Kui see on sinu esimene külastus, siis palun tutvu korduma kippuvate küsimustega. Selleks, et teha postitusi, tuleb Sul end kasutajaks registreerida. Postitusi saad lugeda ka ilma registreerimata.
Klavan - sitt
Jääger - sitt
Eesti rünnak - pigem sitt
Teniste - äss
Luts - äss
Dimitriev - pigem äss
Kink - kadunud
Kostja - kadunud
Morozov - suht ok
Pareiko - on nagu Pareiko ikka
Ootaks poolajal Ahju asemele Zenjovi ja Kinki asemele Ojamaad.
Okei. Need mõtted olid enne lolli punast kaarti. Aga siiski Dimitriev oli pigem äss
need kuradi koorilauljad mingid biiti jagavad üldse või? Kui ikka Dimitrijevi punase kaardi ajal need rahulikult seal oma uimast nooti venitavad siis..ega ei teki tunnet küll, et jalgpalli mäng on.
Ah ärge halage siin ette nii palju. Raudkindel, et Ojamaa saab juba teise poolaja esimesel veerandtunnil või selle täitudes mängu ja näitab oma 30+ minutiga lätlastele uut ja vana.
njaah....herr ojamaal tuleks veidi vastupidamise kallal töötada..... veerand-tunniga oli noormees rihmaks mis rihmaks....aga kena eeltöö väravale ning 1:1 pole ju paha
Ojamaa on väga äss, lätlaste kõrval tundus väga kiire, jõuline ning poisis on tahtejõudu mängida. Üks tehnilisemaid mängijaid keda Eesti koondises kohanud (loe: teeb trikke ikka nii, et sellest mingit kasu ka oleks, mitte nagu Kink).
Üldpildis oli vähemuses mängitud teine poolaeg oluliselt parem kui staatiline ja võrdsete meeste arvu juures pallitud esimene. Kuigi Dmitrijevi punane ei lubanud ilmselt sellist taktikat kasutada nagu Rüütli soovis, kuid teisalt ega me Hollandi ja tegelikult ka võõrsil madjarite vastu muud moodi mängida saagi nagu teisel poolajal kiirete kontrate läbi.
Ojamaa, Zenjovi ja Kruglovi sissevahetamine tõi kvalitatiivse muudatuse paremuse suunas. Eriti hea oli Ojamaa kuid liigsed spurdid kippusid viimasel 10-l minutil ehk lõivu maksma. Üllatavalt hea oli Vunk,kes paistis silma mitme hea liigutusega sh vea meelitamine Verpakovskise käes ja üks suurepärane sööt kasti äärelt Ojamaale, lisaks meenus hea palli tagasivõitmine paremal äärel kuskil peale 80 minutit, mis võttis maha lätlaste võimaliku rünnaku algatuse. Minu jaoks oli positiivne üllatus ka Luts, kes üsna häid manöövreid sooritas vasakul äärel ning palju ei jäänud puudu, et just tema oleks avapoolajal hoopis skoori avanud. Väga hea löök,mis napilt tagumisest postist mööda läks.
Ja üks asi, mis telerist vaadates samuti tugevalt häiris. Kuigi idee staadioni laulupeo korraldusest on hea ja jalgpalli fännikultuuri arendamise kohast suisa vajalik, siis peaks ehk vaatama üle repertuaari, mida seal esitada. See, mis sobib lauluväljakule laulupeoks või akadeemilises sfääris koorilaulu esitamiseks ei sobi teps mitte jalgpallistaadionile. Eriti ebaõnnestunud olid minu arust need mängu ajal mängitud katkendid Põhjamaast ja veel ühest laulust, mis tekitasid tunde nagu oleks kuskil matustel. Ei stimuleeri ja ei sobi selline asi staadionile, kus on vaja toetavaid, hoogsamaid ja teatud määral võitlusele häälestavaid mänge.
Kuigi nt. eelmise aasta euro 2012-l oli meeldejäävaim Iirimaa koondise fännide ühislaul Fields of Athenry, mis on oma loomult kurb ja traagiline nagu meie Põhjamaa, me sünnimaa, kuid mis kõlab fännide suust hoopis nagu Irish Rebel song, ehk väga patriootlik ja energiline. Teisalt pole meie jalgpallilaulude traditsioon veel piisavalt pikk, et see tuleks fännide enda suust loomulikult,mitte välise jõu sunni abil (muusika, kooride toetus) ja seda on ka kunstlikult keeruline tekitada.
Ojamaa oli muidu tubli, aga teda näis mingi mina-vs-maailm-mentaliteet purevat. Umbes nagu noor Kink. Võib-olla nopin ettekujutuse vilju paranoiapuult.
Kommentaar