Kõndis vihmasel hommikul tibin, player peas, jalgrattateel, allamäge. Tuli jalgratas, andis kella, andis kaks, vajutas pidurit, vajutas teist ja viskas just tibina selja taga ühe salto. Tibi kuulis vist kolinat, vaatas korraks ja kõndis edasi. Jalgrattateel muidugi. Loo moraal: jalgrattale peab ostma gaasiballooniga pasuna.
See jalgrattur ei olnud õnneks mina, kuigi ma olen ka saltot teinud vahel.
See jalgrattur ei olnud õnneks mina, kuigi ma olen ka saltot teinud vahel.
Linna poole edasi vändates ma olin nii püha raevu täis, et plaanisin minna Transpordiametisse suitsiiditerroristi tegema minna - auk oli tähistamata. Isegi ühtki kuradi koonust ega jupikestki ohutuslinti polnud. Lihtsalt mingi 50x50 cm auk, umbes 20 cm sügav ja jäme killustikupadi põhjas. Lauluväljaku mäest 30+ km/h kiirusel alla tulles ja eelnimetatud kõrvalepõikevariantide juures... Valikuid oli vähevõitu.
Aga ei läinud terrokat tegema. Helistasin töö juurest ja raevutsesin toru otsas. Õhtul koju minnes oli augule sihuke tara ümber ehitatud, et õitses...
Kommentaar