Üldine Prantsuse jalgpall

[metssiga]

no ei mul selle vastu midagi ei ole! ära pead pakule ka pane. kes siis kirjutab siia, kui pea kukub?!

[Epic]

Lorient'i puhul on huvitav see, et liiga noorim klubipresident, vaid 38-aastane Loic Fery on võtnud kindlaks eesmärgiks klubi kaugema tuleviku ja seda noorteakadeemia arendamisel. Järgmisel suvel peaks valmima uus treeningkompleks, mis ei ole mitte vaid Prantsusmaa üks parimatest, vaid üldse terve Euroopa üks silmapaistvamaid. Eeskujuks on võetud Barcelona La Masia akadeemia ning sinna on viimastel aastatel ka kõvasti investeeritud. Ehk siis on ohverdatud viimased paar hooaega selle nimel, et tõusta tulevikus stabiilseks Euroopa kohtadele võitlevaks meeskonnaks. Ja seda mitte uutele mängijatele investeerides, vaid just omakasvandike toel.

Tänavu on muidugi algus olnud suurepärane, kuid usun, et raskemad ajad on veel ees, kuna meeskonnas tegelikult ei ole ühtegi stabiilset skooritegijat.

[Mask]

Ma arvan, et Alain Traore näol on see stabiilne skooritegija juba leitud, kuigi sageli opereerib ta ka pisut madalamal. Eks ole näha, kas ka sel hooajal tema hoog kestab vaid esimesed kümmekond vooru või on ta kogu hooaega läbivalt terav ja väravalainel. Aliadiere on hooaja algul ka üsna sümpaatset mängu näidanud.

Lorient` ja Britanny derby teemal Spiro blogipostitus: SPIRO BLOG: KINGS OF BRITTANY?

[football2u]

Lorient on ikka täiesti uskumatu meeskond! Alain Traore viis nad juhtima, jäädi 10-kesi, sama mees iluväravast 2:0 ning siis üheksakesi saadi Rennes'i survele vastu ning võetigi võit ära. Teine poolaeg oli närviline ning kuigi Rennes lõi ühe tagasi, suudeti isegi punane kaart saada ning jahitud viigiväravat ei tulnudki... Lihtsalt uskumatu mäng oli!

Teine kolmest vooru kohtumisest, mida jälgima juhtusin, oli Marseille võõrsilmäng Nancy vastu. Marseille oli üle ning suudeti ikka väga raiskav olla, samas tegi ka väravavaht mitmel korral supertõrjeid, nagu ka Ajaccio puurivaht Ochoa Lyoni vastu. Kokkuvõttes Marseille'l täiseduga 15, Lyonil 13 ja Lorient 11 silmaga kolmas. Võimas!

[Tofoa]

Et siis ... LORIENT meistriks!

[Epic]

Järjekordne pettumust valmistav õhtu Montpellier jaoks ning Rene Girardil mõtteainet jagub.



Kiitis ta küll meeskonda pärast kohtumist Arsenali vastu. Et suudeti ühe Euroopa tippmeeskonna vastu võimalusi luua. Täna aga oldi sellega püsti hädas, avapoolajast jäi kirja vaid üks pealelöök. Aubameyangi värav esimese poolaja üleminutitel tõukas Montpellier ka parajasse jamasse taas. Oldi veel teisel poolajal mitmeid kordi "surma suus", aga Jourdren pidas otsustavatel hetketel vastu ja Camara tõi ka viigipunkti ära. Tänase mängupildi puhul korralik saavutus aga vaadates üldist vormi, siis ikka väga hädine.

Kord veab kaitse alt nagu nädal tagasi Reimsi vastu juhtus ja teinekord ei klapi taas rünnak nagu täna Saint-Etienne'iga kohtudes. 5 punkti pärast kuute mängu - mannetu. Samas Girardi tool on vist veel kaugel kõikumisest.

[Epic]

Vaatasin Toulouse - Rennes mängu, kus Rennes oli saamas, võttes arvesse tänavust vormi, üllatuslikku võitu. Tuli 5 lisaminutit mängule, aga väravat just kui õhus ei olnud ja panin striimi kinni. See aga siiski tuli. Livescore teab rääkida, et 2-2 viigi tõi Toulouse'ile väravavaht Ali Ahamada. Sebige videopilti nüüd!

Tegu peaks olema esimese väravavahi poolt löödud väravaga Ligue 1's alates Gregory Wimbee tabamusest 1996. aastal, mis pääsis Nancy'ile viigipunkti Lensi vastu.

[vincent]

Sebige videopilti nüüd!

[Epic]

Võimas, rsk. Milline graatsilisus.

Ali Ahamada > Mart Poom

[maggio]

Masendav kuidas LOSC suutis jälle eduseisu käest anda. Kogu mäng suudeti teravam pool olla (eeskätt tänu Roux'le, Payet'ile ja Mendesele). Müts maha muidugi Lisandro Lopez'i ees, suht null olukorrast nii täpselt ja kaugelt posti kõrvale keerutada.. Uuel staadionil kohe üldse ei taha mäng sujuda. Kolmest kodumängust kaks viiki ja üks kaotus (pluss veel viimane CL häving).

[football2u]

Masendav kuidas LOSC suutis jälle eduseisu käest anda. Kogu mäng suudeti teravam pool olla (eeskätt tänu Roux'le, Payet'ile ja Mendesele). Müts maha muidugi Lisandro Lopez'i ees, suht null olukorrast nii täpselt ja kaugelt posti kõrvale keerutada.. Uuel staadionil kohe üldse ei taha mäng sujuda. Kolmest kodumängust kaks viiki ja üks kaotus (pluss veel viimane CL häving).

Uskumatu, nagu teine meeskond oleks olnud platsil! Lille oli harjumatult-ootamatult väga hea ning Lyonil tõesti vedas. Samuti tahaks kiita Rémy Vercoutre'd, kes on vägagi alahinnatud ning kindlasti tasemel väravaht. Kaitses jättis väga ebakindla mulje jällegi Dabo... Samas Monzon peale tulemas, seega hullu pole midagi.

Millal Marseille või PSG-ga saame madistada?

Kuniks maha ei võeta...

[Epic]

Esmaspäevad on Prantsusmaa jalgpalli fännide jaoks alati masendavad, sest erinevalt näiteks Hispaaniast ja Inglismaast pole kunagi võimalik mõnda mängu näha ja kuna hooaeg on saanud korraliku hoo sisse kirjutasin omamoodi rubriigi. Käsi kullas/see samune mullas TOP 5 suvalises järjekorras, kellel on hooaja algus õnnestunud, kellel mitte.

Kullas:

Olympique de Marseille



Usun, et ka kõige tulihingelisemad Marseille'i fännid ei osanud pärast mullust õudust ette näha seda, et uut hooaega alustatakse kuue järjestikuse võiduga. Saavutusega, millega sai viimati hakkama Monaco ja seda aastal 1960. Uus peatreener Elie Baup on suutnud meeskonna vormida taaskord ühtseks löögirusikaks, mis näis eelmisel hooajal tujutsenud kollektiivi puhul pea, et võimatu ülesandena. Kuigi meeskond kaotas suve jooksul oma põhiparemkaitsja Cesar Azpilcueta, ühe keskkaitsjatest Stephane M'bia ja kontrolliva pooliku Alou Diarra, siis on endine väravavaht Baup suutnud ometi lukku keerata eelmisel hooajal lekkinud kaitse. Kui terve 2011/12 hooaja peale kokku püsis Steve Mandanda seljatagune puhas vaid kümnes kohtumises, siis tänavu on suudetud kuues kohtumises vastased juba viiel korral nulli peale jätta. Olulise muutuse on 1999. aastal Bordeaux Prantsusmaa meistriks tüürinud peatreener suutnud teha ka väljaku teises otsas. Andre-Pierre Gignac on taasavastanud vormi, millega sundis endine Toulouse'i ründaja hooajal 2008/2009 nii mõnegi Euroopa tippklubi skaudil oma nime märkmikusse kirjutama, kui ta lõi Ligue 1's 24 väravat. Praeguse seisuga on 26-aastasel ründajal tänavu kuuest mängust kirjas 3 tabamust. Renessanss on toimunud täpselt õigel ajal. Möödunud kahe hooaja suurim väravakütt Loic Remy on tervisega kimpus ning tänavu teinud kaasa vaid 28 mänguminutit. Hooaeg on küll veel vaid noor, aga tuleb tõdeda küll, et Marseille on üllatuslik tiitlipretendent. Ja oma kavatsusi heitluses lõpuni välja püsida on võimalik tõestada juba ülejärgmises voorus, mil Stade Velodrome'ile sõidab tuline rivaal PSG.

Michel Bastos



Alates sellest hetkest, mil Michel Bastos Lyoni saabus on ta olnud just kui üks õnnetu kassipoeg, kes on nunnu ja armas, kuid omanik teda siiski endale jätta ei soovi. Olgugi, et debüüthooaeg 09/10 tõi brasiillase püssist välja 10 tabamust, olid juba järgmise hooaja eel üleval jutud mehe potentsiaalsest klubist lahkumisest. Ei juhtunud seda tol korral, ei juhtunud ka eelmine aasta, ega ka tänavu. Terava vasaku jala poolest tuntud Bastosi aktsiad on just kui olnud ka iga aastaga languses. Kui varasemalt räägiti tema puhul Torino Juventusest ja teistest Itaalia tippklubidest, siis läinud suvel oli kõige "glamuursem" klubi, mis tal õnnestus endale sappa saada "vaid" Fulham. Brasiilia koondises 10 mängu teinud ja 2010. aasta MM-il põhivasakkaitsja olnud Bastosile Fulham aga ei sobinud. Samuti tegi ta ütlemata sümpaatse lükke, kui keerulises seisus, kus oma koduklubi teda ei soovinud, ei läinud ta ka väga kerge vastupanu teed ning ei siirdunud suure palgatšeki järele Araabiamaadesse, kust tegi pakkumise Al-Ain. Selle asemel on aga augusti alguses 29-aastaseks saanud mängumees hakanud ennast noorenduskuuri läbivale klubile taas tõestama. Koondise eest ka ühe värava löönud Bastos alustas uut hooaega suurepärase hooga paugutades oma esimeses kolme mängus ka sama arvu väravaid - esmalt megailus käärlöök Troyes vastu, seejärel suurepärane karistuslöök, mis päästis 1-1 viigipunkti Eviani vastu ning siis osav lüke Valenciennes'i võrku. Eelmisel hooajal 6 liigaväravat löönud Bastos on taas suutnud oma aktsiad Lyonis kõrgele tõsta olgugi, et pühapäeva õhtul oma endise koduklubi Lille'i vastu mänginud meeskonda ta ei kuulunud, isegi mitte pingile. Loodetavasti ei ole teda pärast mudast välja ronimist tabanud mõni vigastus.

Christian Gourcuff



Lorient'i peatreener Christian Gourcuff on nagu tubli alpinist. Erinevaid olusi eirates, peab ta üles mäge rühkima juhtugu, mis juhtub. Ta on nagu veel vaesem David Moyes. See kuidas tal õnnestub oma meeskonda konkurentsis hoida sõltub alati sellest, kui head lisandused õnnestub tal suve jooksul endale haarata ning kellest oma mängijatest õnnestub tal ka kinni hoida. Selles viimases valdkonnas läks tänavu täitsa hästi. Meeskond, mis kaotas 2011. aasta suvel 3 põhitegijat Kevin Gameiro, Jeremy Moreli ja Morgan Amalfitano näol, jäi tänavu ilma vaid ühest. Arnold Mvuemba liikus üleminekuteakna viimastel päevadel Lyoni. Gameiro ja Amalfitano on mõlemad Prantusmaa madalamatest liigadest avastatud talendid. Lorient on ka see klubi, kust Laurent Koscielny siirdus 11 miljoni euro eest Arsenali, olles vaid aasta varem 2 miljoni eest soetatud Toursist. Ja nii see elu Lorient'is käib. Tänavu on Gourcuff jackpoti tabanud Alain Traore näol. Auxerre'iga eelmise hooaja lõpus kõrgliigast välja kukkunud Burkina Faso koondislane on kuue vooruga löönud 4 väravat ning Lorient on vaid üks viiest meeskonnast, mis ülitihedas Prantsusmaa liigas pärast kuute mängu kaotuseta. Seejuures jagatakse Lyoniga kõige resultatiivseima meeskonna tiitlit. Keskmiselt on löödud 2 väravat mängus. Pärast eelmisel hooajal tänu kehvale lõpule ebaõnnestunud aastat, mil klubi pääses väga napilt, vaid ühe punktiga liigast välja kukkumisest, on Gourcuff taas tõstnud meeskonna tabeli ülemisse poolde. Kui Ingilismaal küsitakse pidevalt, et mida suudaks David Moyes teha rohkema rahaga, siis mida Gourcuff, kel veel vähem raha, sellega korda saadaks?

Stade de Reims



Näis, et kunagine Prantusmaa tippklubi Reims on pärast 33 aastast pausi tagasi kõrgliigas vaid selleks, et kohe kolinal alla kukkuda, kui hooaja esimesed kaks mängu kaotati, kuid pärast seda on oldud kaotuseta ja võideldes ei lahkuda kindlasti. Või oleks pärast nendes mängudes saadud kolme võitu õigem öelda, et ei lahkutagi? Igatahes on Hubert Fournier meeskond praegu liigatabelis lausa viiendal kohal. Üleeelmises voorus löödi hiilgava mänguga kodusel Auguste-Delaune II staadionil 3-1 uppi tiitlikaitsja Montpellier. Peatreeneri hea töö kõrval on kindlasti üheks põhiliseks eduteguriks ka see, et mitmed mängumehed, kes varasemalt teistes Ligue 1 meeskondades muru kulutamise asemel rohkem vahetusmängijatepinki hõõrunud, on nüüd oma võimalusest kinni haaranud ja talendi nähtavale toonud. Vasakkaitsesse on väga hästi sobitunud mullu Lille'i eest vaid 7 mängu teinud Pape Souare ja palju kiitust on saanud ka poolkaistja Grzegorz Krychowiak, kellele Bordeaux's võimalust ei antudki. Viimaste mängude täht on suvel Tours'ist saabunud brasiillane Diego. Karjääris ka mitmeid aastaid Ungari liigas veetnud vasakäär avas skoori Montpellier vastu ning kindlustas eelmises voorus penaltipunktilt 2-0 võidu Nancy üle. Vaid Marseille ja PSG on seni lasknud sisse vähem väravaid kui Reims ja kui tagala püsib kindel, siis peaks ka 6-kordse Prantusmaa meistri positsioon kõrgliigas püsima.

Zlatan Ibrahimovic



Tunnistan ausalt, et isiklikult arvasin, et nüüdseks juba kolmekümnendatesse jõudnud pallivõlur tuli Prantsusmaale lihtsalt kerge palgatšeki järele, kuid 7 väravat viies mängus, pluss Euroopas ühest üks, on need kahtlused kiirelt kummutanud. Tasub meenutada, et nende tabamuste seas on avavoorus 0-2 kaotusseisust Lorient'i vastu viigipunkti päästnud 2 väravat ning Lille'i üle 2-1 võidu toonud 2 väravat. Ehk siis Zlatan on otseselt PSG keerulisest seisust välja tirinud, sest olgugi, et nüüd pärast nädalat, kus kaks vastast on alistatud väravatevahega 8-1 tundub juba kõik roosiline, siis pealinnaklubi algus hooajale oli väga mannetu. Ancelotti selgelt alles otsis oma kooseisu esimestes voorudes, mis tõid endaga kaasa kolm järjestikust viiki. Nüüd aga näib, et Zlatani selja taha on leitud see õige trupp, kes pakuks rahvale nii tsirkust kui ka tooks tulemused koju. Võib öelda, et Zlatan ongi see mees, keda PSG fännid on mitmeid aastaid oodanud. Igast tema pallipuutest lihtsalt õhkub klassi ning enesekindlust, mis sobib sellisesse linna nagu Pariis täiesti valatult. Zlatanit saab võrrelda Eiffeli torniga. Temast on kujunemas PSG sümbol. Koos tema saabumisega on möödas ajad, mil vahetusmängijatepingilt tulid kastaneid tulest päästma sellised mehed nagu Peguy Luyindula ja Jean-Eudes Maurice. Nüüd on sealt võtta Ezequiel Lavezzi ja Nene sugused mehed ning sedagi mitte selleks, et mängu päästa. Zlatan on näidanud, et võib mängu saatuse ka üksi otsustada ja PSG fännide 16-aastane meistritiitli ootus on lähedal lõppemisele.

[Epic]

Mullas:

Frederic Antonetti



Elu Rennes'is on mingil määral keeruline. Kuna klubil on nii hea noortesüsteem, siis peab iga suvi tegema alati valikuid, keda meeskonda kaasata ja keda mitte. Kui seni on tundunud, et autoritaarne Frederic Antonetti ongi see kõige õigem mees nendeks otsusteks, Rennes'il on selja taga väga noore koosseisuga saavutatud teine järjestikune kuues koht, siis lõppenud suvi on selle arusaama pööranud vastupidiseks. Suve jooksul panid klubist plehku mitmeid viimase paari hooaja jooksul esile tõusnud talendid. Mõni, nagu näiteks Tongo Doumbia, valis väljapääsuks ka väga kummalise tee. Mali koondislane siirdus laenule Wolverhamptonisse. Tegu on kummalise otsusega seetõttu, et 23-aastasel Doumbial on selgelt rohkem talenti, kui vaid Championshipis kõksimiseks vaja läheb. Yacine Brahimi, kellest olid paar aastat tagasi huvitatud ka Real Madrid ja Arsenal, pidi olema mängujuht, kelle ümber meeskond ehitatakse. Selle hooaja veedab ta aga hoopis laenul Granadas. Kuna tegu on ajutiste tehingutega, siis tunduvad need käigud just meeleheitlike üritustega pääseda meeskonna peatreeneri juurest. Samuti soovis suvel meeskonnast lahkuda ka klubi suurim täht Yann M'Vila, Jean Makouni näol toodi talle isegi juba asendaja, kuid lõpuks ühegi klubiga tehingujuttudeni ei jõutudki. Levib arusaam, et just seetõttu, kuna M'Vila on korduvalt läinud Antonettiga tülli ning selle läbi näidanud üles oma ebaprofessionaalset suhtumist. Aga, kui peatreener ei saa läbi päris mitme mängumehega, siis peaks selles ju süüdi olema tema, mitte mängijad. Antonetti on suutnud ühe suvega täielikult hävitada selle töö, mida ta 2009. aastal alustas. Rennes'il on pärast kuute vooru vaid 1 võit ja 4 punkti, mis annab koha relegatsioonitsoonis. Karm kukkumine klubi jaoks, mis on just tuntud pigem kui hea alustaja. Halb sisekliima on jalgpalliajaloos nii mõnegi klubi üllatuslikult kõrgliigast väljakukutanud, praegu juhib Frederic Antonetti Rennes'i samale teele.

Evian Thonon Gaillard F.C.



Vihjeks Rennes'i funktsionäridele, üks korralik peatreener on täitsa saadaval. Evianist vallandatud Pablo Correa. Uruguailane, kes alatest aastast 1995 Prantusmaal resideerunud, esmalt Nancy mängijana ja hiljem peatreenerina, ei pidanud Evianis vastu kolmveerand aastatki. Või õigemini ei antud talle rohkem aega. Minu arust tuleks tõsiselt kaaluda seda, et kehtestada peatreenerite puhul minimaalne tööaeg klubi juures, milleks võiks olla vähemalt 12 kuud. Correa 8 kuu hulka kuulus suvi ehk siis väljaku kõrval sai ta oma oskusi näidata vaid 5 kuud. Tema vallandamine on naeruväärne, eriti kuna ta parandas eelmisel hooajal meeskonna positisooni liigatabelis pärast seda, kui talvel Bernard Casoni üllatuslikult vallandati. Samas on nüüd Evianil tekkinud kindel peatreenerite vallandamise muster. Ehk siis seda tehakse üllatuslikult ja ülekohtuselt. Seetõttu loodan, et seda klubi järgmine hooaeg enam Ligue 1's nägema ei pea.

Grand Stade Lille Metropole



282 miljonit eurot maksma läinud uut staadionit ehitati 2 aastat ja sinna kolimist oodati väga. Uus staadion mahutab võrreldes vanaga 32 tuhat pealtvaatajat rohkem ning omab UEFA kõrgeimat sertifikaati. See peaks kõvasti kaasa aitama Lille'i pürgimisele Euroopa tipu poole. Eelmisel hooajal võis olla suhtkoht häbi mängida Meistrite liiga alagrupimänge vaid 18 pealtvaatajat mahutaval staadionil. Seejuures varasemalt on Lille oma koduseid euromänge mänginud hoopis teistel staadionitel. 2005. aastal Pariisis Stade de France'il ja kui enne eelmist hooaega viimati Meistrite liiga alagrupiturniiril mängiti 06/07 hooajal, siis võõrustati Euroopa gigante naabri Lensi Stade Felix Bollaert'il. Uus staadion on mängudel tekitanud võimsama atmosfääri, kuid kummalisel kombel on see Lille'i tulemustele mõjunud negatiivselt. Ajal, mil uut staadionit ehitati, kaotas Lille kodus vaid 4 kohtumist. Koduvorm oli suur faktor ka 2011. aasta tiitlivõidus. Uuel staadionil pole aga Lille suutnud kolmest liigamängust võtta seni ainsatki võitu. Euroopas küll alistati Kopenhaagen, kuid selleski kohtumises oli meeskonna mäng väga närviline ja alagrupi avamängus BATE vastu häviti täielikult. Eks ole ka suur vahe kas madistad 17 tuhande pealtvaataja (Lille'i kodumängude keskmine eelmisel hooajal) ees või 38 ja poole ees (tänavune keskmine), kes sulle otse kuklasse hingavad. Mõlemad staadionid on multifunktsionaalsed, kuid kui vana oli ehitatud eelkõige kergejõustiku staadioniks ja fänne eraldas murust jooksurada, siis uuel on rõhk jalgpallil ning tribüünid mängude ajal otse muru kõrval. Loomulikult on Lille'ile olnud suureks kaotuseks ka Eden Hazardist ilma jäämine, kuid Salomon Kalou ja Marvin Martin peaksid olema piisavalt talendikad mängijad, et sellel tasemel auk lappida. Tuleb tõdeda, et vähemalt esimestes kodumängudes on Lille kasvanud surve all selgelt kokku varisenud.

Mapou Yanga-Mbiwa



Olles sirgunud läbi klubi noorteakadeemia määrati eelmise hooaja eel Mapou Yanga-Mbiwa 22-aastaselt Montpellier kapteniks. Kesk-Aafrika Vabariigis sündinud Prantusmaa koondislane vastas sellega, et juhtis meeskonna väga ebatõenäolise tiitlivõiduni. Võib öelda, et juba 18-aastasena üks meeskonna põhikaitsemängijaid olnud Yanga-Mbiwa on jäädvustanud ennast väga varakult klubi legendiks. Kõik näis roosiline ja kuna noormees juba nii varajases eas palju saavutanud ka tuleviku suhtes palju lubav, kuid mis siis juhtus? Härra keeldus kahe hooaja vahel lepingut pikendamast, nõudis suuremat palka ning soovis klubist lahkuda. Selle asemel, et keskenduda sellele, et ennast veel rohkem tõestada, kuna teatavasti on tiitlikaitsmine raskem, kui selle võitmine, ringles mehe ümber mitmeid kuulujutte seoses potentsiaalse uue klubiga, millele ta ise ka muudkui hoogu juurde andis. "Unistan AC Milanis mängimisest", oli üks põhilisi lauseid keskkaitsja poolt, keda aga loomulikult seostati ka Arsenaliga. Eriti kummalised olid Montpellier kapteni välja ütlemised eelmisel nädalal enne klubi läbiaegade esimest Meistrite Liiga mängu just Arsenali vastu. Selle asemel, et kohtumisele keskenduda väljendas Yanga-Mbiwa oma pettumust, et tal ei lastud klubist lahkuda olgugi, et Milan ja ka Arsenal tegid konkreetse pakkumise tema ostuks. Ajal, mil uue hooaja algus olnud keerukas, näib minevikule ja tulevikule mõtlemine viimaste asjadena, mida teha. Kaitseliini ühe võtmefiguuri ebakindlus tuleviku suhtes on edasi kandunud ka tema mängule ning ka ülejäänud liinile. Toulouse'ist suurte lootustega saabunud Daniel Congre on seni olnud pettumust valmistav ja möödunud hooajal 17 nullimängu teinud meeskond pole tänavu seni ühegagi maha saanud. Selles ei saa muidugi ainuisikuliselt süüdistada kaptenit, kuid eeskujulikumalt võiks ta küll käituda.

Troyes AC



Uustulnukate elu astme võrra kõrgemal pole loomulikult kunagi kerge, kuid Troyes'lt võiks küll rohkemat oodata. Pärast kuute vooru ollakse seni ainuke meeskond, mis pole tänavu võidurõõmu maitsta saanud ja kirjas on vaid kaks viigipunkti. Eelmine hooaeg Ligue 2 parim kaitse olnud liin, mida suve jooksul eriliselt ei täiendatud, kõrgliigas lihtsalt sama hästi vastu ei pea. Vaid Bastia on seni lasknud Troyes'st rohkem väravaid sisse ja 13 pärast kuute vooru on selgelt liiast. Roosilised ei ole lood ka ründeliinis. Eelmise hooaja suurim väravakütt Marcos on nulli peal ning särada pole suutnud ka vastavalt Lyonist ning PSG-st laenule toodunud noored ründetalendid Mohamed Yattara ja Jean-Christophe Bahebeck. Viimane teenis eelmises voorus 1-3 kaotusmängus Sochaux vastu ka punase kaardi. Ainus positiivne asi hooaja algusest on Jean-Marc Furlani meeskonna jaoks ehk see, et kodus on suudetud kõigile hambaid näidata. Mõlemad viigipunktid on saadud Stade de l'Aube'il ja üldsegi mitte kehvade meeskondade vastu. Lorient'iga mängiti pärast kahte eduseisu välja 2-2 viik ning Lille'i vastu päästeti 1-1 viik lõpuminutitel. Seega lootusetu ei ole veel midagi. Punase laterna rollist pääsemiseks tuleb aga need kodused viigid pöörata võitudeks ja punkte on vaja hakata võtma ka kodust eemal.

[Mask]

Kiitused ja kummardused kasutaja Epicu ees. Hea töö nagu ikka.

Liigakarika kaheksandikfinaalis loositi kokku pururikas PSG ja viimased kolm hooaega sarja võitnud Marseille. Ehk siis näeme oktoobri lõpus (30 okt) hooaja teist Prantsusmaa Clasico. Liigas kohtuvad need kaks teatavasti juba järgmisel nädala.

Montpellier - Bordeaux
Bastia - Auxerre (L2)

Paris Saint-Germain - Marseille

AS Monaco (L2) - Troyes

Lille - Toulouse

Rennes - AC Arles Avignon (L2)

OGC Nice - Lyon

Sochaux - Saint-Etienne

[mcnamara]

Kunst on palju kaunim kui jalkaväljakul nähtu.