Eesti Maailmameister
Eestist Jalgpalli suurriik!
Sissejuhatus:
Algatsueks vöiksime möelda, milles me jääme maha töelistest jalgpalliriikidest. Maadest kus jalgpalli vöib vörrelda usuga. Mida meil pole?
1. Eesti koondis: Tänapäeval pole vaja tunda häbi Eesti koondise pärast. Vastu suudetakse hakkata maailmaklassi meeskondadele, kuid natukene jääme siiski maha. Ja see natukene on kahjuks väga suur probleem. Nii et esimene asi mis vajab parandamist on koondise tulemused. Teine asi on pealtvaatajate arvud. A.Le Coq Arena on praegusel hetkel väga sobiv staadion Eesti koondise jaoks. Staadion ei tohiks olla liiga suur, sest kui mängudel on liiga palju tühjasid kohtasid, siis annab se kohe tunda meeleolus. Öige ”fiilingu” saab kätte enamasti vaid siis kui ollakse külg küljels kinni üksteises. Ja nii ongi möned korrad A.Le Coq Arenal olnud ja see on töesti väga hea asi. Aga kui möelda siis 10 000 selliste nagu Portugali ja Venemaa vastu on täitsa liiga vähe. Ja kui natukene kaugemale vaaatame siis näeme juba selliseid arve nagu 3 000 ja 4 000. Ühegi rahvuskoondise mängul ei tohiks olla nii vähe publikut. Olgu vastane kes tahes.
2. Meistriliiga ja alasarjad: Eesti klubid on viimase kahe aasta jooksul hakkanud saavutama juba arvestatava taseme. Enam ei alahinda klubisid nagu Levadia, Flora ja TVMK keegi. Kuid kui päris ausad olla, siis oleme me veel väga väga kaugel öigest tasemest. Kui koondis suudab juba vastupanu avaldade praktiliselt köikidele maadele, siis klubid ei suuda seda teha kohe üldse. Eesti klubid on viimaste aastate arengust hoolimata Euroopas pea-aegu köige kesisemad. Ja kui vaadata Mesitriliiga muid klubisid, siis hakab veidi kahju. Sellel hooajal on neli tugevat, paar keskmiku ja neli lubamatult nörka tiimi, neli on liiga palju. Nii et klubide osas on meil ikka palju tööd. Ja jällegi tuleb ka tunnistada et publikut napib. 150 vaatajat!?! Taevas tulgu appi. Kas eestlased on lihtsalt laisad?
3. Jalgpallihuvilised???: Uskumatu!
Kuidas need kolm asja saaks siis ajada korda vöimalikult kiiresti? Aega meil ju pole. Mina tahan igatahes näha Eestit mängimas kunagi MM-il vöi EM-il, enne kui ma siit ilmast lahkun.
Paranadamise ideed:
Esimene asi mida vajatakse on raha! Kust raha aga siis saab? Esiteks on vaja huvlisi. Inimesi kes tulevad mängudele, ostavad pileti ja lasevad paar õlut mängu vaheajal oma hamburgeri körvale. Klubid vajavad raha, ja pealtvaatajad on üks asi mis seda toob. Aga kuidas pealtvaatajaid saada? Kui mängud oleksid: 1. ilusad 2. vöistkonnal läheks liigas hästi 3. mänge reklaamitaks 4.väljak ja staadion oleksid heas korras 5. igal klubil oleksid omad fännid kes kaasa elaksid ja teeksid vaatamise tavalistele inimestele meelsamaks oma laulude ja muude värkidega 6. mängud oleksid sobival ajal 7. Mänge oleks vähem, 36 on liiga palju.
1. Mängu ilusaks muutmine on kinni treeneritest, mängijatest, kohtunikudest ja väljakuhooldajatest. Kui treenerid soosiksid ründavat jalgpalli, oleks toredam vaadata, see on selge. See asi on aga paraku kinni treeneri jalgpallifilosoofiast, ja möned neist lihtsalt armastavd 1-0 vöite. Mängijad vöiksid pöhimöteliselt teha mängudest ilusama kui nad tahaksid, aga tihti peale pole see nende otsustada. Tuleb teha nii nagu treener käseb. Kui treener ütleb, et ära proovi lüüa kaugelt peale nii palju ja ära proovi triblada, siis pole mängijatel midagi teha. Aga kui asi oleks oma otsustada, sii tuleks igal mägijal ikka proovida teha mägust ilusam, sirgejoonelisem ja teravam. Köiksugu trikid on meile teretulnud. Kohtunikud on üks suur probleem. Jutt et kohtunike tase on nörk, on igas maas täpselt sama, nii et sellel teemal eriti aega ei raiska. Kuid üks asi mida kohtunikud peaksid öppima selgeks, vöi mida nendele tuleks selgeks teha, on see et nad ei puhuks pilli iga väikse puudutuse järel. Mida vähem vilesid, seda vähem seisakut, seda körgem tempo, seda rohkem vöimalusi ja seda rohkem väravaid. Väljakud on ka üks probleem. Kui väljakud oleksid heas korras, siledad, rohelised ja libedad, nii et pall liiguks pinnal sujuvalt ja kiiresti, siis see ka omakorda töstab mängu tempot. Väljakute kunstkastmine enne mängu oleks väga hea. Libe väljak lisab tempot!
2. Kuidas nörgematel vöistkondadel läheks liigas paremini? -Raha.
3. ”Reklaam, reklaam, reklaam”. See toob kindlasti lisa pealtaavatajaid. Mina ei ole reklaamiguru ega lähe pakkuma välja parimat varjanti kuidas seda teha, aga seda tuleks mingil moel teha, kindlasti! See pole nii nagu kusagil Manchesteris kus köik inimesed teavad kogu hooaja mängugraafiku juba ette koos mängu algamise kella-aegadega. Kui kusagil kindlates kohtades(näiteks kuskil kesklinnas kus inimsed vaba-aega veedavad) oleks üleval silt kuhu on kirjutatud koduvöistkonna järgmine mäng näiteks: ” JK Tammeka – FC Flora 4.8 kell 17.00” tahaksin ma uskuda et need inimsed kes reklaamist mööda liiguksid, tuleksid ka ehk mängule.
4. Muru peab olema sile ja kui vöimalik, siis ka märg. Tempo töuseb jne. Muru peaks ka oleme roheline ja mönus vaadata. Jooned peaksid olema nähtavad. Väljak lihtsalt peab nägema hea välja! Staadion ise ja ümbrus peavad ka oleme meeldivad.
5. Fännid. Igal tiimil peaks olema oma fännigrupp. See on jällegi vaid jalgpallihuviliste omast tahtmisest kinni. Fännigruppi algatamine ei vaja palju. Lihtsalt paar inimest saavad kokku ja hakkavad laulma, küll muud järgi tulevad. Siis varsti tulevad juba sallid, fännide kohtumisef pubuides enne ja pärast mängu, reisid vöörsil toimuvatele mängudele, koreograafia, foorumid jne.
6. Mängude algamise kella-ajad. Argipäevadel mängud peaksid algama kunagi kell 18.00 vöi 19.00. Reedel ja Laupäeval 20.00 oleks huvitav ja vahepeal valgustusega staadionitel vöiks proovida pääris öösel, isegi kell 21.00 ja 22.00 algavaid mänge. Lihtsalt vahelduse ja testi möttes. Mine tea, ehk algab inimstele meldima. Pühapäeval vöiksid mängud siis olla kunagi 16.00 ja 17.00
7. Kui mänge poleks 36, vaid näiteks 27, vöi siis isegi 18 + neli parimat kohtuvad köik kaks korda omavahel. Liigat tuleb igatahes lühendada sutsu, kuid mitte palju. Külmas ei viitsi inimesed niiguinii mänge vaadata, nii et need liiga vöiks alata Aprilli keskel umbes ja löppeda Semptembri löpus. Mänge vähem--> suurem huvi mängudele, parem mängutase, vähem reisime kulusid klubidele. Vähem probleeme väljaku korda saamisega öigeks ajaks.
Kui me need 7 punkti suudaksime korda ajada, oleks klubidel: raha, veidi rohkem vaatajaid, fänne, head mängutingimused, ilusad ja tasemel mängud. Kui möelda mis nendest punktidest on vöimatu korda ajada(peale otseselt punkti number 2.) siis, ühtegi sellist vist pole.
Kui siis raha on klubidel olemas on vöimalik täita punkt number 2.
Mis siis saab? Eesti klubide tase töuseb--> hakatakse pääsema edasi ka Euro-väljakutel--> rohkem mängijaid välismaale, publiku huvi töuseb-->koondise tase töuseb, lisa raha-->tekivad iidolid-->rohkem noori talente-->rohkem huvi välismaalt-->liigatase endiselt paraneb-->liigas köik vöistkonnad löpuks iseseisvad-->lisa huvi-->lisa raha-->mingil momendil vanaks jäänud iidolid nagu Poom, Oper, Viikmäe, Piiroja, Stepanov & co tulevad tagasi koduliigasse-->lisa huvi, lisa raha-->tase töuseb veelgi....jne jne.
See mida inimsed aru ei saa, on et nad peavad ise tegema midagi asja ette ja et löpuks köik on kinni köige lähedasemast asjast, ehk oma linna vöistkonna toetamisest. Käime oma klubi mängudes ja laulame ennast maailma tasemele...
Tahan löpuks veel röhudata mis tähtsus on headel treeneritel Eesti taolises väikses maas. Meil ei ole nii palju noori kui muudel jalka maadel, aga selle vahe suudame kinni püüda heade treeneritega. Kuidas muidu Eesti oleks paaris teatud spordialas ALATI maailma tasemel. Traditsioonid, omad ideed & treenerid, oma värk. Üheskoos, köik liigutavad ennast ja tahavad aidata ja löpuks on meil käes jalgpalliriiki nimega Eesti.
Vabandan kirjavigade pärast, ei oska enam kirjutada hästi
ja vabandan et löpp ja lühidaseks, väsimus kipub peale.krt.
Sissejuhatus:
Algatsueks vöiksime möelda, milles me jääme maha töelistest jalgpalliriikidest. Maadest kus jalgpalli vöib vörrelda usuga. Mida meil pole?
1. Eesti koondis: Tänapäeval pole vaja tunda häbi Eesti koondise pärast. Vastu suudetakse hakkata maailmaklassi meeskondadele, kuid natukene jääme siiski maha. Ja see natukene on kahjuks väga suur probleem. Nii et esimene asi mis vajab parandamist on koondise tulemused. Teine asi on pealtvaatajate arvud. A.Le Coq Arena on praegusel hetkel väga sobiv staadion Eesti koondise jaoks. Staadion ei tohiks olla liiga suur, sest kui mängudel on liiga palju tühjasid kohtasid, siis annab se kohe tunda meeleolus. Öige ”fiilingu” saab kätte enamasti vaid siis kui ollakse külg küljels kinni üksteises. Ja nii ongi möned korrad A.Le Coq Arenal olnud ja see on töesti väga hea asi. Aga kui möelda siis 10 000 selliste nagu Portugali ja Venemaa vastu on täitsa liiga vähe. Ja kui natukene kaugemale vaaatame siis näeme juba selliseid arve nagu 3 000 ja 4 000. Ühegi rahvuskoondise mängul ei tohiks olla nii vähe publikut. Olgu vastane kes tahes.
2. Meistriliiga ja alasarjad: Eesti klubid on viimase kahe aasta jooksul hakkanud saavutama juba arvestatava taseme. Enam ei alahinda klubisid nagu Levadia, Flora ja TVMK keegi. Kuid kui päris ausad olla, siis oleme me veel väga väga kaugel öigest tasemest. Kui koondis suudab juba vastupanu avaldade praktiliselt köikidele maadele, siis klubid ei suuda seda teha kohe üldse. Eesti klubid on viimaste aastate arengust hoolimata Euroopas pea-aegu köige kesisemad. Ja kui vaadata Mesitriliiga muid klubisid, siis hakab veidi kahju. Sellel hooajal on neli tugevat, paar keskmiku ja neli lubamatult nörka tiimi, neli on liiga palju. Nii et klubide osas on meil ikka palju tööd. Ja jällegi tuleb ka tunnistada et publikut napib. 150 vaatajat!?! Taevas tulgu appi. Kas eestlased on lihtsalt laisad?
3. Jalgpallihuvilised???: Uskumatu!
Kuidas need kolm asja saaks siis ajada korda vöimalikult kiiresti? Aega meil ju pole. Mina tahan igatahes näha Eestit mängimas kunagi MM-il vöi EM-il, enne kui ma siit ilmast lahkun.
Paranadamise ideed:
Esimene asi mida vajatakse on raha! Kust raha aga siis saab? Esiteks on vaja huvlisi. Inimesi kes tulevad mängudele, ostavad pileti ja lasevad paar õlut mängu vaheajal oma hamburgeri körvale. Klubid vajavad raha, ja pealtvaatajad on üks asi mis seda toob. Aga kuidas pealtvaatajaid saada? Kui mängud oleksid: 1. ilusad 2. vöistkonnal läheks liigas hästi 3. mänge reklaamitaks 4.väljak ja staadion oleksid heas korras 5. igal klubil oleksid omad fännid kes kaasa elaksid ja teeksid vaatamise tavalistele inimestele meelsamaks oma laulude ja muude värkidega 6. mängud oleksid sobival ajal 7. Mänge oleks vähem, 36 on liiga palju.
1. Mängu ilusaks muutmine on kinni treeneritest, mängijatest, kohtunikudest ja väljakuhooldajatest. Kui treenerid soosiksid ründavat jalgpalli, oleks toredam vaadata, see on selge. See asi on aga paraku kinni treeneri jalgpallifilosoofiast, ja möned neist lihtsalt armastavd 1-0 vöite. Mängijad vöiksid pöhimöteliselt teha mängudest ilusama kui nad tahaksid, aga tihti peale pole see nende otsustada. Tuleb teha nii nagu treener käseb. Kui treener ütleb, et ära proovi lüüa kaugelt peale nii palju ja ära proovi triblada, siis pole mängijatel midagi teha. Aga kui asi oleks oma otsustada, sii tuleks igal mägijal ikka proovida teha mägust ilusam, sirgejoonelisem ja teravam. Köiksugu trikid on meile teretulnud. Kohtunikud on üks suur probleem. Jutt et kohtunike tase on nörk, on igas maas täpselt sama, nii et sellel teemal eriti aega ei raiska. Kuid üks asi mida kohtunikud peaksid öppima selgeks, vöi mida nendele tuleks selgeks teha, on see et nad ei puhuks pilli iga väikse puudutuse järel. Mida vähem vilesid, seda vähem seisakut, seda körgem tempo, seda rohkem vöimalusi ja seda rohkem väravaid. Väljakud on ka üks probleem. Kui väljakud oleksid heas korras, siledad, rohelised ja libedad, nii et pall liiguks pinnal sujuvalt ja kiiresti, siis see ka omakorda töstab mängu tempot. Väljakute kunstkastmine enne mängu oleks väga hea. Libe väljak lisab tempot!
2. Kuidas nörgematel vöistkondadel läheks liigas paremini? -Raha.
3. ”Reklaam, reklaam, reklaam”. See toob kindlasti lisa pealtaavatajaid. Mina ei ole reklaamiguru ega lähe pakkuma välja parimat varjanti kuidas seda teha, aga seda tuleks mingil moel teha, kindlasti! See pole nii nagu kusagil Manchesteris kus köik inimesed teavad kogu hooaja mängugraafiku juba ette koos mängu algamise kella-aegadega. Kui kusagil kindlates kohtades(näiteks kuskil kesklinnas kus inimsed vaba-aega veedavad) oleks üleval silt kuhu on kirjutatud koduvöistkonna järgmine mäng näiteks: ” JK Tammeka – FC Flora 4.8 kell 17.00” tahaksin ma uskuda et need inimsed kes reklaamist mööda liiguksid, tuleksid ka ehk mängule.
4. Muru peab olema sile ja kui vöimalik, siis ka märg. Tempo töuseb jne. Muru peaks ka oleme roheline ja mönus vaadata. Jooned peaksid olema nähtavad. Väljak lihtsalt peab nägema hea välja! Staadion ise ja ümbrus peavad ka oleme meeldivad.
5. Fännid. Igal tiimil peaks olema oma fännigrupp. See on jällegi vaid jalgpallihuviliste omast tahtmisest kinni. Fännigruppi algatamine ei vaja palju. Lihtsalt paar inimest saavad kokku ja hakkavad laulma, küll muud järgi tulevad. Siis varsti tulevad juba sallid, fännide kohtumisef pubuides enne ja pärast mängu, reisid vöörsil toimuvatele mängudele, koreograafia, foorumid jne.
6. Mängude algamise kella-ajad. Argipäevadel mängud peaksid algama kunagi kell 18.00 vöi 19.00. Reedel ja Laupäeval 20.00 oleks huvitav ja vahepeal valgustusega staadionitel vöiks proovida pääris öösel, isegi kell 21.00 ja 22.00 algavaid mänge. Lihtsalt vahelduse ja testi möttes. Mine tea, ehk algab inimstele meldima. Pühapäeval vöiksid mängud siis olla kunagi 16.00 ja 17.00
7. Kui mänge poleks 36, vaid näiteks 27, vöi siis isegi 18 + neli parimat kohtuvad köik kaks korda omavahel. Liigat tuleb igatahes lühendada sutsu, kuid mitte palju. Külmas ei viitsi inimesed niiguinii mänge vaadata, nii et need liiga vöiks alata Aprilli keskel umbes ja löppeda Semptembri löpus. Mänge vähem--> suurem huvi mängudele, parem mängutase, vähem reisime kulusid klubidele. Vähem probleeme väljaku korda saamisega öigeks ajaks.
Kui me need 7 punkti suudaksime korda ajada, oleks klubidel: raha, veidi rohkem vaatajaid, fänne, head mängutingimused, ilusad ja tasemel mängud. Kui möelda mis nendest punktidest on vöimatu korda ajada(peale otseselt punkti number 2.) siis, ühtegi sellist vist pole.
Kui siis raha on klubidel olemas on vöimalik täita punkt number 2.
Mis siis saab? Eesti klubide tase töuseb--> hakatakse pääsema edasi ka Euro-väljakutel--> rohkem mängijaid välismaale, publiku huvi töuseb-->koondise tase töuseb, lisa raha-->tekivad iidolid-->rohkem noori talente-->rohkem huvi välismaalt-->liigatase endiselt paraneb-->liigas köik vöistkonnad löpuks iseseisvad-->lisa huvi-->lisa raha-->mingil momendil vanaks jäänud iidolid nagu Poom, Oper, Viikmäe, Piiroja, Stepanov & co tulevad tagasi koduliigasse-->lisa huvi, lisa raha-->tase töuseb veelgi....jne jne.
See mida inimsed aru ei saa, on et nad peavad ise tegema midagi asja ette ja et löpuks köik on kinni köige lähedasemast asjast, ehk oma linna vöistkonna toetamisest. Käime oma klubi mängudes ja laulame ennast maailma tasemele...
Tahan löpuks veel röhudata mis tähtsus on headel treeneritel Eesti taolises väikses maas. Meil ei ole nii palju noori kui muudel jalka maadel, aga selle vahe suudame kinni püüda heade treeneritega. Kuidas muidu Eesti oleks paaris teatud spordialas ALATI maailma tasemel. Traditsioonid, omad ideed & treenerid, oma värk. Üheskoos, köik liigutavad ennast ja tahavad aidata ja löpuks on meil käes jalgpalliriiki nimega Eesti.
Vabandan kirjavigade pärast, ei oska enam kirjutada hästi
ja vabandan et löpp ja lühidaseks, väsimus kipub peale.krt.
Kommentaar