Aafriklastel MM-il alagrupimängud peetud ja võtame siis selle asja kokku.
Esimese hooga tahaks olla ülivägahirmus kriitiline ja räusata, et kuidas siis 6 peale (ehk 18-st mängust) suudeti saada vaid 3 võitu 5 viigi ja 10 kaotuse kõrvale väravate vahega 14:22, ent kui nüüd jälle vähe viimastele turniiridele tagasi vaadata, siis taas – midagi pole öelda, selline see Aafrika tase (või siis tasemetus) olnud ongi: ka 1998, 2002 ja 2006.a MM-idel koguti iga turniiri alagrupifaasidest kamba peale (küll siis 15-st mängust per turniir) 3 võitu!
Kui põgusalt tagasi vaadata iga meeskonna esitustele, siis tuleb nentida, et suurimaks pettumuseks kujunes minu jaoks
Nigeeria. Ja seda mitte üksnes seetõttu, et meeskond ei suutnud edasi pääseda – lõppeks sõltus see ju puhtalt neist endist – vaid just seetõttu, kuidas mängiti need 10 viimast minutit Lõuna-Korea vastu. Mängijad ju ometi teadsid – lööme värava ja pääseme edasi! Aga millegipärast ei suutnud nad tekitada koreakate värava suunas mingitki arvestatavat survet! Ja sestap tõsiasju kainelt kaalutledes on ka selge, et ega Nigeeria tegelikult edasipääsu väärnudki.
Elevandiluurannikut ei tahaks siia tagantpoolt teiseks paigutada, aga paigutan ikka, kuigi eks see on tegelikult jälle kivi Erikssoni kapsaaeda. Ma loodan, et tüüp annab endale ikka aru, et Portugali 7:0 võidul põhjakorealaste üle pole Elevandiluuranniku väljakukkumise koha pealt mingit tähtsust – nad oleks võinud võita ka 1:0 ja oleks ikka edasi pääsenud, sest mängudekalender andis kõik eeldused selleks Portugal – Brasiilia viigiks. Ehk et ikkagi tuleb tulla tagasi avamängu CIV-Portugal juurde, kus rootslane saatis meeskonna platsile puhtalt selle neetud 0:0 viigi peale mängima. Au ja kiitus mängijatele, et nad treeneri mänguplaani nii täpselt järgisid, aga sinna see turniir läks. See oli juba ammmu teada, et Dunga juhendatav Brasiilia on üks MM-i peafavoriite, seega oligi sellest mängust võitu raske loota, aga Portugal oleks kindlasti olnud võidetav. Aga mis sellest enam. Vähemalt lõpetati turniir üpris ilusa 3:0 võiduga.
Alžeeria esines just nii nagu võiski eeldada. Viik Inglismaaga oli kindlasti teenitud ja tubli tulemus, ning inglaste ja ameeriklaste vastu väravas seisnud MBolhi väärib tugevat käepigistust, kuid üldiselt võttes suht ilmetu see alžeerlaste mäng oli.
Kamerun kaotas küll kõik mängud, aga see, mismoodi oma „ellujäämismängus“ Taani vastu võideldi ja üritati väärib kiitust. Kiitust ei vääri aga peatreener Paul Le Guen, kes tegelikult oma mängijate (Joel Matip oli keskväljal nagu hunnik sülti) ja taktikaliste (Kamerun ei ole päris Milano Inter) valikutega suutis ikkagi avamängu Jaapani vastu peppu keerata, ja sellega tegelikult ka kogu turniiri.
Peoperemehed lõuna-aafrika vabariiklased olid tegelikult tublid.
Ghana on siis ainus Aafrika meeskond 16 parema seas. Eks see nende edasipääs suuresti Austraalia teene on, aga mis seal ikka
USA vastu neil kindlasti teatud võimalus on (4 aastat tagasi Saksamaal alagrupi otsustavas mängus gaanalased teatavasti alistasid ameeriklased 2:1), seda enam et Alžeeria vastu oli usakate kaitse suhteliselt ebakindel.
Alagrupiturniiri Aafrika parima mängija personaalse auhinna saab Ghana koondise keskväljaäss Kevin-Prince Boateng; Suur Kuldne Puujalg Viie Puum¤nnist Tärniga kuulub aga Nigeeria "ründajale" Yakubu Aiyegbenile.
Esimese hooga tahaks olla ülivägahirmus kriitiline ja räusata, et kuidas siis 6 peale (ehk 18-st mängust) suudeti saada vaid 3 võitu 5 viigi ja 10 kaotuse kõrvale väravate vahega 14:22, ent kui nüüd jälle vähe viimastele turniiridele tagasi vaadata, siis taas – midagi pole öelda, selline see Aafrika tase (või siis tasemetus) olnud ongi: ka 1998, 2002 ja 2006.a MM-idel koguti iga turniiri alagrupifaasidest kamba peale (küll siis 15-st mängust per turniir) 3 võitu!
Kui põgusalt tagasi vaadata iga meeskonna esitustele, siis tuleb nentida, et suurimaks pettumuseks kujunes minu jaoks
Nigeeria. Ja seda mitte üksnes seetõttu, et meeskond ei suutnud edasi pääseda – lõppeks sõltus see ju puhtalt neist endist – vaid just seetõttu, kuidas mängiti need 10 viimast minutit Lõuna-Korea vastu. Mängijad ju ometi teadsid – lööme värava ja pääseme edasi! Aga millegipärast ei suutnud nad tekitada koreakate värava suunas mingitki arvestatavat survet! Ja sestap tõsiasju kainelt kaalutledes on ka selge, et ega Nigeeria tegelikult edasipääsu väärnudki.
Elevandiluurannikut ei tahaks siia tagantpoolt teiseks paigutada, aga paigutan ikka, kuigi eks see on tegelikult jälle kivi Erikssoni kapsaaeda. Ma loodan, et tüüp annab endale ikka aru, et Portugali 7:0 võidul põhjakorealaste üle pole Elevandiluuranniku väljakukkumise koha pealt mingit tähtsust – nad oleks võinud võita ka 1:0 ja oleks ikka edasi pääsenud, sest mängudekalender andis kõik eeldused selleks Portugal – Brasiilia viigiks. Ehk et ikkagi tuleb tulla tagasi avamängu CIV-Portugal juurde, kus rootslane saatis meeskonna platsile puhtalt selle neetud 0:0 viigi peale mängima. Au ja kiitus mängijatele, et nad treeneri mänguplaani nii täpselt järgisid, aga sinna see turniir läks. See oli juba ammmu teada, et Dunga juhendatav Brasiilia on üks MM-i peafavoriite, seega oligi sellest mängust võitu raske loota, aga Portugal oleks kindlasti olnud võidetav. Aga mis sellest enam. Vähemalt lõpetati turniir üpris ilusa 3:0 võiduga.
Alžeeria esines just nii nagu võiski eeldada. Viik Inglismaaga oli kindlasti teenitud ja tubli tulemus, ning inglaste ja ameeriklaste vastu väravas seisnud MBolhi väärib tugevat käepigistust, kuid üldiselt võttes suht ilmetu see alžeerlaste mäng oli.
Kamerun kaotas küll kõik mängud, aga see, mismoodi oma „ellujäämismängus“ Taani vastu võideldi ja üritati väärib kiitust. Kiitust ei vääri aga peatreener Paul Le Guen, kes tegelikult oma mängijate (Joel Matip oli keskväljal nagu hunnik sülti) ja taktikaliste (Kamerun ei ole päris Milano Inter) valikutega suutis ikkagi avamängu Jaapani vastu peppu keerata, ja sellega tegelikult ka kogu turniiri.
Peoperemehed lõuna-aafrika vabariiklased olid tegelikult tublid.
Ghana on siis ainus Aafrika meeskond 16 parema seas. Eks see nende edasipääs suuresti Austraalia teene on, aga mis seal ikka
USA vastu neil kindlasti teatud võimalus on (4 aastat tagasi Saksamaal alagrupi otsustavas mängus gaanalased teatavasti alistasid ameeriklased 2:1), seda enam et Alžeeria vastu oli usakate kaitse suhteliselt ebakindel. Alagrupiturniiri Aafrika parima mängija personaalse auhinna saab Ghana koondise keskväljaäss Kevin-Prince Boateng; Suur Kuldne Puujalg Viie Puum¤nnist Tärniga kuulub aga Nigeeria "ründajale" Yakubu Aiyegbenile.
Kommentaar