pöff

[Mõnuagent 007]

Tohoh, märkasin, et enda viimast PÖFFi filmi polegi siia kirja pannud. Anthony Hopkinsi ja Olivia Colmani meistriklass The Father sai koroonaarengu tõusulainel täissaalis ära kaedud. Segadust tekitav film dementsusesse langevast vanahärrast, kes ei saa enam mingil hetkel üldse aru, mis toimub. Vaataja ei saa ka aru, et mis toimub. Ja kui ootad, et lõpuks langevad kõik pusletükid kokku, siis eksid, sest dementsus ongi selline, kus enam mitte midagi aru ei saa.
Ilmselt pole film igaühele, kuid Hopkins ja Colman saavad vähemalt oskarinominatsiooni kätte. Tisse ei näidatud, ilmselt tuleb varsti kinno ka.

[Mõnuagent 007]

Hea küll. Võib vist jälle pihta hakata. PÖFF hakkab küll reedel, kuid head inimesed jagasid siin mõnda linki. PÖFFi kataloogi järgi nagu "Türgi "Siin me oleme"-stiilis dokumentaal All-In näitab seda külge kuurortreisidest, mida seal puhkavad proled enamjaolt näha ei taha. Ehk kohalikud töötajad on sageli intelligentsemad, kui inimesed, keda nad teenindavad, mistap on nad ka kogu asjast palju rohkem tülpinumad. Enamjaolt vene turistid on tühmid, hädavaresed, räpased ja arrogantsed. Kurdidest töötajad filosofeerivad, küsivad venelastelt Dostojevski kohta, millest need mitte midagi muidugi vastata ei oska.

Kummalisel kombel pole film väga lõbus, vaid pigem kurb. Ausalt öeldes kuurortireisile nüüd enam minna ei taha, piinlik on.

Mõnumeeter: topless-päevitaja!
Valumeeter: Üks vene daam teeb varba katki, lollid turistid panevad veepargi tuubis käna
Ajumeeter: filosoofid need teenindajad.

[orbitaaljaam]

Tänud. Hea soovitus. Panin kirja.

[Mõnuagent 007]

Belfast (UK)

https://poff.ee/film/belfast/

Eile õhtul sai esimene PÖFFi kinoskäik ka ära kogetud. Hoiatus kõigile! Koguge zen-mõtteid, sest see on nüüd palju keerulisem. Esiteks tuleb üsna pikk järjekord koroonapassi kontrolli. Kuna PÖFFil on kombeks mitu samaaegselt algavat seanssi, siis on see järjekord üsna soliidne, kuid õnneks üsna kiirelt kulgev. Välja arvatud muidugi siis, kui mõni seisab viis minutit järjekorras ja siis hakkab alles proua kontrollija juures telefonist kuskilt passi otsima. Need on umbes samal tasemel inimesed, kes seisavad pikalt lennujaamas järjekorras ja näevad enda ees vedelikega tulijate kottimist, vöö äravõtmist ja kõike muud, aga vahivad seda tuima molliga, et siis suurte silmadega imestada, et neilgi sama teha kästakse. Või siis need inimesed, kes seisavad pikalt kulinaarialeti järjekorras, et siis enda korra ajal pikalt mõtlema hakata, mida nad siis täpselt tahavad.

Ses osas on positiivne ka, et koroona kinos ei nakka, sest muidu oleks veidi naljakas olnud, kuidas mitu saalitäit inimesi ootavad Solarise Apollo ootekoridoris, et saali pääseda. Mõistlik!

Aa, filmist ka! Kenneth Branagh meenutas enda lapsepõlve ja tegi sellise "Vee all" kohtub "Romaga" meenutusfilmi enda veidi hirmutavast üleskasvamisest (ja lahkumisest) Belfastist. See Belfast on üks kummaline koht, kus Iiriga liitumist lootvad katoliiklased ja UKga koospüsimist tahtvad protestandid kerisid kuuekümnendatel selliselt tülli, et veeti tankid ja helikopterid välja. Väike Buddy (see on siis Branaghi minategelane) on protestant, aga katoliiklastega on elatud kaua koos, kuid kirikuõpetaja ja mingid wannabe-gängsterid tahavad kõik katoliiklased põrguteele saata.

Buddy isa (mängib see djüüd, kes hallides varjundites oli) käib Londonis tööl ja ei taha väga selle võitlusega tegeleda, ema on niisama tubli perekaitsja ja vanavanemad (üks neist on Judi Dench) on klassikaliselt targad ja kogenud inimesed. Ja Buddy, noh, ta on varateismeline, kelle arvates on tankide asemel palju olulisel klassi kõige tublimale tüdrukule külge ajada.

Filmil polnud muidugi supakaid, mistõttu ei saanud ma mingi hetk mitte lillegi aru, samas saal naeris. Muidu dialoogivälised asjad olid imeilusad ehk siis pilt ja muusika. Film kestis napilt üle pooleteist tunni ja lõppes pehmelt öeldes ilusasti. Seekord läks esimese filmivalikuga üsna hästi! Ja Omo pesupulbrit ei vaata ma enam kunagi sama pilguga, sest see on "bioloogiline"!

Mõnumeeter: nada
Valumeeter: angry mob everywhere, üks surm ka
Ajumeeter: palun mitteinglise keelsele inglise keelele supakaid, palun-palun!

[Mõnuagent 007]

SÜDAMETUNNISTUS - Venemaa

Täna oli töö tõttu PÖFFil võimalik vaadata filme kuni kella kolmeni ja siis taas alates kella 21st. Sisuliselt tähendas see seda, et vaadata oli võimalik ainult pärast 21. Ma ei tea, et millest see tuleb, et Eesti kinodes on kuni kolmeni ainult lastefilmid nagu täiskasvanud ei saaks kinos hommikupoolikul käia ja samamoodi on viimane lasteseansi algus umbes 16.30, kuna õhtuti ju ometi keegi lastega kinno ei lähe.

Ühesõnaga kihutasin töölt Lasnamäelt taksoga kinno, et jõuda viimase filmi ajaks kohale. Takso võttis muidugi selle punaste tuledega laine ja nii sain napilt kohale. Esimese hooga tegi keegi kinosaalis pilte, mis on üsna häiriv asi, aga õnneks reageeris julge vanaproua ja sõimas pildistaja läbi. Või, noh, ütles kurjalt, et pange see telefon ükskord juba kinni. Tore!

Venelaste Südametunnistus oli kõige klassikalisem Venemaa kirjandus, kus peategelane on sisekaemuses õnnetu inimene, kes tunneb väikese isiku õudust kogu süsteemse rumaluse ja julmuse vastu. Dostojevski tegi sellise ehituse pealt kogu karjääri. Politseiuurija vend ja vennanaine on tapetud ja arvatav mõrvar on kinni võetud. Ülemus on korrumpeerunud ja uurija tunneb ise ka, et hakkab veits ära libisema. Mõrvar ei pruugi olla mõrvar, aga veidi on ka. Kuskil laamendavad tšekaa tegelased, naistesse suhtutakse sitasti, mispeale suhtuvad naised lastesse sitasti. Filmi esteetika on nagu David Bowie Absolute Beginnersi video. Uurija üritab enda elust miskit sotti saada, kuid kogu ühiskond on üha absurdsem.

Üks tšekist ütleb filmis geniaalse vandenõuteoreetikuid ja muid tegelasi (tihti ka ajakirjandust) kirjeldava lause "Asitõendid pole olulised, kui kõik on loogiline". Ja nii siis hävitatakse vahepeal paar inimelu, sest ühiskonda väga ei koti. Lõppeb nii, nagu iga korralik Venemaa teos lõppema peab. Teate küll.

Täitsa hea film nagu.

Mõnumeeter: palja ülakehaga naist nägi kella viie pealt
Valumeeter: inimesi pekstakse ja lastakse veidi maha
Ajumeeter: kes selle advokaadi siis ikkagi ära tappis?

https://poff.ee/film/sdametunnistus/

[cabron]

kus peategelane on sisekaemuses õnnetu inimene,

See on see vene inimese sügav hing, mida venelased ise armastavad ka esile tõsta

[cannuman]

Mitu filmi PÖFFil kokku on see aasta?

[Mõnuagent 007]

Yo, ma käisin veel pühapäeval PÖFFil ühte filmi vaatamas. Sõjad on Kanada film, mis räägib keelatud seksuaalsuhetest sõjaväes. Peategelaseks nuditud peaga naisisik, kes vahepeal unustas püssi puu najale, kus ta pissimas käis ja vahepeal pani endale kätt püksi. Tal oli selline kuri seersant, kes samas oli ka mõistev ja hoidis tal kätt jalal.

Noh, ühesõnaga läksin ma seda filmi vaatama Coca Cola Plaasasse, aga seal on need recline-istmed. Kui filmis hakkas pinge ja shit, siis ma panin käe põse alla ja jäin magama.

Ärkasin üles tund aega hiljem, seersant ja naissõdur olid ühes korteris. Nad ei saanud omavahel enam läbi, aga nad ei rääkinud omavahel sõnagi. Naine käis vannis, mees vaatas korraks ukse vahelt. Seerul oli relv. Aga siis andis ta relva naise kätte. Ja film sai läbi.

Noh, et siis ühesõnaga selline film. Vähemalt nägi paljast naist vannis. Win!

Seejärel pole ma kordagi kinno jõudnud ja omaaegne rekord 53 jääb sel aastal ikka väga ületamata.

[Mõnuagent 007]

Muide, FB tuletas meelde, et mingi 10 aastat tagasi leidsin filmiarvustusest lause, mis viis minu PÖFFi-ülevaadete stiililise murrangu ja diskursuse muutumiseni:

"mis see film on: poeetiliselt, kaunilt, fragmentaalselt ja efemeerselt kujutatud – ja tõepoolest ennekõike kujutatud, mitte jutustatud – armunute diskursus."

[mcnamara]

Köögidraama "Boiling Point" on imehästi tehtud ja karakterid lausa vaimustavad. Stephen Graham peaosas - paremat valikut poleks saanud teha. Julgen soovitada. Ühtlasi sain lõpuks ära käia Athenas, satun Tartusse nüüd nii harva, et pole enne jõudnud. Väga kenasti korda tehtud.
Võimalik, et see üks film nüüd oligi mu tänavune Pöff.

[JanK]

Köögidraama "Boiling Point" on imehästi tehtud ja karakterid lausa vaimustavad. Stephen Graham peaosas - paremat valikut poleks saanud teha. Julgen soovitada. Ühtlasi sain lõpuks ära käia Athenas, satun Tartusse nüüd nii harva, et pole enne jõudnud. Väga kenasti korda tehtud.
Võimalik, et see üks film nüüd oligi mu tänavune Pöff.

märgatud sind eile koos naisega seansil.

mõtlesin just täna hommikul, kui soccerneti paroolivahetus päevavalgele tuli, et kas sa vahetad iga hommik paroole erinevate 50ndatel mänginud šotlaste vahel või oled oma parooli sootuks unustanud

aga kuna sa oled onlines, siis õnneks igahommikune rituaal on taganud, et saame sinuga koos siin foorumis ühte rada talluda.

[Intertoto]

märgatud sind eile koos naisega seansil.

mõtlesin just täna hommikul, kui soccerneti paroolivahetus päevavalgele tuli, et kas sa vahetad iga hommik paroole erinevate 50ndatel mänginud šotlaste vahel või oled oma parooli sootuks unustanud

aga kuna sa oled onlines, siis õnneks igahommikune rituaal on taganud, et saame sinuga koos siin foorumis ühte rada talluda.

suht creepy.

[mcnamara]

suht creepy.

See foorum muutub tõesti aina jubedamaks. Midagi isiklikku siia enam postitada ei saa.

[Tofoa]

See foorum muutub tõesti aina jubedamaks. Midagi isiklikku siia enam postitada ei saa.

Ah, ära pabla. Siin foorumis kõik teavad kõiki. Ainus anonüümne isik on multikodanik Pints.

[mcnamara]

Ah, ära pabla. Siin foorumis kõik teavad kõiki. Ainus anonüümne isik on multikodanik Pints.

Kõik teavad kõiki? Nii kasutaja JanK kui kasutaja Tofoa on mulle tundmatud ja eelistan, et nii jääbki.