Eesti klubid Eurosarjades

[krissucool]

Kohaliku spordi vaatamine on kohaliku ja rahvusliku traditsiooni, kultuuri ja ajaloo osa, kooskäimine, ühtekuuluvustunne jms. Kes tunneb, et tal on seda tarvis (ettevõtmine kõnetab teda) või ta on selle (kohaliku kogukonna, linna, klubi) osa, lähebki spordivõistlusele. Samamoodi toimib ju ka mitte spordiga seotud kogukondlikel/kohalikel üritustel osalemine/teenuste tarbimine. Viljandi näitel: Ugala teatri külastus, kohaliku Sakala ajalehe lugemine.

Numbriline vastus su küsimusele: eilsel mängul oli 437 inimest, mis moodustab 2,5% Viljandi elanikest.

Ma ei vaidle vastu ja täiesti nõus. Mu point oli seoses eelneva aruteluga, et jalgpalli arengu ja liiga arengu seisukohalt, kui eeldati, et tase pole nii oluline ja oluline on põnevus, võitlus ja kogukonna/ühtsuse tunne jne, siis kui olla rahul selle 437 inimesega (klubile ilmselt ühes hooaja kõige olulisemas mängus) ja ma ei tea, 1000 inimesega? kes seda ehk ka telekast vaatab siis ongi hästi.

Kui ei ole, siis minusugust spordifänni ja inimest kellele jalgpall huvi pakub, selle praeguse tasemega rohkem nende meeskondade esitusi vaatama ei saa. Mängupilt, tehnilised oskused ja üleüldine treenitus tundub olevat nii karjuvalt halb, et seal ei ole lihtsalt midagi vaadata.

Kahtlustan et Viljandi, oma 2.5%ga ongi enamuse nendest tõsiusklikest jalkafännidest mobiliseerinud. Ülejäänute platsiäärde saamiseks Ugala teatrist oleks ilmselt eelkõige vaja selget tasemetõusu, mis lubaks Tallinna klubidega võidelda. 8nda 9nda koha nimel sellist pornot vaatavadki vaid natuke pöörased (heas mõttes) jalka fännid.

[asdf]

Mdea, see vutipisik peab siis ilmselt vist kordades suurem olema kui minul on.
Sattusin ka viimase 30 minuti peale. Pole vägaväga ammu kodust jalkat vaadanud.

No minul tekkis küll küsimus, et kes see massohist, seda mängu vaatama peaks.
Releka võitlus ja kirg kindlasti, tundub nagu põnev. Aga no ma ei tea, sa pead ikka padu jalkapede olema (ei mõtle seda solvanguna)et sellist asja nautida. Muidugi ei tule kõik välja, aga no seal ei tule ju pmst mitte midagi välja. Tundub justkui iga 10s liigutus palliga tuleks välja. Pikad söödud, vähegi tehnilisemad elemendid, väravad, assistid jne... need tunduvad peaaegu alati tulevat sellest, et umbes 3 kaitsjat on pallist mööda hüpanud/mööda lõõnud ja palli saaja siis ise ka üllatub et üks pall reaalselt temani jõudis.

Palju need poisid nädalas trenni teevad? 3-4 korda?
Minusuguse spordifänni, kes vaatab jalkat, aga pole see kõige olulisem sport jaoks see asi ei ole vaadav.
Kalju, Flora ja Levadia mängud võivad olla, kui nad suudavad vähegi intriigi tekitada.
Ülejäänud meeskondade mängud seda ei ole ja sellisel kujul ei saa ka kunagi olema.

Ja ma olen eluaegne spordifänn. Kui minusugust ei saa teoorias põnevat ja kirgliku relekavõitlust vaatama, sest tase on nii kohutav, siis keda veel?
Tõsiusklike jalkafänne nagu Romario, kindlasti. Aga palju neid Eestis kokku on?

Kohaliku spordi vaatamine on kohaliku ja rahvusliku traditsiooni, kultuuri ja ajaloo osa, kooskäimine, ühtekuuluvustunne jms. Kes tunneb, et tal on seda tarvis (ettevõtmine kõnetab teda) või ta on selle (kohaliku kogukonna, linna, klubi) osa, lähebki spordivõistlusele. Samamoodi toimib ju ka mitte spordiga seotud kogukondlikel/kohalikel üritustel osalemine/teenuste tarbimine. Viljandi näitel: Ugala teatri külastus, kohaliku Sakala ajalehe lugemine.

Numbriline vastus su küsimusele: eilsel mängul oli 437 inimest, mis moodustab 2,5% Viljandi elanikest.

[krissucool]

Eelarvamusi on raske muuta, aga ma ei tea, näiteks tänane Viljandi - Pärnu vastasseis oli minu jaoks tõeliselt nauditav vaatamine. Isegi läbi teleülekande. Rääkimata sellest, et ilusal reede õhtul minna kaunile staadionile, et lubada endale mõni kosutav jook ja sõprade või perega toredalt ühiselt aega veeta. Õnneks oli ka publikut täitsa meeldivalt. Kaks võrdsel tasemel meeskonda peavad suure kirega relegatsioonivõitlust ja kui ei tulegi kõik elemendid ideaalselt välja, no mis siis? Isegi neil superstaaridel, kes 15. augustil siia tulevad ja kelle pärast kõik ka siin Eestis hulluvad ja suured jalgpallifännid on, ei tule kõik alati ideaalselt välja.

Mdea, see vutipisik peab siis ilmselt vist kordades suurem olema kui minul on.
Sattusin ka viimase 30 minuti peale. Pole vägaväga ammu kodust jalkat vaadanud.

No minul tekkis küll küsimus, et kes see massohist, seda mängu vaatama peaks.
Releka võitlus ja kirg kindlasti, tundub nagu põnev. Aga no ma ei tea, sa pead ikka padu jalkapede olema (ei mõtle seda solvanguna)et sellist asja nautida. Muidugi ei tule kõik välja, aga no seal ei tule ju pmst mitte midagi välja. Tundub justkui iga 10s liigutus palliga tuleks välja. Pikad söödud, vähegi tehnilisemad elemendid, väravad, assistid jne... need tunduvad peaaegu alati tulevat sellest, et umbes 3 kaitsjat on pallist mööda hüpanud/mööda lõõnud ja palli saaja siis ise ka üllatub et üks pall reaalselt temani jõudis.

Palju need poisid nädalas trenni teevad? 3-4 korda?
Minusuguse spordifänni, kes vaatab jalkat, aga pole see kõige olulisem sport jaoks see asi ei ole vaadav.
Kalju, Flora ja Levadia mängud võivad olla, kui nad suudavad vähegi intriigi tekitada.
Ülejäänud meeskondade mängud seda ei ole ja sellisel kujul ei saa ka kunagi olema.

Ja ma olen eluaegne spordifänn. Kui minusugust ei saa teoorias põnevat ja kirgliku relekavõitlust vaatama, sest tase on nii kohutav, siis keda veel?
Tõsiusklike jalkafänne nagu Romario, kindlasti. Aga palju neid Eestis kokku on?

[-RoMaRiO-]

Eelarvamusi on raske muuta, aga ma ei tea, näiteks tänane Viljandi - Pärnu vastasseis oli minu jaoks tõeliselt nauditav vaatamine. Isegi läbi teleülekande. Rääkimata sellest, et ilusal reede õhtul minna kaunile staadionile, et lubada endale mõni kosutav jook ja sõprade või perega toredalt ühiselt aega veeta. Õnneks oli ka publikut täitsa meeldivalt. Kaks võrdsel tasemel meeskonda peavad suure kirega relegatsioonivõitlust ja kui ei tulegi kõik elemendid ideaalselt välja, no mis siis? Isegi neil superstaaridel, kes 15. augustil siia tulevad ja kelle pärast kõik ka siin Eestis hulluvad ja suured jalgpallifännid on, ei tule kõik alati ideaalselt välja.

[gasoline]

Olen Tammeka tegemisi juba mitmeid aastaid jälginud, kuid pean tunnistama, et isu staadionile (Sepale või Tammele) minna on ainult hooaja alguses. Hooaja algus on alati selline valge leht ja kuna me nimekaid täiendusi ei too, siis loodad, et äkki poisid on edasi arenenud ja mingi hüppe teinud. Hooaja edenedes, kui sa näed, et vaikselt vajutakse jälle sinna 5nda koha kanti ja pigem heideldakse tagumise otsaga, kui saadakse vastu esimesele, siis ilusad ilmad ja erinevad festivalid linnas ja ... no ei jõua.

Samal meelel, pole juba mitu aega enam viitsinud minna. Viimati kui käidud sai siis üle kahe söödu järjest lükata ei suudetud. Võimalik, et asi on praeguseks muutunud, aga keset suve mil ka mul puhkus oli, mänge ei toimunud ja edasi on täpselt joppamise küsimus.

[Scotty]

Probleem on liiga väga ebaühtlases tasemes ja raske on motiveerida rahvahulki staadionile, kus mängu saatus on 99%-iliselt selge. See on Eesti liiga puhul väga paljude probleemide alus, nii publikuhuvist kui ka sportlikust konkurentsist (mis omakorda mõjutab ka euromänge) lähtudes.

Olen Tammeka tegemisi juba mitmeid aastaid jälginud, kuid pean tunnistama, et isu staadionile (Sepale või Tammele) minna on ainult hooaja alguses. Hooaja algus on alati selline valge leht ja kuna me nimekaid täiendusi ei too, siis loodad, et äkki poisid on edasi arenenud ja mingi hüppe teinud. Hooaja edenedes, kui sa näed, et vaikselt vajutakse jälle sinna 5nda koha kanti ja pigem heideldakse tagumise otsaga, kui saadakse vastu esimesele, siis ilusad ilmad ja erinevad festivalid linnas ja ... no ei jõua.

[Nahkpea]

Pigem on häda selles, et kui kõigiga ikka koguaeg 4 korda läbi mängida siis on igav ja vastasseisud kaotavad oma väärtuse. Mitte, et seda kuidagi parandada saaks meie tingimustes...

Eestis mängitav süsteem ei ole midagi ainulaadset. Kas näiteks Šveitsis kaotavad samamoodi vastasseisud oma väärtuse kuna mängitakse üksteisega 4 korda läbi?

Probleem on liiga väga ebaühtlases tasemes ja raske on motiveerida rahvahulki staadionile, kus mängu saatus on 99%-iliselt selge. See on Eesti liiga puhul väga paljude probleemide alus, nii publikuhuvist kui ka sportlikust konkurentsist (mis omakorda mõjutab ka euromänge) lähtudes.

kas need üksteisega seotud ei ole?

aga tundub et miskit pannakse meil treeningprotsessis ikka puusse, sest pea iga välismaale mängima läinud mängija tunnistab et algus on ikka väga raske, sest treeningud on tunduvalt intensiivsemad ja raskemad

Ilmselgelt pannakse puusse, kui meie enamus tippliiga mehi pole kunagi 2x paevas trennigi teinud.

[zaz]

Eestlasi ei huvita kohaliku tasandi sport, on natuke liiga julge väide. Igal aastal saab ikka oma paarituhandelise publiku kokku kõigile neile olulisematele mängudele (no "tiitlimatšid" ja nii). Pigem on häda selles, et kui kõigiga ikka koguaeg 4 korda läbi mängida siis on igav ja vastasseisud kaotavad oma väärtuse. Mitte, et seda kuidagi parandada saaks meie tingimustes...

[-RoMaRiO-]

Äkki peaks vähem keskenduma inimeste staadionile toomisele ja rohkem sellele, et oleks seal mingi tase, mida vaadata?

Ükskõik kui hästi me sportlikult tööd ka ei teeks, siis meie liiga kvaliteet ei saa olema kunagi nii hea, et tippliigadega ärahellitatud inimene tuleks Eesti liigat vaatama seetõttu, et tase oleks meeletult hea. Muu maailma keskmiste ja väiksemate liigade praktika näitab väga selgelt, et vaatama tullakse "oma klubi", põnevaid vastasseise ning soovitakse kogeda mõnusat atmosfääri staadionil. Olenemata sellest, et kvaliteet väljakul ei kannata võrdlust tippliigadega. See erinevus on küll väiksem kui meie liigas, aga suures plaanis toimub sealgi ukerdamine, mis kvaliteedi poolepealt erilist naudingut ei paku. Selgelt on Eesti jalgpalli ja ehk isegi üleüldisemalt Eesti spordi suurim probleem, et eestlasi ei huvita kohalikul tasandil sport (kui autoralli kõrvale jätta). Alles siis, kui see mõtteviis saab muutuse, on lootus paremale homsele.

[lorenzo]

Äkki peaks vähem keskenduma inimeste staadionile toomisele ja rohkem sellele, et oleks seal mingi tase, mida vaadata?

kas need üksteisega seotud ei ole?

aga tundub et miskit pannakse meil treeningprotsessis ikka puusse, sest pea iga välismaale mängima läinud mängija tunnistab et algus on ikka väga raske, sest treeningud on tunduvalt intensiivsemad ja raskemad

Ei ütleks, et ainult klubivutt ju. Kui võtta nt kõik/enamus Eesti paremad pojad koju, siis oleks päris reaalne, et isegi see punt oleks Euroopa mängudes saamatu.

Klubide tasandil ju sisuliselt kõik mängijad järjepidevalt flopivad välismaal. Eriti kurb on ründesuund.

Ja ei tule midagi peale, on üksikud lootused, aga lootused kõik kindlasti teravalt läbi ei murra.

Äkki peaks vähem keskenduma inimeste staadionile toomisele ja rohkem sellele, et oleks seal mingi tase, mida vaadata?

Ma julgeks vastu vaielda. Juba kaitseliin mis meil väljas mängib, on selline, mida PL tiimidel pole ligilähedalegi panna. Ja nagu me teame, siis kaitsest hakkab mäng. Ja kui seal toimuvad ajupeerud, ning palliga alt ülestulemine on algkooli tasemel, siis eespool on raske midagi juhtuma.

Olgem ausad, niikaua kui PL on hüppelaud parematele mängijatele välismaale, et neist kasvaks tösised koondislased. Mis on minu kui koondisefänni jaoks ka normaalne ja loogiline. Teame ju köik, et Eesti liiga pealt valikmängudele pigem ei tule. Niikaua pole ka Euroopas midagi erilist loota. Muidugi vahest voib õnnestuda nagu Leva kunagi. Aga see eeldab väga paljude asjade kokkulangemist ja seda igaaasta loota on ulme. Kord 10 aasta jooksul vast loogilisem.

Kas need solidaarsusmehhanismid jms. pole siis arendamiseks?
Või pead arendamise all seda silmas, et keegi tuleb ja hakkab laduma 20milliseid eelarveid klubile/klubidele. Töstaks ka see taset aga ilmselt sellist asja lähiajal ei juhtu.

[Tanel]

Ei ütleks, et ainult klubivutt ju. Kui võtta nt kõik/enamus Eesti paremad pojad koju, siis oleks päris reaalne, et isegi see punt oleks Euroopa mängudes saamatu.

Klubide tasandil ju sisuliselt kõik mängijad järjepidevalt flopivad välismaal. Eriti kurb on ründesuund.

Ja ei tule midagi peale, on üksikud lootused, aga lootused kõik kindlasti teravalt läbi ei murra.

Äkki peaks vähem keskenduma inimeste staadionile toomisele ja rohkem sellele, et oleks seal mingi tase, mida vaadata?

[metssiga]

tegelikult on asjad ikka meie klubivutiga väga kehvad, kuigi klubide professionaalsus võib ju tõusnud olla, siis muu maailma klubivutt on meist taseme poolest vaat, et rohkemgi ees, kui mingised 20 aastat tagasi. paraku ei taheta seda endale kuidagi tunnistada ja me saame pidevalt kuulata mantrat liiga taseme tõusust, kuigi ühtegi reaalset näitajat esitatud pole.

[Cerny Petr]

kunagi sai mõelda, et vähemalt Lätist või Leedust oleme paremad, nüüd aga...

80 aastat tagasi viimati. Kõik hilisem on olnud põhjendamatu sininisilmsus.