Kui see on sinu esimene külastus, siis palun tutvu korduma kippuvate küsimustega. Selleks, et teha postitusi, tuleb Sul end kasutajaks registreerida. Postitusi saad lugeda ka ilma registreerimata.
21. mai 2008, Moskva, Venemaa, Meistrite liiga finaal Londoni Chelsea – Manchester United. Chelsea kapten John Terry asetab penaltiseerias oma meeskonna viienda lööjana palli paika. Seis on 4:4 ning kui Terry lööks nahkkera sisse, kroonitaks Euroopa parimaks klubimeeskonnaks Chelsea. Aga ta eksib ning järgmiste löökidega võtab ihaldatud karika hoopis United.
Puhub fännidele suitsu näkku, kuidas ta ikka karjääri lõpus tuleb tagasi oma lemmikklubisse aga selle asemel siirdub taaskord oma täitmatuid taskuid täitma. Marseille's oli ta ainult ühe hooaja seega Marseille legendiks teda kutsuda oleks liialdus. Aga see selleks.
Renardi teemal juurde, et ajal, kui mees Sochaux's ohjad üle võttis, oli klubi juba korralikult mudas. Tegi nii palju, kui suutis selle lühikese perioodi jooksul, ja oli lähedal ka Sochaux päästmisele, kuid hooaja viimasel päeval ikkagi kukuti. Selles hoolimata peetakse tema perioodi Sochaux's üldiselt positiivseks ja suvel olid mitmed kõrgliiga klubid (Lyon näiteks) tema palkamisest huvitatud.
Ja ajalool on tõesti kombeks end korrata. Tolles mainitud 1992. aasta finaalis muide pallis ka Andre ja Jordan Ayew papa Abedi Pele, kes siis sarnaselt oma poegadele pidi finaalis kaotuskibedust tundma. Lohutuseks valiti küll turniiri parimaks mängijaks. Pojad veel noored, ehk suudavad veel papa tulemusi korrata - 1982. aasta Aafrika karika meister. Too aasta oli siis ka viimane kord, kui Ghana Aafrika meistriks tuli.
Aafrika jalgpalli meistrivõistluste pühapäevast finaalmatši ja Elevandiluuranniku kauaoodatud triumfi jäi varjutama Egiptuse pealinnas Kairos toimunud tragöödia, kui vutimatši eel kaotas elu vähemalt 22 jalgpallifänni ning 40 said vigastada.
Täna saab täpselt 1 kuu päevast, mil Elevandiluuranniku koondis alistas Aafrika jalgpallimeistrivõistluste finaalis dramaatilise penaltiseeria järel Ghana ning krooniti 23-aastase vahe järel Musta Mandri parimaks meeskonnaks. Mis siis ikkagi Elevantide seekordse (ja samal ajal nii kaua oodatud) edu taga oli ning miks/kas jäi koondise superstaari, viimasel neljal aastal Aafrika parimaks mängijaks valitud keskväljamaestro Yaya Toure panus taaskord oodatust kesisemaks? Võtame appi WhoScored.com portaali statistikavarasalved ning üritame neile küsimustele vastuseid leida.
täielik Aafrika vutt omas mahlas - kohutav ilm, veel kohutavam telepilt, kolm punast (mh stiilipuhta vastasele molli andmise eest) ja kirsina mõistagi kodumeeskonna võiduvärav 90.+9. minutil, mis viib nad finaalturniirile. love it.
14. jaanuarist 5. veebruarini mängivad Gabonis lisaks korraldajatele grupivõitjatena Tuneesia, Kongo DV, Mali, Burkina Faso, Guinea-Bissau, Maroko, Egiptus, Ghana, Elevandiluurannik, Alžeeria, Senegal, Zimbabwe ja Kamerun ning kaks paremat teise koha meeskonda Togo ja Uganda.
finaalturniirist jäävad suurtest seekord eemale Lõuna-Aafrika ja juba teist korda järjest Nigeeria. eelmisel turniiril osalenutest veel ka Kongo, 2012. aasta võitja Zambia, tunamullune debütant Roheneemesaared ja Guinea. jätkuvalt on omadega mudas ka Angola.
debütante on üks, alagrupis nii Kongo kui ka Zambia enda selja taha jätnud Guinea-Bissau. märkimist väärib veel ka Uganda, kes on varem küll osalenud finaalturniiril viis korda, ent viimati 1978. aastal. ja Zimbabwele on tegu kolmanda finaalturniiriga, eelmised tulid 2004 ja 2006. peale nende kolme on kõik ülejäänud sellel kümnendil vähemalt ühe turniiri ikka kirja saanud.
Lihtsalt infoks, et Nigeeria jäi Egiptuse järel oma grupis teiseks. Egiptusega mängiti kodus viiki, kusjuures Egiptus lõi oma värava 90ndal minutil, ja võõrsil kaotati. Tansaaniaga saadi kodus võit ja võõrsil viik. Tundub, et Egiptus hakkab vaikselt uuesti Aafrikas pead tõstma. Kolm turniiri järjest pole pääsetud finaalturniirile ja nüüd siis lõpuks uuesti tagasi suures mängus.
Kommentaar