Eesti - Slovakkia (5.09.2024 kell 21:45 @ A. Le Coq Arena, Tallinn, Eesti)

[Andres.]

Aga muret tekitab see, et meie mängijad ja treener pärast seda kaotust (!) ei näinud väga kurvad. Nendest õhkus isegi vaoshoitud rahulolu. Kuni iga (!) kaotust ei hakata mängijate ja treenerite poolt pidama tohutuks läbikukkumiseks, ei tule rahvuskoondise tulemuste paranemist.

Meie noortekoondise ajaloos oli periood, kui räägiti, et iga väiksema skooriga kaotust tuleb pidada tööprotsessi tavaliseks osaks. See ei ole, küll, otsene tsitaat, aga mõte oli selline.

Mitte, et ma arvaks, et peaks meeletult rõõmus olema, aga ma usun, et nende kahe, 'tohutu läbikukkumine' ja 'kaotada on normaalne' vahele jääb ikka vähemalt üks aste veel. Kui nüüd iga kaotust meeletult leinama jääda, siis ei anna depressioon pikalt oodata, vaevalt see saaks väga tervislik olla.

Jäin ise seda mõtlema, et kui eile istunuks pingil Häberli, siis ilmselt oleks kogu toon hoopis kurjem Sest oleme ausad, Slovakkia oleks võinud eile vabalt 4-5 lüüa ja meil oli üldse kokku 2-3 võimalust, Dubravkat pm kordagi proovile ei pandud.
Aga nagu ma juba varem siin kirjutanud, siis mul on sellesse meeskonda usku ja lähiaastad saavad olema põnevad!

Seda kuidagi raske ette kujutada, et Häberliga oleks taga vaid 1 jäänud.

[Tallinec]

Kui nüüd iga kaotust meeletult leinama jääda, siis ei anna depressioon pikalt oodata, vaevalt see saaks väga tervislik olla.

Loe Poomi või Piiroja raamatuid (aga võib-olla oled sa neid raamatuid juba lugenud). Pärast nende lugemist saab selgeks, mis tegi neist tipptasemel sportlased. Peale kõige muu, iga kaotus oli nende jaoks kõrvakiil.

Ega sa vaadanud pallurite ja peatreeneri intervjuud pärast Eesti vs Slovakkia mängu? Mis sa arvad, kas neil oli hea meel?