Kui see on sinu esimene külastus, siis palun tutvu korduma kippuvate küsimustega. Selleks, et teha postitusi, tuleb Sul end kasutajaks registreerida. Postitusi saad lugeda ka ilma registreerimata.
Aga see meeletult kaitsest lähtuv stiil ei ole ju meile ikkagi ühegi aastakäigu puhul mitte mingit märkimisväärset edu toonud, vaid pigem ikkagi stabiilset hävingut? Hetkel kui nagu reaalselt on mingit taset õrnalt, siis miks mitte ei võiks proovida rohkem palliga mängida?
Kui meie poisid hetkel ei näita, et nad tahavad-suudavad natukenegi palliga mängida, siis kellele üldse peaks talendikamad silma jääma?
Kaitsest lähtuv kompaktne tegutsemine ei pea tähendama seda, et me terve satsiga oma kastis istume ning palli esimesel võimalusel puhtaks peksame. Loomulikult tuleb palliga ka ise võimalikult edukalt tegutseda, aga minu maitse jaoks peaks see Eesti koondise puhul olema sirgjoonelisem, mis jätab vähem võimalusi otsustavalt eksida, mille lappimine sellisel tasemel on meie jaoks juba liiga keeruline ülesanne. Hurda mängufilosoofia keskendub minu arvates siiski liigselt enda soovidele, mitte sellele, kuidas ja kas me konkreetse vastase vastu oleme võimelised võimalikult parima tulemuse välja mängima. Võime siin järgmisel aastal Hispaania vastu mängu avada ja isegi rohkem palli vallata, aga kui taga on 7, siis on sellest vähe kasu ja kui paar venda selle raames suudavad isegi 1vs1 olukordades kellelegi ära teha, siis ma ei tea kui positiivne silmajäämine see on. Kesmisele jalgpallisõbrale jäävad muidugi silma need ägedad (ääre)ründajad, kes vastaseid ette võtavad ja väravaid löövad, aga jalgpallis on palju rohkem elemente, millega on võimalik silma jääda
Kaitsest lähtuv kompaktne tegutsemine ei pea tähendama seda, et me terve satsiga oma kastis istume ning palli esimesel võimalusel puhtaks peksame.
Ei tea, anna või jalaga, aga mulle täitsa sümpatiseeris see, kuidas Prantsusmaa vastu vähemalt esimeses kohtumises tegutseti. Klassi-, taseme-, skilli-, kultuuri-, traditsiooni- ja kurat teab mille kõige vahe veel, aga mingit aukartust poistel polnud. Tasemelt ja oskustelt jäädi lihtsalt alla, aga mänguliselt ma vist nägin esimest korda üldse, üleüldse, meie ükskõik millist noortekoondist nii mõtestatult mängimas ja läbi mõtestatud mängu ja mingite mõtestatud liigutusteni rünnakule jõudmas.
Individuaalne kvaliteet ja meisterilikkus, muidugi, ei kannata meil prantslastega mingit võrdlust veel, paraku. Aga märgid olid vähemalt selles mängus lootustandvad.
Ei tea, anna või jalaga, aga mulle täitsa sümpatiseeris see, kuidas Prantsusmaa vastu vähemalt esimeses kohtumises tegutseti. Klassi-, taseme-, skilli-, kultuuri-, traditsiooni- ja kurat teab mille kõige vahe veel, aga mingit aukartust poistel polnud. Tasemelt ja oskustelt jäädi lihtsalt alla, aga mänguliselt ma vist nägin esimest korda üldse, üleüldse, meie ükskõik millist noortekoondist nii mõtestatult mängimas ja läbi mõtestatud mängu ja mingite mõtestatud liigutusteni rünnakule jõudmas.
Individuaalne kvaliteet ja meisterilikkus, muidugi, ei kannata meil prantslastega mingit võrdlust veel, paraku. Aga märgid olid vähemalt selles mängus lootustandvad.
Täpselt minu arvamus! Ootaks, et A-koondiski Saksa või Hollandi vastu nii palju rünnakuid orgunnida suudaks.
Täpselt minu arvamus! Ootaks, et A-koondiski Saksa või Hollandi vastu nii palju rünnakuid orgunnida suudaks.
8:1 Belgiast peaks siiski veel värskelt meeles olema, et mitte selliseid rumalusi avaldada. Ei meenu, et need emotsioonid mängujärgselt üleliia positiivsed oleksid olnud, sest me suutsime ka rünnata. Katastroof oli selle eksperimendi nimi.
kui tulla U17 juurde tagasi, siis loomulikult oli äge näha, et meie kutid tahavad ja veidi ka oskavad palliga mängida, aga kaitsetegevus oli väga puudulik, mis jättis minu arust just suuremad ohumärgid üles. tabloo ei valeta ja 0:4 skoor pole kindlasti see, mille üle kodusel turniiril uhke saaks olla. jah, hetkel saab veel proovida ja katsetada ning suures plaanis pole tulemusel vahet (kui just sellised saunad emotsionaalselt halvasti ei mõju), aga aastaga ma kardan, et see tasemevahe meie ja tippkoondiste vahel ei vähene. pigem vastupidi, mis sellise ülesehitusega meile just väga roosilist turniiri ei ennusta. eduka jalgpallimeeskonna aluseks on tasakaal kaitse- ning ründetegevuse vahel, mis Eesti koondis(t)e puhul peab selgelt olema kaldu kaitsetegevuse poole, aga mis hetke U17 puhul on veidi vastuvoolu ujumas. Argo Arbeiter ja Tallinna Kalev tõestasid juba eelmine hooaeg Eesti liigas ilmekalt, mis juhtum meeskonnaga, kellel veidi on seda kvaliteeti, aga mitte piisavalt, et mängida atraktiivset jalgpalli. Marek viljandlasena peaks mäletama, kuidas paberil nõrgem meeskond sellise satsi vastu tegutsema peab ning selle raames ka väga edukas saab olla
Minu meelest on Eesti A-koondis saanud räigeid talasid ka kaitsvalt mängima minnes. St, ma seda 1-8 lutti Belgias ei võtaks nii dramaatilisena.
Keegi ilmeselt ei ootagi, et me hurraaga rünnakusse tormaksime, aga U17 mängus oli mu meelest ikka omajagu seda A-koondiselikku lükkame äärele, sealt tagasi keskkaitsele ja pikk otsiv pall ette. No ma ei tea...
Kaitsest lähtuv mäng iseneesest ei tähenda 10-kesti kasti ümber istumist ja pika peksmist, vaid meeskondlikult kompaktselt tegutsemine ja pigem kontratele ja vastaste eksimustele mängimine. Eesti koondis ei saa kunagi nii heaks, et võiks Belgiate ja Prantsusmaade vastu positsioonirünnakut iga kell mängida. Nagu Romario eelnevalt ütles, siis Arbeiteri Kalev oli heaks näiteks eelmine hooaeg. Mängu oli, aga punkte tabelis ei olnud.
Kaitsest lähtuva positiivse jalgpalli näiteks võib tuua Tarmo Rüütli aegse Levadia euromängudes või isegi tänavune Paide. See kui targalt Paide hooaja esimeses mängus Kalju vastu mängis oli muljetavaldav.
Noortekoondises on meil üksikud tähed kelles on Top 5 materjali ning nemad peavad koondist ka vedama, aga kui ülejäänud sats ei ole võimelised sellist kvaliteeti pakkuma, siis paratamatult peab mängustiil vastama olemasolevale materjalile.
Kaitsest lähtuv mäng iseneesest ei tähenda 10-kesti kasti ümber istumist ja pika peksmist, vaid meeskondlikult kompaktselt tegutsemine ja pigem kontratele ja vastaste eksimustele mängimine. Eesti koondis ei saa kunagi nii heaks, et võiks Belgiate ja Prantsusmaade vastu positsioonirünnakut iga kell mängida. Nagu Romario eelnevalt ütles, siis Arbeiteri Kalev oli heaks näiteks eelmine hooaeg. Mängu oli, aga punkte tabelis ei olnud.
Kaitsest lähtuva positiivse jalgpalli näiteks võib tuua Tarmo Rüütli aegse Levadia euromängudes või isegi tänavune Paide. See kui targalt Paide hooaja esimeses mängus Kalju vastu mängis oli muljetavaldav.
Noortekoondises on meil üksikud tähed kelles on Top 5 materjali ning nemad peavad koondist ka vedama, aga kui ülejäänud sats ei ole võimelised sellist kvaliteeti pakkuma, siis paratamatult peab mängustiil vastama olemasolevale materjalile.
Paide oli lihtsalt Kaljust parem, vähemalt esimeses mängus. Polnud seal mingit erilist kaitses mängimist.
Küsiks siis niimoodi, et mis on selle turniiri eesmärk meie jaoks?
1. Võit? -ebatõenäoline
2. Tulemused viisakad hoida?
3. Mängijate areng ja lootus kellegile välismaal silma jääda
Kui vastus on viimane, siis ma arvan, et eilne mängupilt andis lootust. Muidugi on palju parandamist ja asjad võiksid olla paremad, aga pigem sellise mängupildiga 0-4 kaotus kui hambad ristis 0-1 ära kannatada. Tuleb ka arvestada, et need asjad mis meestes töötavad ei pruugi kohe kindlasti noortes töödata. Samas kui skoorid lähevad suureks ehk a la 0-5 ja rohkem, siis ei ole enam asjast kasu. Aga pigem kaotaks mängu 2-6 kui 0-2. Ootaks eelkõige väravavõimaluste tekitamist ja väravalöömist.
NB! ka 0-2 võib tulla muidugi väga ründava mänguga
Marek viljandlasena peaks mäletama, kuidas paberil nõrgem meeskond sellise satsi vastu tegutsema peab ning selle raames ka väga edukas saab olla
Hehe, jah, Marek mäletab küll. Marek mäletab ka sõimu viljandlaste suunas eelmistel aastatel: sittagi te ei oska, ainult kaitses passite, pikapallimehed jne.
Koduseks turniiriks valmistumisel sõprusmängudes ma pigem tahaksingi treeneritelt näha piiride kompamist. Milleks? Selleks, et punt ja trenkud suudaksid siis, kui turniir käes, näidata, et nad on sõpakates õpitust tehtud järeldused. Ehk, noh, teha seda, mida sa neilt nõuad praegu, Romario.
Jürgens taaskordselt koondisest puudu. Mõni SN reporter võiks asja uurida, Eesti jalgpalli seisukohalt väga oluline küsimus, millised noormehe plaanid üleüldse on.
Mängust nii palju, et ühe vanuseklassi raames on otseloomulikult väga keeruline loota, et suudaks nii suure valikuga riikidele vastu saada. Palliga suudetakse Eesti tavapärase noortekoondise taset arvestades täitsa viisakalt tegutseda, aga ikka väga lihtsalt sahiseb ka taga. Kuna finaalturniirile jõuavad ainult head ning väga head meeskonnad, siis meie esmane eesmärk peaks kodusel turniiril olema saunade vältimine. Tänane pigem juba läheb sellesse kategooriasse, et selles valguses ma pole päris kindel, kas Hurt on õige mees seda koondist juhendama, sest ükskõik kui palju me ka ei sooviks ise mänge domineerida ning palli vallata, siis Eesti (noorte)koondise edu saab hetkel tulla ainult kaitsest lähtuvast mängust, aga hetkel on asi kompaktsusest kaitsetegevus ikka väga kaugel. Ma muidugi täpselt ei tea, milline on EJL nägemus, kas Hurt valmistab kaks aastat koondist turniiriks ainult ette või antakse talle ka finaalturniir?
Eile testis PSV meie U-17 koondise kaptenit, okei jah võib-olla Norberti taktika ei ole päris see mis võiks, aga tegelikult kui nii suur akadeemia testib teda siis see näitab, et taset on, ning on ka olemas 15 aastane potentsiaalne väravavaht, aga ülejäänud kaitse kohta ei oska öelda.
Kommentaar