Paneks paar enda mõtet ka kirja.
Miks ei käi siis rahvas meistrivõistlusi jälgimas?
Suurimaks probleemiks on kindlasti informatsiooni puudumine. Kust peakski sellised inimesed, kes iga päev Soccernet-i või jalgpalliliidu kodulehte ei külasta, teadma, kus ja millal mängud toimuvad.
Kui vaadata hetkel näiteks Tartus Tammeka kodumänge, siis suhteliselt suure osa pealtvaatajatest moodustavad klubi enda kasvandikud, teise suurema osa moodustavad inimesed, kes on kohal peaaegu kõigil mängudel (nt ajakirjanikud). Uusi nägusid staadioni ääres eriti tihti ei kohta. Suur osa meie kaaskodanikest ei teagi, et midagi sellist nagu Meistriliiga (või siis Esiliiga jne)üldse aset leiab. Paar reklaami televisioonis enne mänge oleks väga vajalik.
Samuti võiks linnades, kus toimuvad kas siis koondiste- või klubidevahelised kohtumised, teadetetahvlitel olla mängude kuulutused. Need võiks sinna ilmuda kas jalgpalliliidu koostöös linnavalitsustega vms. Kui külastasin meie ja lõunanaabrite U-21 kohtumist Valgas, istusid paar rida tagapool kaks tütarlast, umbes 15-16 aastased. Avapoolajast oli möödas umbes pool, seni olid eelmainitud neiud rääkinud põhiliselt koolist jms, kui siis kostus kõrvu järgnev dialoog: „Kuule kes need siin mängivad üldse?“ „Ma ei tea, Valga äkki?“ „Kuule on vist jah Valga.“ Kui Valga, siis Valga. Tähelepanu juhiks tõsiasjale, et väljaku ääres lehvisid nii meie kui lätlaste rahvuslipud ja rääkimata sellest, et loomulikult mängisid mõlemad tiimid oma rahvuskoondise vormides.
Üks võimalus rahvale meie jalgpallielu tutvustada oleks seda teha noorte kaudu. Lühikesed tutvustavad loengud koolides ei tohiks kellelegi üle jõu käia? On ju noored just ühed aktiivsemad, kelledest nii mõnelgi võiks jalgpall vastu huvi tekkida, meie (meie hulka kuulub ka jalgpalliliit) ülesanne on see huvi tekitada.
Sõprade-tuttavate staadionile kaasa võtmine on iseenesest hea. Kui hetkel mängudel käivad 50 pealtvaatajat võtaks igaüks kaasa kaks sõpra, suureneks pealtvaatajate hulk sajani. Pole küll midagi eriti suurt, kuid asi seegi. Samas peab see mäng, kuhu sõbrad kaasa võetakse, neile lõppkokkuvõttes meeldima, et oleks huvi järgmisel korral uuesti tulla. Ja miks mitte omakorda kaks sõpra kaasa võtta.
Nii, edasi. Me tahame, et staadionid täituks pealtvaatajatega. Sel juhul ei tohiks meie, kes me üritame nii palju kui võimalik, kohtumisi külastada ning omadele valjuhäälselt kaasa elada, teisi nö ära hirmutada. Väike näide: kui kogu oma pere olen ma põhimõtteliselt kõiki koondisemänge suutnud teleri vahendusel jälgima saada, siis otsustasin nad ka staadionile kaasa võtma. Esimeseks väljavalituks osutus ema, kohtumiseks EM2008 valikmäng Makedooniaga. Teatud põhjustel ei õnnestunud pileteid kõrvalkohtadele saada – üks pilet oli külje- ning teine eeldatavalt tühjale otsatribüünile. Mõtlesin, et emal esimene mäng staadionil, parem oleks kui ta saaks istuma rahva hulka, kus loodetavasti valjuhäälselt omadele kaasa elatakse, tekiks tal mängust võimsamad positiivsed emotsioonid. Pärast mängu küsisin ema käest, et kuidas siis meeldis. Vastus oli kõike muud kui see, mis oodatud, tipuks tõsiasi, et järgmist koondise kohtumist soovis ta sajaprotsendiliselt kodust diivani pealt vaadata. Asi seletatud, hakkasin isegi kahtlema, kas ema asemel istununa suur soov järgmisele kohtumisele minna oleks olnud. Nimelt olid nii emast paremal kui vasakul istunud alkoholi, suitsu ning mitmeid muid ebameeldivaid aroome eritavad, nii vene kui eesti keeles valjuhäälselt ohtralt ebatsensuurseid sõnu-väljendeid kasutanud meessoo-esindajad. Isegi fännitribüüni laul ning pillimäng olevat vaid mõnel üksikul korral õrnalt kuulda olnud. Tore, eksole?
Miks ei käi siis rahvas meistrivõistlusi jälgimas?
Suurimaks probleemiks on kindlasti informatsiooni puudumine. Kust peakski sellised inimesed, kes iga päev Soccernet-i või jalgpalliliidu kodulehte ei külasta, teadma, kus ja millal mängud toimuvad.
Kui vaadata hetkel näiteks Tartus Tammeka kodumänge, siis suhteliselt suure osa pealtvaatajatest moodustavad klubi enda kasvandikud, teise suurema osa moodustavad inimesed, kes on kohal peaaegu kõigil mängudel (nt ajakirjanikud). Uusi nägusid staadioni ääres eriti tihti ei kohta. Suur osa meie kaaskodanikest ei teagi, et midagi sellist nagu Meistriliiga (või siis Esiliiga jne)üldse aset leiab. Paar reklaami televisioonis enne mänge oleks väga vajalik.
Samuti võiks linnades, kus toimuvad kas siis koondiste- või klubidevahelised kohtumised, teadetetahvlitel olla mängude kuulutused. Need võiks sinna ilmuda kas jalgpalliliidu koostöös linnavalitsustega vms. Kui külastasin meie ja lõunanaabrite U-21 kohtumist Valgas, istusid paar rida tagapool kaks tütarlast, umbes 15-16 aastased. Avapoolajast oli möödas umbes pool, seni olid eelmainitud neiud rääkinud põhiliselt koolist jms, kui siis kostus kõrvu järgnev dialoog: „Kuule kes need siin mängivad üldse?“ „Ma ei tea, Valga äkki?“ „Kuule on vist jah Valga.“ Kui Valga, siis Valga. Tähelepanu juhiks tõsiasjale, et väljaku ääres lehvisid nii meie kui lätlaste rahvuslipud ja rääkimata sellest, et loomulikult mängisid mõlemad tiimid oma rahvuskoondise vormides.
Üks võimalus rahvale meie jalgpallielu tutvustada oleks seda teha noorte kaudu. Lühikesed tutvustavad loengud koolides ei tohiks kellelegi üle jõu käia? On ju noored just ühed aktiivsemad, kelledest nii mõnelgi võiks jalgpall vastu huvi tekkida, meie (meie hulka kuulub ka jalgpalliliit) ülesanne on see huvi tekitada.
Sõprade-tuttavate staadionile kaasa võtmine on iseenesest hea. Kui hetkel mängudel käivad 50 pealtvaatajat võtaks igaüks kaasa kaks sõpra, suureneks pealtvaatajate hulk sajani. Pole küll midagi eriti suurt, kuid asi seegi. Samas peab see mäng, kuhu sõbrad kaasa võetakse, neile lõppkokkuvõttes meeldima, et oleks huvi järgmisel korral uuesti tulla. Ja miks mitte omakorda kaks sõpra kaasa võtta.
Nii, edasi. Me tahame, et staadionid täituks pealtvaatajatega. Sel juhul ei tohiks meie, kes me üritame nii palju kui võimalik, kohtumisi külastada ning omadele valjuhäälselt kaasa elada, teisi nö ära hirmutada. Väike näide: kui kogu oma pere olen ma põhimõtteliselt kõiki koondisemänge suutnud teleri vahendusel jälgima saada, siis otsustasin nad ka staadionile kaasa võtma. Esimeseks väljavalituks osutus ema, kohtumiseks EM2008 valikmäng Makedooniaga. Teatud põhjustel ei õnnestunud pileteid kõrvalkohtadele saada – üks pilet oli külje- ning teine eeldatavalt tühjale otsatribüünile. Mõtlesin, et emal esimene mäng staadionil, parem oleks kui ta saaks istuma rahva hulka, kus loodetavasti valjuhäälselt omadele kaasa elatakse, tekiks tal mängust võimsamad positiivsed emotsioonid. Pärast mängu küsisin ema käest, et kuidas siis meeldis. Vastus oli kõike muud kui see, mis oodatud, tipuks tõsiasi, et järgmist koondise kohtumist soovis ta sajaprotsendiliselt kodust diivani pealt vaadata. Asi seletatud, hakkasin isegi kahtlema, kas ema asemel istununa suur soov järgmisele kohtumisele minna oleks olnud. Nimelt olid nii emast paremal kui vasakul istunud alkoholi, suitsu ning mitmeid muid ebameeldivaid aroome eritavad, nii vene kui eesti keeles valjuhäälselt ohtralt ebatsensuurseid sõnu-väljendeid kasutanud meessoo-esindajad. Isegi fännitribüüni laul ning pillimäng olevat vaid mõnel üksikul korral õrnalt kuulda olnud. Tore, eksole?
Kommentaar