Vastus teemale \'Kuldne lapsepõlv\'
Oh neid noorusaegu Nõukogudemaa päikeselises rüpes ning varakapitalistlikus Eestis.
Eredaid mälestusi on rohkem kui mitme rubla eest. Esiteks mõistagi Kalevi pesupulbrikommid ja Bämbi multikas (kurat, kuidas ma nutsin, kui Bämbi ema surma sai), ajalehed Edasi ja Noorte Hääl, palju koledaid õhupallidega inimesi Maiparaadil ning fakt, et kui viisid neli piimapudelit taarasse, said selle raha eest limonaadi ja saiakest osta.
Lasteaias peeti iga aasta onu Lenini sünnipäeva, kus terve rühm istus aulas toolidele ja vaatas heldinult onu Lenini pilti või kuju, samal ajal kui säravate silmadega lasteaiakasvataja vehkis punase raamatukesega ja räägiks vaimustunult Marxist, Engelsist ja peatselt saabuvast kommunistlikust utoopiast, kus kõik lapsed iga päev jäätist ja arbuusi saavad.
Mina olin juba tollal tark laps ja seda biiessi eriti ei uskund, kuna kodus oli Soome televisioon, kust palju põnevamaid asju näha sai nagu näiteks eelpoolnimetatud Knight Rider, Mcgyver ja Pikku Kakkonen. Lisaks peaelusid mind kõiksugu värvilised reklaamid kirevate kaupade ja kaubamärkidega ning lookas lettidega, millele kodumaised reklaamid kolmeliitristes purkides olevatest uutest mahladest pika puuga alla jäid.
Mäletan, et veel teises klassis pidime kandma mingit erinõmedat koolivormi ja tingimata sulepeaga kirjutama, mistõttu olid kõik väiksed põngerjad mõnusalt tindiplekke täis. Samuti pidid vihikud olema kohusetundlikult joonitud, viis ruutu üheltpoolt ja kolm teiseltpoolt. Kõigil pidi olema kindlasti pinal ja kustukumm ja ja ja veel igasugu vähepraktilisi esemeid. Jutt onu Leninist, kommunismi kolmainsusest ja kapitalismitondist oli aga veidi vaibuma hakanud.
Vägevamate maiustustena tollest perioodist tooks kindlasti välja Malviina jäätise, limonaadidest Sajaanid ja Tarhuni ning vaieldamatu lemmiku Buratino. Mäletan, et eriti vinge oli see, kui poodidesse Coca Cola jõudis, viisin kogu pere taara ära, et pudeli Coca Lighti saaks Männi poest osta.
Siis algas varsti ka varakapitalism, kõigepealt omalaadselt laheda talongiajaga, kus peamisteks fiitshõriteks oli sepiku välimuse ja maitsega sai, valuutapoed ning pingviinijäätis. Mäletan kuidas emme ükskord mind valuutapoodi viis ja Soome jäätist ostis, elu parimad ajad
Oh neid noorusaegu Nõukogudemaa päikeselises rüpes ning varakapitalistlikus Eestis.
Eredaid mälestusi on rohkem kui mitme rubla eest. Esiteks mõistagi Kalevi pesupulbrikommid ja Bämbi multikas (kurat, kuidas ma nutsin, kui Bämbi ema surma sai), ajalehed Edasi ja Noorte Hääl, palju koledaid õhupallidega inimesi Maiparaadil ning fakt, et kui viisid neli piimapudelit taarasse, said selle raha eest limonaadi ja saiakest osta.
Lasteaias peeti iga aasta onu Lenini sünnipäeva, kus terve rühm istus aulas toolidele ja vaatas heldinult onu Lenini pilti või kuju, samal ajal kui säravate silmadega lasteaiakasvataja vehkis punase raamatukesega ja räägiks vaimustunult Marxist, Engelsist ja peatselt saabuvast kommunistlikust utoopiast, kus kõik lapsed iga päev jäätist ja arbuusi saavad.
Mina olin juba tollal tark laps ja seda biiessi eriti ei uskund, kuna kodus oli Soome televisioon, kust palju põnevamaid asju näha sai nagu näiteks eelpoolnimetatud Knight Rider, Mcgyver ja Pikku Kakkonen. Lisaks peaelusid mind kõiksugu värvilised reklaamid kirevate kaupade ja kaubamärkidega ning lookas lettidega, millele kodumaised reklaamid kolmeliitristes purkides olevatest uutest mahladest pika puuga alla jäid.
Mäletan, et veel teises klassis pidime kandma mingit erinõmedat koolivormi ja tingimata sulepeaga kirjutama, mistõttu olid kõik väiksed põngerjad mõnusalt tindiplekke täis. Samuti pidid vihikud olema kohusetundlikult joonitud, viis ruutu üheltpoolt ja kolm teiseltpoolt. Kõigil pidi olema kindlasti pinal ja kustukumm ja ja ja veel igasugu vähepraktilisi esemeid. Jutt onu Leninist, kommunismi kolmainsusest ja kapitalismitondist oli aga veidi vaibuma hakanud.
Vägevamate maiustustena tollest perioodist tooks kindlasti välja Malviina jäätise, limonaadidest Sajaanid ja Tarhuni ning vaieldamatu lemmiku Buratino. Mäletan, et eriti vinge oli see, kui poodidesse Coca Cola jõudis, viisin kogu pere taara ära, et pudeli Coca Lighti saaks Männi poest osta.
Siis algas varsti ka varakapitalism, kõigepealt omalaadselt laheda talongiajaga, kus peamisteks fiitshõriteks oli sepiku välimuse ja maitsega sai, valuutapoed ning pingviinijäätis. Mäletan kuidas emme ükskord mind valuutapoodi viis ja Soome jäätist ostis, elu parimad ajad
Kommentaar