asus kohe staadionist üle tee. Siin selgus ka teine win Indrekule. Nimelt "fuck it" õigustas ennast taas. Check in ja check out kuupäevad klappisid ja veel enam minu piletid oli keegi Ajaxi ametnik ilusti ümbrikusse pannud, koos voucheriga fan shoppi ja jätnud need hotelli fuajeese. See tegi meele ikka väga rõõmsaks. Sai kohe minna oma hotellituppa reivima. Kuigi me pole ööläbi maganud ja olime väga väsinud, otsustasime kaasaga siiski võtta viimast ja ära käia Rijksmuseumis (riigimuuseum), et endasse tõmmata olnud aegade Amsterdami kultuuri. Et sinna saada oli vaja sõita nii metroo kui ka trammiga. Alguses tundus see kõik väga keeruline, mis rong,mis peatuses maha, mis tramm, mis peatuses maha jne. Konduktor joonistas meile paberil kõik vajaliku info ja tegelikkuses on Amsterdami ühistranspordi süsteem ikka väga mugav. Tramm viis meid otse muuseumi ette. Sinna jõudsime mingi 12 aegu lõunal. Piletid sai osta mingist putkast või kui sa olid high tech siis sul oli ka telos mingi vastav äpp, mille kaudu said need osta. Igatahes kui kell 17 hakati muuseum kinni panema, siis voolas meist seda kultuuri nii, et veri ninast väljas. Rembrant, Mone, Vermeer, Van Gogh jne. Väga äge muuseum oli aga ei soovita sinna minna nii, et sa oled ööläbi magamata ning otse lennukist. Lõpuks olime kaasaga mõlemad lihtsalt vrakid. Vaevu vedasime ennast Arena juures asuva LIDL-ini ning ostsime midagi õhtuks nosida.
17 detsember, mängupäev! Päike paistis. Väljas oli pluss 9 kraadi. Magasime 11ni käisime hommikusöögil (seal pakuti muide rosbiifi, mida ma kuskil mujal näinud pole). Seejärel hakkas kaasa end mänguks valmis seadma. Minus aga kasvas ärevus. Panin piletid valmis, silusin neid nii ja naapidi. Jope selga, Ajaxi särk jope peale, Ajaxi sall kaela, kõik nagu peab. Saabus kell 15.00 ja oli aeg minna. Kaasa võtab kaasa oma määratu suure käekoti, milles ta kannab kõikvõimalikku pahna, mida mängule minnes kindlasti vaja pole. Ütlesin "jäta see maha, võta ainult rahakott". See oli muidugi asjatu sõnade raiskamine, sest vastus oli ette teada. Nii me siis läksime hotellist välja. Staadioni ümber oli juba jõhker melu. Ninnu-nänni müüjad, fännid, õlleputkad, igat värvi rahvast. Tundisn veidi kadedust Amsterdami kohalike vastu, sest nende jaoks oli see osa igapäeva elust...paljude jaoks ongi mängupäev ja kõik, mis selle juurde kuulub tavaline. Minu jaoks oli aga see erakordne. Kõige rohkem meeldis minule see, et mina olin üks paljude seast. Kodumaal Ajaxi särki kandes olen ma tänavapildis üksik hunt ja pigem vaadatakse muigel näoga otsa. Siin...siin oli palju palju minusuguseid! Et võtta mängupäeva melust maksimaalselt palju läksime staadioni juures asuvasse õllekasse ning ma jõudsin 10 minutiga ära juua 2 Heinekeni ning tutvuda kohaliku fänniga. Veel 2 Heinekeni hiljem otsustasime minna ja oma kohad üles otsida. Peaväravas küsisime turvalt veel naise käekoti kohta, mille peale turva noogutas viisakalt ja ütles "Its no problem". Seejärel läksime sissepääs "J" juurde ja alustasime retke staadioni sisemusse. Mina ees, kaasa järgi. Mina sain väravast läbi no problem...kaasa ei saanud hakkama piletiga. Pidin tagasi tulema ja aitama teda. Saime sisse. Alustasin reipalt minekut kõrgustesse oma istmete poole endal süda sees värises. Lapsepõlvest saati olen näinud staadioni ainult telekast ja nüüd ma olen siin...tõotatud maal...Taas alalõug hakkas väisema, kuid enne kui vedelik jõudis silma tekkida kuulsin selja tagant häält. "kallis oota, mind ei lasta edasi!" Selgus, et ta kuradi käekott ei ole siiski OK. Fuck ma olin vihane...suu läks kuivaks nagu beduiini sandaal ja emotsioonid lõid ülesse. Ei teadnud kelle peale viha välja valada, kas naise või nende kuradi turvade peale. Kott puistati läbi ja ikka öeldi, et sellega sisse ei tohi minna. Küsisin, et mida te kurat kardate, et ta ründab kedagi huulepulgaga või mis?! Kasu ei olnud midagi ja Minu esimene Arenale sisenemise katse aeti luhta. Pidime viima koti hotelli. Terve tee oli minul võimalus närvide rahustuseks kiruda "i told you so". Teel hotelli ja tagasi jõudsin taas Heinekeni kummutada. Teisel katsel saime sisse. Teel istmetele peatusime puhveti ees ja oststime minule Heinekeni ja kaasale vett. Tõustes trepidelt üles, mis viisid juba Arena sisemusse oli ebareaalne tunne. Seal need olid...need karikad mida ma telekas näen arena kohal alati rippusid nüüd minu ees... see oli VÕIMAS! Tööline näitas meile kohad kätte ja me seadsime ennast sisse ootama mängu algust. Meie kõrvale sattus üks tore Ajaxi fänn, kes tõi kaasa terve oma pere. Tegi minuga kohe ise tutvust ning küsis "kas esimene kord Arenal?" Ei tea millest seda näha oli aga jah...Teavitas kohe ümberkaudseid ka, et näed mehel on esimene kord jne. Kõik olid heatahtlikud ja soovisid meile kaunist mängu. Siis tuli meeskond platsile sooja tegema...F-side juba trummid ja lipud väljas möllamas. Meie kohad olid sisuliselt nende kõrval paremat kätt ja kõrgemal. Tundsin, et minu koht peaks olema seal nende juures .Hiljem sain teada, et saada F-sideis koha saada on ooteaeg 12 aastat. Igatahes mäng algas, kisa oli kõrvulukustav. Ise andsin ka oma panuse (hiljem andis see tunda kõrisõlmedele). Ja mida ma siis nägin...ma nägin ajaloo halvimat Ajaxit. Ajaxi ajaloos ei ole kunagi olnud sitemat perioodi kui praegu...Kogu melu ja kõik, mis eelnes mängule oli vägev aga meeskond platsil oli kari kiiresti üheks meeskonnaks kokku klopsitud pasapäid. Zwolle oli parem ning juba esimestel minutitel oleks nad parema realiseerimise korral juba ees olnud 2 väravaga. F-side tagus trummi edasi fännid vilistasid ja andsid enda rahulaolematusest teada...Igaltooplt tuli ka kaastundeavaldusi minu ja mu kaasa suunas, et "you came all the way from Estonia for this shit". Ja tõsi ta ju oli...minu 40s juubel kukkus kokku Ajaxi kõige halvema perioodiga...kuradi kurb. Sellele vaatamata sain kogeda siis Ajaxi väravaid. Mängu käigule vastupidiselt läks Ajax Renci eeltööst ja Brobbey väravast 1-0 ette. See võttis kananaha ihule, kui üle 50 000 inimese korraga kisas, mina nende seas. Kõik patsutasid ölale ja viskasid high-five ning minul taas vedelik silmas...(kuradi eit olen ikka). Mäng läks edasi aga meie mängus küll midagi paremaks ei läinud...Vant Schipi polnud ja Valkanis vastutas mängu eest. Aga tundus, et ta ei saa üldse aru, mida tegema peab. Lisaks ilmnes minul teine probleem ning tegin endale märkuse tulevikuks. Nimelt alates 16 minutist piinas mind räme kusehäda nende va Heinekenide pärast. Poolajal oli kiire käik peldikusse ja värskena taas tagasi oma kohale. Teine poolaeg ja Zwolle oli taas parem meeskond. Kehvalt mänginud Sosa võeti välja ja toodi sisse Hlynnson. Meie omad keerutasid seda palli niisama aga mingit ründavat jalgpalli ei olnud. Lihtsalt ettesöödud olid kas valed või läksid kuhu iganes. Taas mängule vastuvooli lõi värava Brobbey. See toimus kõik minu nina ees ja seetöttu oli see veel kordades ägedam. Taas kõrvulukustav kisa ja head emotsioonid, õnnesoovid jne. See oli aga tolle õhtu viimane meeldiv kogemus.
jätkub...
Paar päeva enne minu reisi sain Ajaxilt taas paar "confirmation letters"-it, millest esimesel oli jälle minu hotelli check in ja check out päevad kardinaalselt fucked up . Teise kinnituskirjaga teavitati mind, et minu piletid on nüüd kättesaadavad Ajaxi äppis. Selles äpis oli küll igasugu asju alates minu ostudest 2020 aastast kuni talveriieteni välja aga mingeid kuradi pileteid seal küll polnud. Niisiis otsustasin silmad kinni panna ja sõita "fuck it" stiilis, et juhtugu mis juhtub. 16nda hommik algas kergete kehaliste katsetega, kuna auto oli vaja lumehangest kätte saada. Seejärel sõit lennujaama, milles mul õnnestus ka kiiruskaamerasse naeratada. Lennart Meris läks kõik libedalt. Online chek in tehtud, pagas ka iseteeninduses teele saadetud, kõik oli väga mugav ja kiire.
Amsterdamis oli maandumisel sombune ilm...tundus nagu meie oktoober. Esimese asjana oli vaja jõuda hotellini. Kohalik ametnik soovitas rongiga minna. Automatiserritud piletiputkas natuke ringi nokitsedes leidsin mingi suvaka marsruudi, millel oli sees ka peatus "Bijlmer Arena". Oletasin, et ju see on see õige asi ja võtsin 2 piletit. Rongijaamas aga väitis konduktor, et ma olen ostnud valed piletid ja pean minema ülesse ning ostma uued...et need ei pidavat viima arenale vms. Mina jällegi olles kindel enda lugemis oskuses (sest piletil on ju kirjas, et peatus on Arenal) ütlesin taas "fuck it" ja läksin esimesele ettejuhtuvale rongile. 2 peatust edasi oligi juba näha Johan Cruyff arena...alalõug hakkas tõmblema ja silmanurka tekkis mingi imelik vedelik. Igatahes ma ei tea mida see konduktor minule selgitada püüdis aga minu piletid avasid kõik uksed ja väravad, millest oli vaja läbi minna, et Arena peatuses maha minna. Seega win Indrekule. Jõudsime siis oma kodinatega Arena ette, kus kaasa tegi minust paar õnnelikku pilti, mida ma siia laadida taaskord ei saa. Ilm oli küll sitt ja vihmane aga nii äge oli seal suure Johan Cruyffi seinamaali ees! Hotell asus kohe staadionist üle tee. Siin selgus ka teine win Indrekule. Nimelt "fuck it" õigustas ennast taas. Check in ja check out kuupäevad klappisid ja veel enam minu piletid oli keegi Ajaxi ametnik ilusti ümbrikusse pannud, koos voucheriga fan shoppi ja jätnud need hotelli fuajeese. See tegi meele ikka väga rõõmsaks. Sai kohe minna oma hotellituppa reivima. Kuigi me pole ööläbi maganud ja olime väga väsinud, otsustasime kaasaga siiski võtta viimast ja ära käia Rijksmuseumis (riigimuuseum), et endasse tõmmata olnud aegade Amsterdami kultuuri. Et sinna saada oli vaja sõita nii metroo kui ka trammiga. Alguses tundus see kõik väga keeruline, mis rong,mis peatuses maha, mis tramm, mis peatuses maha jne. Konduktor joonistas meile paberil kõik vajaliku info ja tegelikkuses on Amsterdami ühistranspordi süsteem ikka väga mugav. Tramm viis meid otse muuseumi ette. Sinna jõudsime mingi 12 aegu lõunal. Piletid sai osta mingist putkast või kui sa olid high tech siis sul oli ka telos mingi vastav äpp, mille kaudu said need osta. Igatahes kui kell 17 hakati muuseum kinni panema, siis voolas meist seda kultuuri nii, et veri ninast väljas. Rembrant, Mone, Vermeer, Van Gogh jne. Väga äge muuseum oli aga ei soovita sinna minna nii, et sa oled ööläbi magamata ning otse lennukist. Lõpuks olime kaasaga mõlemad lihtsalt vrakid. Vaevu vedasime ennast Arena juures asuva LIDL-ini ning ostsime midagi õhtuks nosida.
17 detsember, mängupäev! Päike paistis. Väljas oli pluss 9 kraadi. Magasime 11ni käisime hommikusöögil (seal pakuti muide rosbiifi, mida ma kuskil mujal näinud pole). Seejärel hakkas kaasa end mänguks valmis seadma. Minus aga kasvas ärevus. Panin piletid valmis, silusin neid nii ja naapidi. Jope selga, Ajaxi särk jope peale, Ajaxi sall kaela, kõik nagu peab. Saabus kell 15.00 ja oli aeg minna. Kaasa võtab kaasa oma määratu suure käekoti, milles ta kannab kõikvõimalikku pahna, mida mängule minnes kindlasti vaja pole. Ütlesin "jäta see maha, võta ainult rahakott". See oli muidugi asjatu sõnade raiskamine, sest vastus oli ette teada. Nii me siis läksime hotellist välja. Staadioni ümber oli juba jõhker melu. Ninnu-nänni müüjad, fännid, õlleputkad, igat värvi rahvast. Tundisn veidi kadedust Amsterdami kohalike vastu, sest nende jaoks oli see osa igapäeva elust...paljude jaoks ongi mängupäev ja kõik, mis selle juurde kuulub tavaline. Minu jaoks oli aga see erakordne. Kõige rohkem meeldis minule see, et mina olin üks paljude seast. Kodumaal Ajaxi särki kandes olen ma tänavapildis üksik hunt ja pigem vaadatakse muigel näoga otsa. Siin...siin oli palju palju minusuguseid! Et võtta mängupäeva melust maksimaalselt palju läksime staadioni juures asuvasse õllekasse ning ma jõudsin 10 minutiga ära juua 2 Heinekeni ning tutvuda kohaliku fänniga. Veel 2 Heinekeni hiljem otsustasime minna ja oma kohad üles otsida. Peaväravas küsisime turvalt veel naise käekoti kohta, mille peale turva noogutas viisakalt ja ütles "Its no problem". Seejärel läksime sissepääs "J" juurde ja alustasime retke staadioni sisemusse. Mina ees, kaasa järgi. Mina sain väravast läbi no problem...kaasa ei saanud hakkama piletiga. Pidin tagasi tulema ja aitama teda. Saime sisse. Alustasin reipalt minekut kõrgustesse oma istmete poole endal süda sees värises. Lapsepõlvest saati olen näinud staadioni ainult telekast ja nüüd ma olen siin...tõotatud maal...Taas alalõug hakkas väisema, kuid enne kui vedelik jõudis silma tekkida kuulsin selja tagant häält. "kallis oota, mind ei lasta edasi!" Selgus, et ta kuradi käekott ei ole siiski OK. Fuck ma olin vihane...suu läks kuivaks nagu beduiini sandaal ja emotsioonid lõid ülesse. Ei teadnud kelle peale viha välja valada, kas naise või nende kuradi turvade peale. Kott puistati läbi ja ikka öeldi, et sellega sisse ei tohi minna. Küsisin, et mida te kurat kardate, et ta ründab kedagi huulepulgaga või mis?! Kasu ei olnud midagi ja Minu esimene Arenale sisenemise katse aeti luhta. Pidime viima koti hotelli. Terve tee oli minul võimalus närvide rahustuseks kiruda "i told you so". Teel hotelli ja tagasi jõudsin taas Heinekeni kummutada. Teisel katsel saime sisse. Teel istmetele peatusime puhveti ees ja oststime minule Heinekeni ja kaasale vett. Tõustes trepidelt üles, mis viisid juba Arena sisemusse oli ebareaalne tunne. Seal need olid...need karikad mida ma telekas näen arena kohal alati rippusid nüüd minu ees... see oli VÕIMAS! Tööline näitas meile kohad kätte ja me seadsime ennast sisse ootama mängu algust. Meie kõrvale sattus üks tore Ajaxi fänn, kes tõi kaasa terve oma pere. Tegi minuga kohe ise tutvust ning küsis "kas esimene kord Arenal?" Ei tea millest seda näha oli aga jah...Teavitas kohe ümberkaudseid ka, et näed mehel on esimene kord jne. Kõik olid heatahtlikud ja soovisid meile kaunist mängu. Siis tuli meeskond platsile sooja tegema...F-side juba trummid ja lipud väljas möllamas. Meie kohad olid sisuliselt nende kõrval paremat kätt ja kõrgemal. Tundsin, et minu koht peaks olema seal nende juures .Hiljem sain teada, et saada F-sideis koha saada on ooteaeg 12 aastat. Igatahes mäng algas, kisa oli kõrvulukustav. Ise andsin ka oma panuse (hiljem andis see tunda kõrisõlmedele). Ja mida ma siis nägin...ma nägin ajaloo halvimat Ajaxit. Ajaxi ajaloos ei ole kunagi olnud sitemat perioodi kui praegu...Kogu melu ja kõik, mis eelnes mängule oli vägev aga meeskond platsil oli kari kiiresti üheks meeskonnaks kokku klopsitud pasapäid. Zwolle oli parem ning juba esimestel minutitel oleks nad parema realiseerimise korral juba ees olnud 2 väravaga. F-side tagus trummi edasi fännid vilistasid ja andsid enda rahulaolematusest teada...Igaltooplt tuli ka kaastundeavaldusi minu ja mu kaasa suunas, et "you came all the way from Estonia for this shit". Ja tõsi ta ju oli...minu 40s juubel kukkus kokku Ajaxi kõige halvema perioodiga...kuradi kurb. Sellele vaatamata sain kogeda siis Ajaxi väravaid. Mängu käigule vastupidiselt läks Ajax Renci eeltööst ja Brobbey väravast 1-0 ette. See võttis kananaha ihule, kui üle 50 000 inimese korraga kisas, mina nende seas. Kõik patsutasid ölale ja viskasid high-five ning minul taas vedelik silmas...(kuradi eit olen ikka). Mäng läks edasi aga meie mängus küll midagi paremaks ei läinud...Vant Schipi polnud ja Valkanis vastutas mängu eest. Aga tundus, et ta ei saa üldse aru, mida tegema peab. Lisaks ilmnes minul teine probleem ning tegin endale märkuse tulevikuks. Nimelt alates 16 minutist piinas mind räme kusehäda nende va Heinekenide pärast. Poolajal oli kiire käik peldikusse ja värskena taas tagasi oma kohale. Teine poolaeg ja Zwolle oli taas parem meeskond. Kehvalt mänginud Sosa võeti välja ja toodi sisse Hlynnson. Meie omad keerutasid seda palli niisama aga mingit ründavat jalgpalli ei olnud. Lihtsalt ettesöödud olid kas valed või läksid kuhu iganes. Taas mängule vastuvooli lõi värava Brobbey. See toimus kõik minu nina ees ja seetöttu oli see veel kordades ägedam. Taas kõrvulukustav kisa ja head emotsioonid, õnnesoovid jne. See oli aga tolle õhtu viimane meeldiv kogemus.
jätkub...
Kommentaar