SC Freiburg – 1.FC Union Berlin 3:0
Täistabamus. Lõpuks sai ka kodustaadionil üks tõeline jõudemonstratsioon ära nähtud. Kindel, rahulik ja ilma igasuguste probleemideta võetud võit, mis kindlustas sügisringi esikoha. Siiski küll võrdsetel punktidel RedBulliga, kes kahjuks suutis täna lõpuga Duisburgist jagu saada. Samas meie kasuks räägib korralik +9 väravatevahe võrreldes nendega. Kolmas koht ehk St Pauli on 6 punkti kaugusel. Ohtlik Nürnberg 8 punkti kaugusel. Nendega on ka võõrsil järgmine mäng. Miinimumeesmärk peaks olema nendega vahe säilitamine. Ehk arvestades nende hoogu praegu oleks viik normaalne tulemus. Aga ega meiegi kehvasti pole mänginud. Kahest viimasest mängust enne pausi 6 punkti võttes oleks aga seis juba selline, et tõusmine oleks juba sisuliselt selge kohustus. Praeguse prognoosi kohaselt peaks otse tõusmiseks piisama umbes 62-64 punktist. Ja kui 19.vooruga 41 koos oleks, siis....
Selleks korraks sain kaaslasena kaasa meelitada rootslanna, ameeriklase ja prantslanna. Kõlab nagu Valdo Jahiloo andekdoodi algus. Igatahes. Kuna mäng algas juba 13.00, siis pidi taas minema üsna varaku rongiga. Otsustasime 8.36 väljuva kasuks. Freiburgis olime 10.00 ning linn tervitas suurepärase ilmaga. +14 kraadi, tuuletu ja täiesti pilvitu taevas. Ehk siis vahelduseks sai ka normaalset ilma nautida. Mannheimis kallab praegu peaaegu sama tihti kui Eestis.
Kuna pundis oli ka kaks naisterahvast ja peale minu otseselt keegi Freiburgi ei fännanud (nii et mitu tundi seisukal olla), siis otsustasin juba varakult seekord istekohtade kasuks. Täpsemalt siis idatribüüni nurk kohe fännisektori lähedal. Atmosfääri mõttes igatahes ideaalne. Ja ka mängu vaatamise seisukohalt väga super kohad. Istekohad andsid ka veidi suurema ajavaru seekord. Kui eelmisel korral olin seisukal juba 1,5 tundi enne mängu kohal ja sealt mängu lõpuni ära ei liikunud ki tegelikult, siis nüüd oli selles mõttes pingevaba. Ehk siis esmalt sai ca 1,5 tundi Freiburgi jõuluturul hängitud ja hõõgveinidega soojendust tehtud. Jõuluturg on Freiburgis tõesti tasemel nagu väiksemates Saksa linnades ikka. Jäi isegi veel veidi aega, et kesklinna piirkonnas veidi ringi hulkuda enne kui eritrammiga staadionile sõita. Näide kohalikust tänavakunstist.
Enne väravatest sisenemist pidime veel leidma peidukoha jõuluturult saadud häägveini kruusidele, mis nägid päris tuusad välja ja plaanisime suveniirina kaasa võtta. Klaasiga ilmselgelt staadionile saanud ei oleks ja sellepärast jätsime me need mängu ajaks Dreisami jõkke peitu, kust need pärast mängu kenasti välja korjasime. Staadionile sisse pääsesime lõpuks 40 minutit ennek ohtumist ja nagu arvata võib, olid mõlemad seisukad juba kapitaalselt täis. Samal ajal haigutas istekohtadel veel totaalne tühjus. Aga teada oli, et vileks on ka need lõpuni täis. Nii ka oli, sest ametlik publikunumber oli välja müüdud Schwarzwald-stadion 24 000 pealtvaatajaga. Sellest päris märkimisväärne osa ka Union Berlini fänne, kes olid saabunud vähemalt osaliselt erirongiga otse Berliinist. Igatahes tuleb nende ees müts maha võtta, sest hoolimata seisust toetasid omasid mängu lõpuni välja ja kohati päris häälekalt.
Mäng ise, nagu öeldud sai, oli sisuliselt ideaalne. Mänguliselt oli Freiburgil totaalne kontroll. Alguses ei saadud aga just ründefaasis eriti mängu käima ja üritamine jäi individuaalseks. Liikumisi oli vähe ja seega oli kaitsjatel keeruline ka mängu avada. Ajaga see aga oluliselt paranes ja peagi oligi juba seis 1-0. Värava autoriks Frantz. Kõik algas aga taas Grifo karistuslöögist, mille väravavaht suutis raskustega tõrjuda. See aga väga kaugele väravast ei lennanud. Värava juures läheb kõige suurem au minu meelest lõpuk söödu autoriks olnud Höhnile. Väravavahist tagasi põrkunud palli kontrolli alla saamine ja olukorda lennanud kaitsja ära petmine oli päris soliidne keskkaitsja tavalist tehnikat arvestades. Ehitas vastaste kasitis jalaga nagu vana rahu. Frantzil jäigi siis ainult tühja lükata. Värav vabastas ka meeskonna pingetest. Tore on näha, et sisekliima on suurepärane meeskonnas. Värava peale tormab kogu meeskond kokku tähistama jne. Ükskõik, kes selle ka ei lööks. Head energiat oli näha juba soojendusel, mida meeskond täpselt meie istekohtade eest tegid.
Enne vaheaega suudeti lüüa ka teine värav. Taaskord oli aktsioonis Grifo ja üks keskkaitsja. Seekord Marc- Oliver Kempf, kes suunas peaga võrku Grifo karistuslöögi. Ehk siis standardeid realiseeriti ikka külma rahuga, sest ka kolmas värav tuli just sealt. Samas Union on ka nende kaitsmisel liiga kõige kehvem meeskond. Meie kolmas värav oli vist juba neljateistkümnes, mille nad standardi järgselt endale lasknud olid. Ehk siis mõlemad keskkaitsjad said nime statistikasse. Mõlemad tegid ka muidu hea mängu, sest suutsid Unioni ülikiired ründajad kontrolli all hoida. Ülesehituslikult ei suutnud Union eriti midagi, aga pikaga otsiti rndajaid päris palju. Ja seal on ohtu päris korralikult kiiruse mõttes. Õnneks oli kõik kontrolli all noorel kaitsepaaril.
Teisel poolajal lisati niisiis veel üks värav meie poolt. Selle autoriks Grifo nurgalöögi järel Höhn. Hühn ilmselt ona värava, söödu ja korraliku kaitsemänguga ka parim mees platsil. Publiku suurimad ovatsioonid sai vist aga Guede, kes lõpupoole vahetusest sekkus. Kurat, see tüüp on ikka fenomen. Tüüp on totaalne tank. Lükkab omale palli ette ja siis jookseb nii kiiresti kui võimalik järele. Paraku see kiirus pole tavaliselt piisav, aga kõik, kes talle ette jäävad lendavad sisuliselt kahte lehte laiali. Eile läks ka mingi Uinioni mängijaga tal ütlemiseks, kui Guede ta tuimalt sarnases olukorras lihtsalt pikali jooksis. Igatahesp ublikult sai selle eest korraliku aplausi. Siis oli tal veel mängu lõpus ideaalne variant 4-0 lüüa. Guede oli täiesti vaba umbes 12-13 meetri kaugusel väravas ja kerge nurga all värava suhtes. Sisuliselt selline ideaalne Henry koht, kust siseküljega tagumisse nurka lükata. Guede läks seal tagumist risti proovima ja löök lõpetas põhimõtteliselt nurgalipu juures. Aga siis jälle tuleb üks selline eelmise vooru Heidenheimi mäng ja publik unustab kogu eelneva jutu jälle ära. Fenomen. Vähemalt tüüp ei virise ja saab aru, mis ta roll meeskonnas on.
Täistabamus. Lõpuks sai ka kodustaadionil üks tõeline jõudemonstratsioon ära nähtud. Kindel, rahulik ja ilma igasuguste probleemideta võetud võit, mis kindlustas sügisringi esikoha. Siiski küll võrdsetel punktidel RedBulliga, kes kahjuks suutis täna lõpuga Duisburgist jagu saada. Samas meie kasuks räägib korralik +9 väravatevahe võrreldes nendega. Kolmas koht ehk St Pauli on 6 punkti kaugusel. Ohtlik Nürnberg 8 punkti kaugusel. Nendega on ka võõrsil järgmine mäng. Miinimumeesmärk peaks olema nendega vahe säilitamine. Ehk arvestades nende hoogu praegu oleks viik normaalne tulemus. Aga ega meiegi kehvasti pole mänginud. Kahest viimasest mängust enne pausi 6 punkti võttes oleks aga seis juba selline, et tõusmine oleks juba sisuliselt selge kohustus. Praeguse prognoosi kohaselt peaks otse tõusmiseks piisama umbes 62-64 punktist. Ja kui 19.vooruga 41 koos oleks, siis....
Selleks korraks sain kaaslasena kaasa meelitada rootslanna, ameeriklase ja prantslanna. Kõlab nagu Valdo Jahiloo andekdoodi algus. Igatahes. Kuna mäng algas juba 13.00, siis pidi taas minema üsna varaku rongiga. Otsustasime 8.36 väljuva kasuks. Freiburgis olime 10.00 ning linn tervitas suurepärase ilmaga. +14 kraadi, tuuletu ja täiesti pilvitu taevas. Ehk siis vahelduseks sai ka normaalset ilma nautida. Mannheimis kallab praegu peaaegu sama tihti kui Eestis.
Kuna pundis oli ka kaks naisterahvast ja peale minu otseselt keegi Freiburgi ei fännanud (nii et mitu tundi seisukal olla), siis otsustasin juba varakult seekord istekohtade kasuks. Täpsemalt siis idatribüüni nurk kohe fännisektori lähedal. Atmosfääri mõttes igatahes ideaalne. Ja ka mängu vaatamise seisukohalt väga super kohad. Istekohad andsid ka veidi suurema ajavaru seekord. Kui eelmisel korral olin seisukal juba 1,5 tundi enne mängu kohal ja sealt mängu lõpuni ära ei liikunud ki tegelikult, siis nüüd oli selles mõttes pingevaba. Ehk siis esmalt sai ca 1,5 tundi Freiburgi jõuluturul hängitud ja hõõgveinidega soojendust tehtud. Jõuluturg on Freiburgis tõesti tasemel nagu väiksemates Saksa linnades ikka. Jäi isegi veel veidi aega, et kesklinna piirkonnas veidi ringi hulkuda enne kui eritrammiga staadionile sõita. Näide kohalikust tänavakunstist.
Enne väravatest sisenemist pidime veel leidma peidukoha jõuluturult saadud häägveini kruusidele, mis nägid päris tuusad välja ja plaanisime suveniirina kaasa võtta. Klaasiga ilmselgelt staadionile saanud ei oleks ja sellepärast jätsime me need mängu ajaks Dreisami jõkke peitu, kust need pärast mängu kenasti välja korjasime. Staadionile sisse pääsesime lõpuks 40 minutit ennek ohtumist ja nagu arvata võib, olid mõlemad seisukad juba kapitaalselt täis. Samal ajal haigutas istekohtadel veel totaalne tühjus. Aga teada oli, et vileks on ka need lõpuni täis. Nii ka oli, sest ametlik publikunumber oli välja müüdud Schwarzwald-stadion 24 000 pealtvaatajaga. Sellest päris märkimisväärne osa ka Union Berlini fänne, kes olid saabunud vähemalt osaliselt erirongiga otse Berliinist. Igatahes tuleb nende ees müts maha võtta, sest hoolimata seisust toetasid omasid mängu lõpuni välja ja kohati päris häälekalt.
Mäng ise, nagu öeldud sai, oli sisuliselt ideaalne. Mänguliselt oli Freiburgil totaalne kontroll. Alguses ei saadud aga just ründefaasis eriti mängu käima ja üritamine jäi individuaalseks. Liikumisi oli vähe ja seega oli kaitsjatel keeruline ka mängu avada. Ajaga see aga oluliselt paranes ja peagi oligi juba seis 1-0. Värava autoriks Frantz. Kõik algas aga taas Grifo karistuslöögist, mille väravavaht suutis raskustega tõrjuda. See aga väga kaugele väravast ei lennanud. Värava juures läheb kõige suurem au minu meelest lõpuk söödu autoriks olnud Höhnile. Väravavahist tagasi põrkunud palli kontrolli alla saamine ja olukorda lennanud kaitsja ära petmine oli päris soliidne keskkaitsja tavalist tehnikat arvestades. Ehitas vastaste kasitis jalaga nagu vana rahu. Frantzil jäigi siis ainult tühja lükata. Värav vabastas ka meeskonna pingetest. Tore on näha, et sisekliima on suurepärane meeskonnas. Värava peale tormab kogu meeskond kokku tähistama jne. Ükskõik, kes selle ka ei lööks. Head energiat oli näha juba soojendusel, mida meeskond täpselt meie istekohtade eest tegid.
Enne vaheaega suudeti lüüa ka teine värav. Taaskord oli aktsioonis Grifo ja üks keskkaitsja. Seekord Marc- Oliver Kempf, kes suunas peaga võrku Grifo karistuslöögi. Ehk siis standardeid realiseeriti ikka külma rahuga, sest ka kolmas värav tuli just sealt. Samas Union on ka nende kaitsmisel liiga kõige kehvem meeskond. Meie kolmas värav oli vist juba neljateistkümnes, mille nad standardi järgselt endale lasknud olid. Ehk siis mõlemad keskkaitsjad said nime statistikasse. Mõlemad tegid ka muidu hea mängu, sest suutsid Unioni ülikiired ründajad kontrolli all hoida. Ülesehituslikult ei suutnud Union eriti midagi, aga pikaga otsiti rndajaid päris palju. Ja seal on ohtu päris korralikult kiiruse mõttes. Õnneks oli kõik kontrolli all noorel kaitsepaaril.
Teisel poolajal lisati niisiis veel üks värav meie poolt. Selle autoriks Grifo nurgalöögi järel Höhn. Hühn ilmselt ona värava, söödu ja korraliku kaitsemänguga ka parim mees platsil. Publiku suurimad ovatsioonid sai vist aga Guede, kes lõpupoole vahetusest sekkus. Kurat, see tüüp on ikka fenomen. Tüüp on totaalne tank. Lükkab omale palli ette ja siis jookseb nii kiiresti kui võimalik järele. Paraku see kiirus pole tavaliselt piisav, aga kõik, kes talle ette jäävad lendavad sisuliselt kahte lehte laiali. Eile läks ka mingi Uinioni mängijaga tal ütlemiseks, kui Guede ta tuimalt sarnases olukorras lihtsalt pikali jooksis. Igatahesp ublikult sai selle eest korraliku aplausi. Siis oli tal veel mängu lõpus ideaalne variant 4-0 lüüa. Guede oli täiesti vaba umbes 12-13 meetri kaugusel väravas ja kerge nurga all värava suhtes. Sisuliselt selline ideaalne Henry koht, kust siseküljega tagumisse nurka lükata. Guede läks seal tagumist risti proovima ja löök lõpetas põhimõtteliselt nurgalipu juures. Aga siis jälle tuleb üks selline eelmise vooru Heidenheimi mäng ja publik unustab kogu eelneva jutu jälle ära. Fenomen. Vähemalt tüüp ei virise ja saab aru, mis ta roll meeskonnas on.
Kommentaar