320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Mängijate profiilid

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    #31
    Vastus teemale \'Mängijate profiilid\'

    kas seda portaalipaska on üldse siia vaja postitada?

    Kommentaar


      #32
      Vastus teemale \'Mängijate profiilid\'

      Algselt postitas eston maravilha


      kas seda portaalipaska on üldse siia vaja postitada?
      et sinusugused saaksid vinguda.

      Kommentaar


        #33
        Vastus teemale \'Mängijate profiilid\'

        msn

        Kommentaar


          #34
          Vastus teemale \'Mängijate profiilid\'

          No one kicks the football like the one: Zlatan

          Kommentaar


            #35
            Vastus teemale \'Mängijate profiilid\'

            Samuel Kuffour

            Raske on unustada Ghana kodaniku Samuel Osei Kuffouri pisaraid 1999. aasta Meistrite Liiga finaali järel, mille Müncheni Bayern kaotas napilt Manchester Unitedile. Nüüd on mees ka koondise kaitseliinile toonud kindluse ning Ghana mängib MM-il.

            Samuel Osei Kuffour sündis 3. septembril 1976 Ghana ühes suurimas ja tuntuimas linnas, Kumasis. Esimesteks klubideks, kus Kuffour mängis, olid kodumaised Kumasi Envoys, Fantomas ja King Faisal Babes. Huvitav on fakt, et vaese poisina teenis ta samal ajal raha ka kingaviksijana. Juba väikesest lapsest peale oli näha Sammy kiindumus jalgpalli vastu ning saabaste ostmiseks müüs ema maha perekonna televiisori.

            Noormehe andekus viis ta juba viieteistaastaselt Itaaliasse, kus ta hakkas mängima AC Torino ridades. Samal ajal oli ta alla 17-aastaste koondises juba põhitegija ning võitis 1991. aastal Itaalias Noorte MM-i. Treeneriks oli tollases noortemeeskonnas praegune Togo treener Otto Pfister.

            Kuffouri tõus jätkus. Ta mängis paremini kui kunagi varem ning jõudiski AC Torino esindusmeeskonda. Ometi sattus noormees seal tülidesse ja Kuffour müüdi edasi Saksamaale, Müncheni Bayernisse. Aastanumbriks oli siis 1993. Noore mehena ei saanud Kuffour kohe staaride seas väljakule ning ta laenati teise Saksamaa klubisse, FC Nürnbergi.

            1996 naases Kuffour Münchenisse. Juba esimesel hooajal võitis Bayern Bundesliga. Ghanalase jaoks oli see esimene kuuest medalist, mille ta üheksa hooaja jooksul sealt sai. Kuffour tegi superesituse 2001. aasta Meistrite Liiga finaalis Valencia vastu. Bayern võitis karika penaltiseeria järel. Kaks aastat varem olid nad kaotanud Manchester Unitedile kahe lisaminuteil löödud värava tõttu.

            Ka rahvuskoondises oli Kuffour sama edukas. Kaptenipaela teenis mees juba 23-aastaselt. Ghana parimaks valiti ta 1998. ja 1999. aastal. Aafrika parimate mängijate valimisel jäi ta aastatel 1999 ning 2001 teiseks.

            Kuffori karjääris sai suvel 2005 läbi pikk periood, sest siis siirdus ta tagasi Itaaliasse, seekord Igavesse Linna Roomasse. AS Roma ridades on ta taas saanud fännide lemmikuks oma entusiasmi ning suure töö eest, mida ta igas mängus teeb.

            Kuffour jättis vahele enamiku MM-kvalifikatsioonimängudest, kuna oli raksus peatreeneri Ratomir Dujkoviciga. Nüüd on mehed oma erimeelsused lahendanud ning Kuffour on üks kogenumaid mängijaid noores Ghana meeskonnas. Tema arvukad osalemised Aafrika Rahvuste Karika turniiridel ning suurepärane Euroopa karjäär võivad viia Ghana läbi raske alagrupi. Peab ju teise ringi jõudmiseks heitlema Itaalia, USA ning Tšehhiga.

            Kommentaar


              #36
              Vastus teemale \'Mängijate profiilid\'

              Shinji Ono

              Jaapani viimase aja üks kuulsamaid mängijaid Shinji Ono sündis 27. septembril 1979. aastal Numazu linnas Shizuoka prefektuuris. Hüüdnimega \"Tensai\" ehk \"Geenius\", on Ono üks suurimaid staare praeguses Aasia jalgpallis.

              Ono erilisus seisneb tema mitmekülgsuses, platsinägemises ning rõõmsas mängus. Kuigi mehe peamiseks positsiooniks on ründav poolkaitsja, suudab ta mängida ka kaitsva poolkaitsja ning äärepoolikuna.

              Ono sirgus Jaapani jalgpalli taimelavas Shizuokas, kus ta ka sündis. Profikarjääri debüüdi tegi ta J. League´is aastal 1998 Urawa Red Diamondsi ridades, hooaja lõpus valiti ta aasta uustulnukaks ning ka parimate koosseisu. Samal aastal sai temast noorim Jaapani koondise liige MM-il. 18-aastasena pääses ta ka väljakule, tulles ühes mängus sisse vahetusest. 1998. aasta Aasia Noorte meistrivõistlustel valiti ta väärtuslikeimaks mängijaks.

              Järgmisel aastal tegi Ono kaasa FIFA Noorte MM-il Nigeerias. Kapten Ono juhtimisel jõudis Jaapan finaali, kus kaotas Hispaaniale seisuga 0:4. Järgmisel hooajal kannatas Ono aga põlvevigastuse käes ning see ei lubanud tal osaleda alla 23-aastaste koondises Olümpiamängude kvalifikatsioonis. Hooaja otsustavaks ajaks ei suutnud ta end vormi ajada ning Urawa kukkus teise divisjoni. Euroopa klubidega liitumise asemel otsustas Ono aga veel hooaja seal mängida ning tõi niiviisi Urawa tagasi kõrgliigasse.

              Pärast häid esitusi Konföderatsioonide karikaturniiril aastal 2001 liitus Ono Hollandi Eredivisie klubi Rotterdami Feyenoordiga. Kohe esimesel hooajal võitis ta meeskonnaga UEFA karika ning sai fännide suureks sõbraks. Siiski rikkusid hilisemad vigastused mehe Euroopa-karjääri ning Ono siirdus 13. jaanuaril 2006 tagasi Urawa Red Diamondsi ridadesse.

              Pärast MM-i 1998 sai Onost Jaapani jaoks äärmiselt tähtis mängija ning 2002. aasta finaalturniiril oli ta japside võtmemängija. Pärast MM-i valiti Ono Aasia parimaks mängijaks.

              Vigastused on jätnud oma märgi ka Ono koondisekarjääri, mistõttu ta jättis vahele Konföderatsioonide karikaturniirid aastatel 2003 ning 2005. Tänavu esineb Ono aga kolmandat korda järjest Jaapani eest MM-il.

              Kommentaar


                #37
                Vastus teemale \'Mängijate profiilid\'

                Andriy Voronin

                Andriy Voronin on sündinud 21. juulil 1979 Odessas, Ukrainas. Alates 2004. aastast mängib mees klubijalgpalli ründajana Leverkuseni Bayeris.

                MM-valiktsükli alguses istus mees sageli pingil. Nüüd on kõva tööga Voroninist saanud Oleg Blokhini Ukraina koondise üks tähtsamaid lülisid, kes on muuseas ka Andriy Shevchenko ründepartner. Pärast debüüti aastal 2002 on Voroninit tihti kasutatud nn. supersub\'i ehk vahetusmängijana, kes pinglit tulles toob mängu palju värskust ning hakkab ise väravaid taguma.

                Ukraina ründajate rohkuse tõttu pidi Voronin debüüdi tegema vasaku poolkaitsjana. Sellest hoolimata oli ta varem näidanud head väravalöömisvaistu. Aastatel 1995-2000 mängis Voronin Borussia Mönchengladbachis. Õigemini ei mänginudki, kuna seitse korda väljakule pääsemist ei saa kuigi edukaks pidada.

                Sealt edasi liitus Voronin FSV Mainziga. Mainzi eest mängides sai Voroninist hooajal 2002/03 2. Bundesliga suurim skooritegija. See aga tõi kaasa liitumise FC Kölniga. 19 mängu ning 5 väravat ja mehe uueks koduklubiks viimase kolme aasta jooksul sai Leverkuseni Bayer. Seal on ta teise idaeurooplase, bulgaarlase Dimitar Berbatovi kõrval hõivanud algkoosseisus teise ründaja koha. Nüüd aga lahkus Berbatov Tottenhami ning saab näha, kas treener eelistab mängida ühe ründajaga või ostab kedagi samast klassist Voronini kõrvale.

                Oma koondisedebüüdi kohta ütles Voronin aastal 2003 ise nõnda: \"Mainziz mängin ma ründes, kuid koondises pole mul alati valikut. Seega mängisin ma debüüdil vasakul ääres. 2:2 viigimängus Hispaaniaga pidin ma tegutsema Michel Salgado vastu ning ma arvan, et tal ei olnud väga kerge.\"

                Leverkuseni Bayer jõudis aastal 2002 Meistrite Liiga finaali, kuid seal pidid nad alla vanduma Zinedine Zidane´i juhitud Real Madridile. Pärast hooaja lõppu lahkusid tiimist mitmed staarid, näiteks Michael Ballack ja Ze Roberto. Osteti sisse aga uusi mängijaid, nagu Voronin. Praegune aeg näitab, et valesti nad ei ole sellega teinud.

                Pärast Ukraina kvalifikatsioonimängu Hispaaniaga sõnas peatreener Blokhin, et peale Shevchenko oskab ka kogu ülejäänud meeskond head mängu näidata. \"Nagu kõik staarid, mängib ka Shevchenko olulist rolli meie meeskonnas, kuid täna me näitasime, et saame hakkama ka ilma temata.\" Olgu mainitud, et 1:0 võidus lõigi ainsa värava Andriy Voronin, kelle nüüdseks saldoks on 33-s mängus 4 väravat.

                Kommentaar


                  #38
                  Vastus teemale \'Mängijate profiilid\'

                  Emmanuel Adebayor

                  Peale tüli Monaco klubi juhtidega ning ühinemist Arsenaliga võib Togo koondise ründajat Emmanuel Adebayori pidada Aafrika jalgpalli omamoodi pahaks poisiks.

                  Adebayor sündis 26. veebruaril aastal 1984 Togo pealinnas Lomés. Adebayori vanemad sündisid Edela-Nigeerias, kuid kolisid Togosse pärast seda, kui sõjaväelised riigipöörded pihta hakkasid. Ka Adebayori nime järgi saab aru tema Nigeeria päritolust.

                  Lomés hakkas noormeest huvitama vutt ning ta tõusis Togo alla 15-aastaste koondisesse. Seal mängides liitus Adebayor Prantsusmaa klubi FC Metziga. Kohe esimesel hooajal pääses ta väljakule üheksal korral ning lõi kaks väravat. Paraku jäi sellest väheseks ning ka teiste mängijate pingutused ei kandnud vilja ja Metz langes teise divisioni.

                  Hooajal 2002/03 lõi ta Metzi eest 35-s mängus 17 väravat ning kohe olid noormehest huvitatud Euroopa tippklubid Arsenal ning Juventus. Adebayor otsustas aga liituda teise Prantsuse klubi, AS Monacoga. Kohe esimesel hooajal lõi ta Meistrite Liigas kümnes mängus kaks väravat ning Monaco jõudis sama turniiri finaali. Seal aga jäädi üllatuslikult suureskooriliselt alla Jose Mourinho tüüritud FC Portole, kellele alistuti 3:0.

                  2005. aasta lõpus algasid Adebayori tülid Monaco ninameestega ning 2006. aasta jaanuari keskel liitus mees 7 miljoni naela eest Londoni Arsenaliga, klubiga, kes oli soovinud teda osta juba kaks hooaega varem. Adebayori särginumbriks sai 25, mis oli varem nigeerlase Nwanko Kanu särginumber. Intervjuus arsenal.com-ile ütles Adebayor, et Kanu oligi tema lapsepõlveiidol. Ka mängustiililt on mehed sarnased ning sellepärast kutsutaksegi Adebayori vahest \"Baby Kanu\"-ks.

                  Esimese hooaja lõpuks Arsenalis oli ta löönud kümnes mängus neli väravat. Mehest saab kindlasti suurepärane asendus karjääri lõpetanud Dennis Bergkampile. Koondises aitas ta Togo esimest kord finaalturniirile ning lõi selleks Aafrika kvalifikatsiooniturniiril 11 väravat. Selle tulemusega oli ta ka Aafrika suurim skooritegija.

                  Pärast liitumist Arsenaliga sai Adebayor Aafrika Rahvuste Karikal Togo eest esimeses mängus sisse vaid vahetusest. See talle aga ei meeldinud ning ta lahkus turniirilt. Hiljem ta aga mõtles ringi ning naases treeningutele. \"Sheyi\" mängis lõpuks kahes viimases Togo mängus, kus ta paistis silma osavusega, kuid sellest hoolimata ei suutnud ta väravaid lüüa. Togo langes välja pärast kolme mängu kaotamist.

                  Adebayor ei saanud kaasa teha eelmise hooaja Meistrite Liiga finaalis Barcelona vastu, kuna oli ju alles meeskonnaga liitunud. Selle asemel püüab koondise number 4 juhtida Togo MM-il teise ringi. Potentsiaali ju on, sest Togo lõi avamängus Lõuna-Korea vastu avavärava, kuigi seejärel kaotas seisuga 2:1. Lisaks sellele on Togo alagrupis veel Prantsusmaa ning Šveits. Kuid kõik on ju võimalik, sest pall on ümmargune.

                  Kommentaar


                    #39
                    Vastus teemale \'Mängijate profiilid\'

                    Pedro Mantorras

                    Praegustest Angola koondise mängijatest on tuntuim Mantorras, kes SL Benficas ründajana mänginud juba viimased viis hooaega.

                    Pedro Manuel Torres sündis 18. märtsil 1982 Huambos. Viimasel ajal on meest tihti kirjeldatud, kui \"parimat mängijat peale Eusebiot, kes on üles kasvanud Portugali-Aafrikas.\" Olid ju Eusebio sünniriik Mosambiik ning Angola mõlemad Portugali asumaad. Eusebio ise ennustas noormehele suurt tulevikku Euroopa jalgpallis.

                    Lapsena oli Torrese esimeseks treeneriks praegune koondise loots Luis Oliveira Goncalves, kes nägi noormehes suurt talenti. Torres töötas ennast üles mitte millesti, tõustes pealinna Luanda vaiksetest kõrvaltänavatest üleriigiliseks kangelaseks.

                    Manuel Torrese mängijanimi Mantorras sai esmalt laias avalikuses tuntuks aastal 2001, mil ta mängis Etioopias toimunud alla 20-aastaste Aafrika Meistrivõistlustel. Seal lõi Mantorras 5 väravat ning hiljem valiti noormees Aafrika aasta noormängijaks. Samal aastal ühines ta Alvercast Lissaboni Benfica klubiga.

                    Kahjuks tabas Mantorrast hulgaliselt ebaõnne, kuna ta ei saanud põlvevigastuse tõttu mängida kuni 2005. aasta jaanuarini. Seejärel tuli ta tagasi pauguga ning hooaja lõpus krooniti ta ka Portugali meistriks. Uuel hooajal jõudis Benfica Meistrite Liigas lausa veerandfinaalini.

                    Küll aga polnud mees rahul sellega, et jaanuarikuisel Aafrika Rahvuste Karikal kasutati teda vahetusmehena ning nüüd on ta teatanud, et MM jääb tema viimaseks etteasteks Palancas Negras\'e eest.

                    Kodumaal naudib Mantorras oma ikoonistaatust. Sõjajalal olevas riigis on mees fännide ning meedia suur lemmik. Kuna lapsena vaevasid tema peret mitmed raskused, aitab mees oma riigi probleemsemaid inimesi rahaga. Luanda linna jaoks on mees andnud suure osa oma palgast, et ehitada maju tänavalastele. Mantorrase isa suri siis, kui poeg oli kolmekuuune ning ema siis, kui poeg oli kuueteistaastane.

                    \"Ma sain täitsa järsku perekonnapeaks ning pidin hakkama hoolitsema oma noorema venna eest. Mul oli palju raskusi noorena,\" teatas Mantorras intervjuus kohe peale Benficaga ühinemist.

                    Kommentaar


                      #40
                      Vastus teemale \'Mängijate profiilid\'

                      Daniel Ljuboja

                      Danijel Ljuboja on MM-i üks huvitavamaid mängumehi, kuna enne välismaale siirdumist pole mees mänginud üheski koduliiga meeskonnas.

                      Ljuboja sündis 4. septembril aastal 1978 Vinkovcis, endises Jugoslaavias. Tänapäeval asub see linnake hoopis Horvaatias. Üllatuslikult ei alustanud Ljuboja oma karjääri mitte riigis, kus ta oli elanud enamuse oma elust - Serbias ja Montenegros - vaid Prantsusmaal.

                      Mehe esimeseks klubiks oli Sochaux, millega ta ühines hooajal 1998/99. Kokku mängis ta meeskonna kollases särgis 62 korda ning lõi 21 väravat. Sealt edasi liitus ta Strasbourgi klubiga, kus veetis järgmised neli aastat. Platsile sai ta 121 mängus, kuid lõi ründemängija kohta suhteliselt vähe väravaid, vaid 34. Viimane hooaeg läks tal Strasbourgis kõige paremini ning järgnes liitumine ühe Prantsusmaa tippklubi, Paris-Saint Germain´iga.

                      Esimesel hooajal sai ta platsile 42 mängus, ent väravaid taas ei sündinud. Vaid 7 tabamust viisid mehe uueks hooajaks laenule VfB Stuttgartisse, samal ajal, kui Pauleta jäi endiselt PSG esiründajaks. Mohikaani soenguga Ljuboja saldoks esimesel Saksamaa hooajal jäi 18 mängus 5 väravat, kuid siis oli ka mehe ülesandeks mängida ründajate taga ning toita neid söötudega.

                      Serbia ja Montenegro koondisega pääses mees esimest ja viimast korda MM-ile raskelt. Kuid siiski suutis Ljuboja koosseisust välja tõrjuda Hertha Berlini mängija Marko Pantelici. Võib-olla oli põhjuseks Ljuboja oskus lüüa hästi karistuslööke. Sel MM-il on ettearvatult mees platsile saanud vaid vahetusest. Siiski näitab tänane päev, kas peatreener Ilija Petkovic eelistab teda ründes mängus Elevandiluuranniku vastu.

                      Kommentaar


                        #41
                        Vastus teemale \'Mängijate profiilid\'

                        Algselt postitas dribbler69


                        Ma ei saa aru, mis mõttega sa neid teed. Igav on vä!
                        Ma ei saa aru, mis mõttega sa siin foorumis oled. Igav on vä!

                        Kommentaar

                        Working...
                        X