Järelvaade Aafrika Meistrivõistluste avavoorule.
A
Angola - Mali 4:4 (37.,42.Flavio, 66.(p)Gilberto, 74.(p)Manucho – 79.Se.Keita, 88.Kanoute, 90+3.Se.Keita, 90+4.Yatabare)
Aafriklased ikka oskavad. Kui ma vahetult peale ANG-MLI mängu osutasin 1998.a ACN-i pronksimängule Burkina Faso – Zaire, kus burkiinlased oskasid 3 viimase minutiga maha mängida 4:1 eduseisu, siis oli mul tundmus, et tegelikult on olnud veel üks imelisem come-back, ja tõepoolest – 2003.a U-17 MM-il Soomes juhtis Portugal veel 70.ndal minutil mängu Kameruni vastu 5:0, aga siis lõid Kameruni poisid omakorda 5 väravat ja lõpuks oligi tablool sõbralik 5:5 viik (Portugali meeskonda kuulus toona näit Joao Moutinho; Kameruni omasse Alex Song ja Stephane Mbia).
Aga see selleks. Turniiri avamänguks (eriti veel Togo-tragöödia taustal) polegi vist võimalik midagi paremat välja mõelda. Muidugi Mali mäng oli esimesed 75 minutit tõeliselt närune, ja seda ühelt poolt seetõttu, et nende tegutsemine keskväljal jättis kõvasti soovida (Mahamadou Diarra pole ilmselgelt oma parimas vormis; Abdou ja Bakaye Traore on küll nunnukesed, ent kohati ei saanud nad vist isegi päris hästi aru, miks nad seal väljakul viibivad); teiselt poolt polnud ka Stephen Keshi mänguks valitud 4-3-3 formatsioon ilmselt kõige õigem otsus (eriti kesiseks jäi siin paremale äärele surutud Mamadou Bagayoko panus, kes oma olemuselt on ikkagi puhas kesktormaja). Aga selles, et malikad lõpuks ikkagi viigi välja pitsitasid, peavad nad kõige enam tänama Seydou Keitat. OK, Angola teise penalti põhjustas küll tema, ja alguses tegi temagi (selgelt äsjasest vigastusest põhjustatud mängupausi tõttu) palju praaki, aga mida aeg edasi, seda enam ta asjade käiku väljakul juhatas, röövis sekundi murdosa mökutama jäänud angolalastelt palle ja kõige krooniks lõi ka kaks väravat.
Angola näitas kohati suurepärast mängu, eriti väärivad kiitust äärtel toimetanud mehed, aga no muidugi 4:0 eduseisu mahamängimine on ikka tõeline „saavutus“. Kusjuures imekspandav on see asi seegitõttu, et kuigi Angola mängis 3 keskkaitsjaga, siis kõik 4 Mali väravat tulid ikkagi keskelt ja (va Kanoute superpealöök) sisuliselt viiekastist. Ja keskpoolkaitsjad, tuleb nentida, ei kannata praeguse Angola koondise puhul paraku kriitikat näiteks nondega, kes müttasid neil positsioonidel Mustade Antiloopide 2006.a MM-koondises. Jäävad teised nii tehniliselt kui füüsilselt nõrkadeks; kui 2006. a tüübid nagu Mendonca või Andre võisid vabalt ka 30 meetri kauguselt väravale virutada, siis praegused mehed seda asja ei näi praktiseerivat. Aga väike ründaja Flavio väärib muidugi kogu kiitust, ja kui neil edaspidi ka Manuchoga üksteisemõistmine paraneb, siis pole Angola lootused alagrupist edasipääsemisele veel kusagile kadunud.
Alžeeria – Malawi 0:3 (17.Russell, 35.Kafoteka, 47.Banda)
Seda tulemust võib vist pidada viimaste ACN-ide vaieldamatult suurimaks üllatuseks, ja mitte niivõrd Malawi võitu (eeldatavalt nõrgemad saavad vahel ikka „tugevamatest“ jagu), vaid seda, kui kindlalt – nii numbriliselt kui mänguliselt – see võit malawilastele tuli. Arvestagem ikkagi sellega, et kui välja arvata viimase hetke vigastusega turniirilt eemale jäänud alžeerlaste esiväravavaht Gaouaoui, siis sisusliselt on tegemist Kõrberebaste hetkel parima koossesisuga, tüüpidega, kes sõidavad suvel LAV-i MM-ile! MM-iga seoses – pärast Malawi-mängu kostus alžeerlastelt vabanduseks, et liiga kuum oli; huvitav, kas talvises Lõuna-Aafrikas kurdavad nad, et on liiga külm?! Samas, väravavõimalusi põhja-aafriklastel ju oli, aga realiseerimine oli alla igasugust arvestust. Ja muidugi malawilaste avavärav! Kui taoline asi oleks juhtunud Malawi värava all, siis poleks midagi imestada, väheste rahvusvaheliste kogemustega mängijail võib ikka juhtuda, aga et selline kaitsekollaps juhtus Alžeerial!
Järgmised mängud:
14.01____18:00 Mali – Alžeeria
________20:30 Angola – Malawi
B
Elevandiluurannik – Burkina Faso 0:0
Kui koduse Abidjani valikmängus nüpeldasid Elevandid Ausaid Inimesi 5:0, siis ilmselgelt oli üks pool – ehk Burkina Faso – teinud sellest omad järeldused, seekord mängisid nad üksnes kaitsemängu (ja müts maha BF mängijate ees, sest aafriklastena tahtnuks nad kindlasti, kasvõi üsna pisut, rünnata, aga nad suutsid oma loomupärast sundi maha salata ja käitusid täpselt peatreener Paolo Duarte näpunäidete järgi). Samal ajal ei saaks öelda, et Elevantidel võimalusi poleks olnud – oli küll, ja eriti Baky Kone oleks vähemalt ühe pidanud ka ära lööma, ent kui mängujuhitööd peab peatreeneri puupõikpäisususe tõttu tegema Yaya Toure (paar head söötu ta muidugi ka andis, ei saa salata), kelle loomupärane ampluaa on siiski pisut teine, siis ei saa ka ründajaid süüdistada, et nad eriti palli ei saanud.
Järgmise kohtumise Ghana vastu peaks Elevandiluurannik soovituslikult võitma, sest kui nad mängiks näiteks 0:0 ja Ghana- Burkina Faso teeksid viimases voorus 1:1, siis oleks Luuranniku mängud sel turniiril mängitud. Teiselt poolt aga oleks ikka tõsine imelugu, kui Ghana selle mängu võidaks, sest põlvevigastuse tõttu ei saa kindlasti kaasa teha tubli keskväljamees Anthony Annan; Michael Essien on koondisega liitunud alles eile (ei saanud teine lumetormide tõttu Londonist tulema). Ehk siis tõesti siuliselt Ghana U-20 vs Elevandiluurannik.
Mida aga Elevantidelt ses mängus oodata? Arvestades Ghana kogenematust keskväljal, võiks ikkagi jätkata 4-3-3 skeemiga, kusjuures vasakkaitsja kohta võiks täita Arthur Boka, paremalt peaks Emmanuel Eboue märksa enam ründetegevust toetama ja ründes Baky asemele Kader Keita.
Järgmine mäng:
15.01____20:30 Elevandiluurannik – Ghana
C
Egiptus – Nigeeria 3:1 (34.Meteeb, 55.A.Hassan, 87.Geddo – 12.Obasi)
Fenomenaalne treener see Shehata, midagi pole öelda. Ikka ja jälle leiab meeskonda tüübid, kellel pole küll glamuurset koduklubi Euroopas, kuid kes suudavad ajukirurgi täpsusega tema mänguplaani ellu viia. Võtame kasvõi kolmanda värava autori Mohamed Nagy „Geddo“. Tüüp on juba 26-aastane, mängib alles oma kolmandat kohtumist rahvuskoondises aga teeb seda nõnda, nagu oleks see talle sajakolmas. Allah on vägev!
Nigeeria alustas ilusasti ja Obasi värav oli kena, ja no oleks see Kalu Uche löök vahetult egiptide avavärava eel 10 cm sissepoole läinud, oleks Nigeeria raudselt 2:0 juhtinud, aga selline see jalgpall on… Amodu treeneri“tarkus“ tuli muidugi jälle ilmekalt esile – kui Shehata oli teiseks poolajaks andnud meestele kindlad suunised, mida teha ja kuidas olla, siis tundus, et nigeerlased polnud oma peatreenrilt midagi asjalikku kuulnud, igatahes nende mäng teisel perioodil oli ikka täiesti sabatu ja sarvitu. Ning muidugi vahetus Obi Mikel välja Kanu sisse! Loomulikult, Kanu võib igal hetkel platsile tuua, aga kas Amodu siis mõtles, et ta peab konkreetselt sel positsioonil mänginud Obi Mikeli välja võtma?! Võinuks ju võtta Etuhu ja lükata Mikeli sügavamale keskväljale!
Aga et Benin – Mosambiik mängisid Nigeeria rõõmuks viiki, siis pole Superkotkaste jaoks veel midagi kadunud, eriti kui järgmises mängus pannakse juhtumisi platsile ka Peter Odemwingie.
Benin – Mosambiik 2:2 (14.(p)Omotoyossi, 21.(ov)D.Khan – 29.Lobo, 55.Fumo)
Vaieldamatu ACN-ide klassika! Seejuures aga aravan, et kuna pärast 0:2 kaotusseisu jäämist hakkas Mosambiik mängima üpriski head jalgpalli, siis peavad egiptlased järgmises voorus tugevalt pingutama, kui tahavad neilt kolme punkti kätte saada. Benin võib olla aga vähemalt ses suhtes rõõmus, et pärast 6 kaotust oma eelmistelt turniiridelt on nad viimaks punkti kätte saanud.
Järgmised mängud:
16.01_____18:00 Nigeeria – Benin
_________20:30 Egiptus – Mosambiik
A
Angola - Mali 4:4 (37.,42.Flavio, 66.(p)Gilberto, 74.(p)Manucho – 79.Se.Keita, 88.Kanoute, 90+3.Se.Keita, 90+4.Yatabare)
Aafriklased ikka oskavad. Kui ma vahetult peale ANG-MLI mängu osutasin 1998.a ACN-i pronksimängule Burkina Faso – Zaire, kus burkiinlased oskasid 3 viimase minutiga maha mängida 4:1 eduseisu, siis oli mul tundmus, et tegelikult on olnud veel üks imelisem come-back, ja tõepoolest – 2003.a U-17 MM-il Soomes juhtis Portugal veel 70.ndal minutil mängu Kameruni vastu 5:0, aga siis lõid Kameruni poisid omakorda 5 väravat ja lõpuks oligi tablool sõbralik 5:5 viik (Portugali meeskonda kuulus toona näit Joao Moutinho; Kameruni omasse Alex Song ja Stephane Mbia).
Aga see selleks. Turniiri avamänguks (eriti veel Togo-tragöödia taustal) polegi vist võimalik midagi paremat välja mõelda. Muidugi Mali mäng oli esimesed 75 minutit tõeliselt närune, ja seda ühelt poolt seetõttu, et nende tegutsemine keskväljal jättis kõvasti soovida (Mahamadou Diarra pole ilmselgelt oma parimas vormis; Abdou ja Bakaye Traore on küll nunnukesed, ent kohati ei saanud nad vist isegi päris hästi aru, miks nad seal väljakul viibivad); teiselt poolt polnud ka Stephen Keshi mänguks valitud 4-3-3 formatsioon ilmselt kõige õigem otsus (eriti kesiseks jäi siin paremale äärele surutud Mamadou Bagayoko panus, kes oma olemuselt on ikkagi puhas kesktormaja). Aga selles, et malikad lõpuks ikkagi viigi välja pitsitasid, peavad nad kõige enam tänama Seydou Keitat. OK, Angola teise penalti põhjustas küll tema, ja alguses tegi temagi (selgelt äsjasest vigastusest põhjustatud mängupausi tõttu) palju praaki, aga mida aeg edasi, seda enam ta asjade käiku väljakul juhatas, röövis sekundi murdosa mökutama jäänud angolalastelt palle ja kõige krooniks lõi ka kaks väravat.
Angola näitas kohati suurepärast mängu, eriti väärivad kiitust äärtel toimetanud mehed, aga no muidugi 4:0 eduseisu mahamängimine on ikka tõeline „saavutus“. Kusjuures imekspandav on see asi seegitõttu, et kuigi Angola mängis 3 keskkaitsjaga, siis kõik 4 Mali väravat tulid ikkagi keskelt ja (va Kanoute superpealöök) sisuliselt viiekastist. Ja keskpoolkaitsjad, tuleb nentida, ei kannata praeguse Angola koondise puhul paraku kriitikat näiteks nondega, kes müttasid neil positsioonidel Mustade Antiloopide 2006.a MM-koondises. Jäävad teised nii tehniliselt kui füüsilselt nõrkadeks; kui 2006. a tüübid nagu Mendonca või Andre võisid vabalt ka 30 meetri kauguselt väravale virutada, siis praegused mehed seda asja ei näi praktiseerivat. Aga väike ründaja Flavio väärib muidugi kogu kiitust, ja kui neil edaspidi ka Manuchoga üksteisemõistmine paraneb, siis pole Angola lootused alagrupist edasipääsemisele veel kusagile kadunud.
Alžeeria – Malawi 0:3 (17.Russell, 35.Kafoteka, 47.Banda)
Seda tulemust võib vist pidada viimaste ACN-ide vaieldamatult suurimaks üllatuseks, ja mitte niivõrd Malawi võitu (eeldatavalt nõrgemad saavad vahel ikka „tugevamatest“ jagu), vaid seda, kui kindlalt – nii numbriliselt kui mänguliselt – see võit malawilastele tuli. Arvestagem ikkagi sellega, et kui välja arvata viimase hetke vigastusega turniirilt eemale jäänud alžeerlaste esiväravavaht Gaouaoui, siis sisusliselt on tegemist Kõrberebaste hetkel parima koossesisuga, tüüpidega, kes sõidavad suvel LAV-i MM-ile! MM-iga seoses – pärast Malawi-mängu kostus alžeerlastelt vabanduseks, et liiga kuum oli; huvitav, kas talvises Lõuna-Aafrikas kurdavad nad, et on liiga külm?! Samas, väravavõimalusi põhja-aafriklastel ju oli, aga realiseerimine oli alla igasugust arvestust. Ja muidugi malawilaste avavärav! Kui taoline asi oleks juhtunud Malawi värava all, siis poleks midagi imestada, väheste rahvusvaheliste kogemustega mängijail võib ikka juhtuda, aga et selline kaitsekollaps juhtus Alžeerial!
Järgmised mängud:
14.01____18:00 Mali – Alžeeria
________20:30 Angola – Malawi
B
Elevandiluurannik – Burkina Faso 0:0
Kui koduse Abidjani valikmängus nüpeldasid Elevandid Ausaid Inimesi 5:0, siis ilmselgelt oli üks pool – ehk Burkina Faso – teinud sellest omad järeldused, seekord mängisid nad üksnes kaitsemängu (ja müts maha BF mängijate ees, sest aafriklastena tahtnuks nad kindlasti, kasvõi üsna pisut, rünnata, aga nad suutsid oma loomupärast sundi maha salata ja käitusid täpselt peatreener Paolo Duarte näpunäidete järgi). Samal ajal ei saaks öelda, et Elevantidel võimalusi poleks olnud – oli küll, ja eriti Baky Kone oleks vähemalt ühe pidanud ka ära lööma, ent kui mängujuhitööd peab peatreeneri puupõikpäisususe tõttu tegema Yaya Toure (paar head söötu ta muidugi ka andis, ei saa salata), kelle loomupärane ampluaa on siiski pisut teine, siis ei saa ka ründajaid süüdistada, et nad eriti palli ei saanud.
Järgmise kohtumise Ghana vastu peaks Elevandiluurannik soovituslikult võitma, sest kui nad mängiks näiteks 0:0 ja Ghana- Burkina Faso teeksid viimases voorus 1:1, siis oleks Luuranniku mängud sel turniiril mängitud. Teiselt poolt aga oleks ikka tõsine imelugu, kui Ghana selle mängu võidaks, sest põlvevigastuse tõttu ei saa kindlasti kaasa teha tubli keskväljamees Anthony Annan; Michael Essien on koondisega liitunud alles eile (ei saanud teine lumetormide tõttu Londonist tulema). Ehk siis tõesti siuliselt Ghana U-20 vs Elevandiluurannik.
Mida aga Elevantidelt ses mängus oodata? Arvestades Ghana kogenematust keskväljal, võiks ikkagi jätkata 4-3-3 skeemiga, kusjuures vasakkaitsja kohta võiks täita Arthur Boka, paremalt peaks Emmanuel Eboue märksa enam ründetegevust toetama ja ründes Baky asemele Kader Keita.
Järgmine mäng:
15.01____20:30 Elevandiluurannik – Ghana
C
Egiptus – Nigeeria 3:1 (34.Meteeb, 55.A.Hassan, 87.Geddo – 12.Obasi)
Fenomenaalne treener see Shehata, midagi pole öelda. Ikka ja jälle leiab meeskonda tüübid, kellel pole küll glamuurset koduklubi Euroopas, kuid kes suudavad ajukirurgi täpsusega tema mänguplaani ellu viia. Võtame kasvõi kolmanda värava autori Mohamed Nagy „Geddo“. Tüüp on juba 26-aastane, mängib alles oma kolmandat kohtumist rahvuskoondises aga teeb seda nõnda, nagu oleks see talle sajakolmas. Allah on vägev!
Nigeeria alustas ilusasti ja Obasi värav oli kena, ja no oleks see Kalu Uche löök vahetult egiptide avavärava eel 10 cm sissepoole läinud, oleks Nigeeria raudselt 2:0 juhtinud, aga selline see jalgpall on… Amodu treeneri“tarkus“ tuli muidugi jälle ilmekalt esile – kui Shehata oli teiseks poolajaks andnud meestele kindlad suunised, mida teha ja kuidas olla, siis tundus, et nigeerlased polnud oma peatreenrilt midagi asjalikku kuulnud, igatahes nende mäng teisel perioodil oli ikka täiesti sabatu ja sarvitu. Ning muidugi vahetus Obi Mikel välja Kanu sisse! Loomulikult, Kanu võib igal hetkel platsile tuua, aga kas Amodu siis mõtles, et ta peab konkreetselt sel positsioonil mänginud Obi Mikeli välja võtma?! Võinuks ju võtta Etuhu ja lükata Mikeli sügavamale keskväljale!
Aga et Benin – Mosambiik mängisid Nigeeria rõõmuks viiki, siis pole Superkotkaste jaoks veel midagi kadunud, eriti kui järgmises mängus pannakse juhtumisi platsile ka Peter Odemwingie.
Benin – Mosambiik 2:2 (14.(p)Omotoyossi, 21.(ov)D.Khan – 29.Lobo, 55.Fumo)
Vaieldamatu ACN-ide klassika! Seejuures aga aravan, et kuna pärast 0:2 kaotusseisu jäämist hakkas Mosambiik mängima üpriski head jalgpalli, siis peavad egiptlased järgmises voorus tugevalt pingutama, kui tahavad neilt kolme punkti kätte saada. Benin võib olla aga vähemalt ses suhtes rõõmus, et pärast 6 kaotust oma eelmistelt turniiridelt on nad viimaks punkti kätte saanud.
Järgmised mängud:
16.01_____18:00 Nigeeria – Benin
_________20:30 Egiptus – Mosambiik
Kommentaar