Urkabaarid

[vincent]

Sai meeldiva seltskonnaga Lasnas väike tiir tehtud. Start oli muidugi kohe ebaõnnestunud, kui selgus, et bussijaama juures asuv baar Dvin on uksed pealtnäha juba mõnda aega tagasi sulgenud ja sealsamas kõrval keldris pesitsev "spordi baar" pandi ka täpselt meie saabumise hetkel kinni (tramismõttes, kell sai alles seitse). Mis seal ikka, haarasime nurga peal asuvast poest esimesed õlled näppu ja väike teekond bussi nr 67 peale.

Kogemata tulime ühe peatuse jagu varem maha, aga ei olnud hullu, sest Kotka poekompleksi ruumides pesitseb selline uhke nimega koht nagu "Õllekuninga baar". Astusime sisse. "Vot eta bande," pobises püsikundest taat selle peale ukse kõrvalt lauast tunnustavalt. Tšehhi päritolu Praga õlu maitses hea, meile pandi telekast muusikakanal ka mängima ja küsiti, kas soovime vaagnat, kus oleksid kanatiivad, sibularõngad ja igasugust muud head manti. Kuna plaan ei olnud pikalt pidama jääda, ütlesime viisakalt ära. Keegi ei pahandanud, vanamehed tagusid nurgas triktrakki edasi.

Kohe ümber nurga oli kunagi Sireli baar, mille nime selgituseks teadis üks meist rääkida, et seal olla sees kõik seinad lillad olnud. Kahjuks oli see nüüd kinni ja samades ruumides pesitses "Salong Solo". Sinna me minna ei söandanud, vaid astusime läbi mikrorajooni edasi, kuni teele jäi kohvik La Strada. Uks oli kutsuvalt lahti ja sees ka pikk laud kaetud, aga kahjuks selgus kohe, et privaatpidu. Tundus kellegi sünnipäev, meile öeldi väga viisakalt, et täna kahjuks õlut ei saa. Mõistetav. Kohe La Strada kõrval on muide hauakivide kauplus, aga sinna me enam ei hakanud vaatama.

Mis seal ikka, paarsada meetrit ja olimegi Palõtši juures. Aus koht, kus saab vaadist Münchenit. Üks meist kohtus ukse taga ootamatult vana tuttavaga ja osutus seejärel turvakaamera ekraanil olevaks, selle monitor on sees leti kõrval harjumuspäratult silmatorkavas kohas. Ju siis tavaliselt on, mida vaadata. Seekord oli kolmapäevane päev ja kell vähe, tantsupõrand oli tühi. Aga küllap seal õhtuti tantsu ikka tehakse, nii sees kui ka väljas.

Edasi võtsime kõrvalasuvast poest (kus on muuhulgas sügavmõttelise nimega perioodikalett nimega "Aja Levi") jälle ühed õlled näppu, sõitsime peatusevahe bussiga ja leidsime eest hiina-korea-jaapani-misiganesaasia stiilis asutuse mitte kuigivõrd hiina-korea-jaapani-misiganesaasia stiilis nimega Cesare. Õlu oli alekokk ja peldik oli suur nagu ballisaal. Teine õlu valati lahkelt topsidesse ja kaasa, selles mõttes tiptop teenindusega koht. Üks meist lubas telefonis naisele, et ta "varsti kunagi tuleb koju tagasi".

Teine meist oskas öelda, et nüüd võiks väisata huvitavat kohta, kuhu tema võtaks meid viia, kui kõndida viitsime. Ega ei kahetse seda jalutuskäiku, minu vaimusilmas tänaseni betoondžungli imidžit kandvast piirkonnast näikse olevat juba ammu täitsa meeldiva moega kant saanud. Jõudsimegi lõpuks lubava nimega kohta nimega Comandor, kahjuks tervitati meid seal uksel teatega, et tänaseks sulgeme. Kõrvalputka pani ka samal hetkel uksed kinni. Mis seal ikka, seekord rohkem kolistada ei viitsinud ja sõitsime linna tagasi, kust tugevamad olevat hommikul kell kuus juba kojugi jõudnud.

Moraal järgmiseks käiguks - ühtepidi tuleks ringi kärutada hilisemal kellaajal, sest siis on ilmselt rohkem elu. Teisalt võib jälle nii mõnigi mulk selleks ajaks ammu kinni olla. Läksime ka üsnagi ilma eeltööta ja spontaanselt, sellelgi on omad miinused. Eks ta üldjoontes ole koolkondade küsimus, nagu mul hea kolleeg armastab öelda.

[zaz]

Kapsarulli isu on. Kas see koht on kuskile kolinud või on jäädavalt kadunud?

Kolis ära ja toimetas päris edukalt seal foorumimaja kõrval olevas majas mõne aja. Aga räägiakse, et nüüd olla uksed kinni pannud seal siiski. Miskise uue ja toreda nime olid ka endale võtnud seal, aga ei meenu mis see olla võis...


edit: kiire guugeldamine andis tulemuse. Nimeks sai koht "viis pirukat" ja nende FB sissekanne 30. maist ütleb järgmist: Kallid kliendid!
Meeldiv oli Teiega tutvuda ja Teid maitsvalt toita
Peame Teile kurbusega teatama,et sellel aadressil meie enam ei tegutse ja sellest on meilgi väga kahju.
Oleme uue ja soodsama pinna otsingul,kui oleme ta leidnud,anname ka Teile koheselt teada.
Aitäh,et olite meiega ja loodame peatselt kohtuda

[Marduk]

2) jaamahoones asuv 24 h tšeburetšnaja, kus nii mõnigi kord teel koju on tehtud viimane kann õlut ja üks rasvane pirukas, pannakse kinnitamata andmetel kinni. Samadel kinnitamata andmetel kolitakse see Viru väljakule, aga see poleks enam see.

Kapsarulli isu on. Kas see koht on kuskile kolinud või on jäädavalt kadunud?

[Martin]

Pigem on ikka natuke sellise Eesti Kiriku suhtumisega.
"Pigem, et rongaisa teeb normaalse sammu ära."

Rohkem pakkumisi, vähem möla!

[Mõnuagent 007]

Pigem on ikka natuke sellise Eesti Kiriku suhtumisega.
"Pigem, et rongaisa teeb normaalse sammu ära."

[orbitaaljaam]

Eino õhtuleht on Õhtuleht. Tehakse hooaja parim baariülevaade ja Martin jaurab naistest ja lastest.

[Martin]

Keegi meist tuli välja pommuudisega, et pere kasvab ja ostis ringi õlut.

Pommuudise käis välja hoopis keegi meist ja teavitas oma peatsest seilamisest tormisele abielumerele. Ostis ringi õlut ka. Kannu eest küsiti 1.90.

Nii, siin on hoopis olulisem mäng peidus.

Kes saab lapse ja kes abiellub?

Teadmata täpset koosseisu, on see eriti huvitav, sest võib aimata.

Kuigi fitti ise on korralik seksloom ja naised langevad nagu loogu, siis billy vist ikka nii kiiresti uuesti ligi ei lubaks ja üleüldse oli ta vist kihlunud, et abiellumine oleks variant, kuid pommuudis vast ikka pole. Pigem, et rongaisa teeb normaalse sammu ära. Samas oleks muidugi kuldne duubel päris naljakas, et ise saab lapse ja abiellub ka. Aga noh, loodame, et ikka kaks erinevat isikut, saabb kauem jaurata.

Seega pakun, et lapse saab jyriöö ja abiellub vints.

[Gallacher]

Panin taustaks luupima Kurjami ‚Pohmakaga tööl’, et meenutada eilset meeleolukat guljaanjet marsruudil Kopli lõpppeatus-Balti jaam.

Me võtsime sõpradega ca 10 aastat tagasi ette vastupidise ekspeditsiooni - Baltast Kopli lõppu. Eesmärk oli igas ettejäävas joogikohas teha täpselt üks õlu. Kui algul uskusime Paljassaarde välja jõudvat, siis reaalsuses jõudsime Baltast kuskil kilomeetri kaugusele, sest kohati oli viie maja peale kolm keldribaari ja eks meil oli teekonda alustades juba krunt all ka. Lõpuks võtsime takso ja sõitsime legendaarsesse Nurga baari.

[Rocheteau]

Vesta baariga tuli selline paari aasta tagune huvitav seik meelde, et sai pidu pandud Koplis ja öösel õlle järgi mindud sinna baari. Baari sisenedes vaatasid väga kurjad pilgud vastu, ju ma siis polnud regular seal ja saadi kohe aru. Sisse astudes tundus, et mingi erapidu oli toimumas, sest mingid põkid seal kallistasid koos ja laulsid ning küsimusele, kas õlle saab ütles ülbe baarmen kindla ei. Kui julgesin küsida, et miks ei saa siis tulid mu juurde kaks põkki, kes hakkasid vene keeles midagi seletama. Uks pandi seejärel mu selja taga lukku ning tundus, et saan kohe tappa lihtsalt. Õnneks ilmus järsku kusagilt välja keegi autoriteetne tegelane, kes käskis ukse avada ja mind välja saata. Uks avati ja mul paluti lahkuda. Võtsin nõuks rohkem küsimusi mitte esitada seltskonnale ja viisakalt lahkuda.

[vincent]

märkimist väärib veel see, et kaks kodanikku meie meeldivast seltskonnast võisid uhkeldada nahkse ja üks tavalise soniga, mis ilmselt tegi ka seltskondadesse sulandumise kergemaks. kui ilma lähete, ei pruugi nii sujuvalt kõik minna.

teise olulise märksõnana paluti veel ära mainida ühe isiku poolt ühes kohas tarbitud väike (!) õlu, mis kiirelt ja sobivalt pedegrimbergeniks ristiti.

ja nüüd ma tean, kuidas töötab tantitõrjekompleks "Buratino". väga hariv õhtu.

[fitti]

Panin taustaks luupima Kurjami ‚Pohmakaga tööl’, et meenutada eilset meeleolukat guljaanjet marsruudil Kopli lõpppeatus-Balti jaam. Loomulikult ei saanud nii pikka teekonda läbida, astumata vahepeal kutsuvalt avatud ustega salongidesse ja puhvetitesse. Aga keset töönädalat ei lubanud me arusaadavalt endale kusagil rohkem kui ühe kannu kõige odavamat õlut.

Esimese peatuse tegime kohe, kui tramm edasi sõitmast keeldus. Derevjashkas oli vahetult peale tööpäeva lõppu vaikne, vesinikblond baaridaam lobises roidunult sõbrannaga, iBoxeri poksimasin ootas igavledes kliente. Ka meie olime selle peksmiseks veel liiga kained. Kulunud tantsupõrand vihjas, et mõnel teisel nädalapäeval ja kellaajal võib seal tegusam olla. Baari seinal on domineeriva kujunduselemendina Peterburi Zeniti lipp. Õlu maksab 2.20, alekokk võis olla see.

Üks trollipeatus edasi ootas meid baar SOS. Vesinikblond baaridaam, tema mees ja ämm vaatasid RTLi. See on fašistide telekanal, kes ei tea. Saksa keeles and shit. Olime üllatunud. Keegi meist tuli välja pommuudisega, et pere kasvab ja ostis ringi õlut. Toolse maksis 1.50 ja kannatas juua küll. SOS oli muide ainuke koht, kust meid välja visati. Ei maksa muidugi kohe arvata, et tegime nurka mustust või mingit muud pattu, see pannakse lihtsalt kell 19 kinni. Küsimuse peale, et a mis kell avate, kas 7 hommikul, tuli vastus, et ei, ikka varem. See seletab baari nime. Kui ärkad järgmine kord hommikul kell 5 ilge pohmakaga ja kapis pole yhtegi remondiõlut, paned taksoga kohe SOS ette ja saad avitust.

Vaid mõnisada meetrit astumist ja juba paistab Sirbi kohvik, mis asub silikaadist arhitektuurilises suurteoses, millel aknad kelmikalt umbes 30 kraadi all viltu laotud. Siin elu keeb! Vesinikblond baaridaam ei ole kuigi sõbralik, ent serveerib 2.20 maksva õlu ja lihapiruka eestikeelse ‚paluniga’. Köögiluugist piilub vesinikblond nõudepesija. Peaaegu kõik lauad on jõmisevaid mehi täis. Jõuan vaevalt uksest sisse, kui keegi haarab varrukast – eh, Griša, eta tõ? Eksitusele vaatamata leiame kiirelt ühise keele ja juba kutsub Maks koos oma sõbra Romkaga mind välja suitsetama. Ma ei tee juba viis aastat tobi, aga lähen siiski sotsialiseeruma. Maks on silmnähtavalt varakult õlletamist alustanud, tema keel on kaunis pehme. Ja tema hambad on tõesti väga halvas seisus. Romka on kiilas põkk, tal on silmaalune siniseks löödud ja silm verd täis. Natuke meenutas olekult Billy Brighti Football Factoryst, aga r-i põristas jälle nagu Aleksander Rodionovits Borodatš. Kuna mul on fotokas käes, räägime algul pikalt fototehnikast, markovka-objektiividest ja sellest kui sitt on tema Sony Ericssoni kaamera. Kiirelt jõuab jutt siiski päevakajaliste teemadeni, põhiküsimus on, et eestlased ja venelased peavad nüüd ühinema saabuma hakkavate araabia ahvide vastu või muidu ei saa Romka tütar enam kunagi lühikese seelikuga stromkal patseerida. Maks tulistab anekdoote ameerika kindralitest, aga kahjuks ei saa ma naljast aru. Naeran siiski viisakalt kaasa. Loomulikult tulid härrad ka meie lauda istuma, kus poliitikateema jätkus. Kelleltki meist nõuti välja smartfon ja sellest näidati jutuubi videosid venemaa uutest rakettidest. Peen vihje vist. Maks tahtis kõigile õlut osta, aga loobusime sellest ahvatlevast pakkumisest. Meie seltskonnas olnud Postimehe žurnalist pääses suurivaevu oma telefoninumbri andmisest, Romka tahtis talle helistada ja mingi pommuudise teatada.

Astusime edasi Sitsi keldribaari. See on teatavasti Eesti koht, eestlasest omaniku, baarimehe ja klientuuriga. Vesinikblond ei ole neist vist keegi. Eile oli seal küll vaikne, aga kuna baar on väike, täitsime meie selle ruumi oma väikese pundiga korralikult ära. Pommuudise käis välja hoopis keegi meist ja teavitas oma peatsest seilamisest tormisele abielumerele. Ostis ringi õlut ka. Kannu eest küsiti 1.90.

Sitsi ukselt juba põhimõtselt paistab Vesta baari kollane putka. See ei ole kahtlemata minu lemmikurgas, suhteliselt lage ja iseloomutu koht, kus viibimine pole eriline nauding. Peale meie olid klientideks vanem vene paar ja noorem eesti paar. Vesinikblond baaridaam serveeris mingit hitlerite purgiõlut 2.70 eest. Vesta oli ainuke koht, kus läks, nagu öeldakse, seisuks. Peale õlle konsumeerimist ja lahkumisele asutamist laksas keegi meist käega uksel seisva pokkeriautomaadi klahvidele. Kuigi apastraadil oli suur valge silt, mis teavitas, et see siin on ilma võiduta lustimasin, mitte mingi hasartmänguseadeldis, läks eelpool mainitud vanema vene paari meespool marru, ajas oma kiila pea süüdlasele lõua alla (noh, ta oli üsna lüheldast kasvu) ja ähvardas kaussi sõita. Mida sa kisud minu masinat, sa ei näe, et ma mängin siin bljaa, tahad minu võitu ära võtta, bljaa? oli tema põhisõnum riigikeelde tõlgituna. Lahkusime siiski sõpradena ja mehe suurvõit jäi pokkeriautomaati teda ootama.

Tahtsime jalutuskäigu lõpetada Baltas Leila baari hõrgutava šašlõki mestis, aga selle asutuse ukse taha jõudes tabas meid õhtu ainus tagasilöök, nimelt oli see restoran kohe päris kinni. Ei jäänud üle muud, kui seada taas sammud Kolme lõvisse ja süüa seal kiluvõileibu ja pelmeene. Olgu fikseeritud, et õlu maksab seal 2.50. Tuttavate nägudena ootas meid ees juba Vestas nähtud eesti paarike. Olid ilmselt romantilisel urkatuuril. Kiidan heaks! Kolmes lõvis on alati meelelahutus hinnas, seekord pakkusid seda akna all magav lumberjack ja üksik vesinikblond tugevalt ülekaaluline, ent sellele vaatamata napilt ja liibuvalt rõivastatud slaavitar. Tädi tõmbas neli pitsi viina rindu ja istus lumberjacki lauda, hakates sellele tõhusalt külge ajama. Peagi leidis ta selle siiski asjatu olema, sest lumberjack ei ilmutanud mingeid märke soovist üles ärgata. Tädi tellis nurjumise tähistamiseks kaks pitsi konjakit korraga ja hakkas meie poole hindavaid pilke heitma. Oli selge, et nüüd on viimane aeg selleks korraks otsad kokku tõmmata ja koju ära minna. Põgenesime ummisjalu. Tädi tellis veel kaks konjakit.

[Marduk]

Kas see õlletorn veel elus?

Kuu tagasi veel oli.

[orbitaaljaam]

Ega teist kumbki Leilat ja Lainet sassi ei aja?

Ma oleks pidanud Laine ja Kolm Lõvi paremini teineteisest eraldama, et segadust ei tekiks

[Shparkz]

Kolm Lõvi oli hommikul vastu laupäeva rahvast täis vähemalt.

[Parlour]

Juulis oli täitsa töötav. Remondi kohta ei oska kommenteerida, kas see oli "surmaeelne" vabandus või päris remont