Suurepärane emotsioon Portugali mängust selja taga, asume mazziga wiineri juurde teele. Mazz viib meid kusagile karu perse sohu: "Sealt läheb otsem. Maa võib mudane olla." Tulebki esimene kraater. Mazz ronib sellest üle. Mina kõhklen, aga astun. "Kurat raudselt kukun sisse". LÄRTS. Mazz laseb krampi, kuid ei heiduta meelt: "Peaasi et piip mudane pole."
Vaikselt jõuame Koskla bussipeatusesse. Mazz: "Kell on alles 0:38." Vaatan tabelit. Sügaval sisimas ma tean, et pärast keskööd ühistransporimasinad enam ei liigu, graafikust leian sellegipoolest numbri 38. "Oh jess," mõtlen. Siis aga selgub, et see on kell 23:38. Egas midagi, siht on silme ees ja jalad all - vaja Lepistiku peatusesse kõmpida.
Tee möödub naljatades muttakukkumise üle. Mazz räägib seiklustest Vilniuses, mina proovin vahepeal möödasõitvaid taksosid üle lugeda. Arvestus läheb aga sassi. Vahepeal helistab wiiner ka.
"Kus te olete?"
-"Siili peatuses. Me tuleme jala."
"50 krooniga oleks saanud vabalt kohale jõuda taksoga."
-"No me mõtlesime et ilus ilm on ja mazzi jalg ka ei valuta ja. Me varsti tuleme."
"Nojah, eks siis peab ära ootama."
Vahepeal on kokku lepitud, et Lepistiku peatuses ootab meid üks kena mahaistumine ning piibutäis. Kohale jõudes selgub, et peatuse pingiesine on täis ropsitud, selle kunstiteose autor on aga ise kõrvalasuva kioski nurga taga kusel. Mazzi soov sinna jääda ei võta vedu - lõpuks siirdume siiski Magistraali juurde kivilahmaka peale istuma.
Pea ideaalne hetk. Lausa parim sel päeval. Vaikus. Kui välja jätta Gena ja Vova, kelle juttu meie taga seisva kollase Honda Civicu lahtisest aknast kostab. Taevas on hele-tumesinakas. Kuradi kena, kui ainult oskaks kirjeldada. Mazzile ei meeldi. Liiga valge on. "Polegi ammu kuskil võõras linnas seigelnud. Tomativõileiba söönud. Õlut joonud," meenutab mazz.
Läbi majadevahe peame jõudma wiineri juurde. Mazz tuletab veelkord vanu aegu meelde, kui ta kunagi rõdult mingi hallutsinogeense aine mõju all olevat meest autoakendele klopsimas nägi. Lõpuks oli mingi Land Roveri tagaaknasse armunud. Täna näeme teda jälle. "Ei ole ikkagi tema. Too kõikus rohkem."
Jõuame lõpuks J. Sütiste tee maja number 22 ukse ette, kuid mitte ei viitsi kella vajutada. Vahime viis minutit, siis lepime kokku, et mina valin korterinumbri 39. mazz räägib. Kell heliseb umbes 40 korda. Vastust ei tule. Mazz helistab oma telefoni pealt wiinerile. Korteri number on hoopis 41. "Ma ei tahaks küll selle tädi nahas olla, kes korter 39 elas," tõdeb mazz hiljem. Mina arvan, et ju seal polnud täna õnneks kedagi kodus.
Aga nüüd algab tõsine tööpõli. Portugali mäng ootab kajastamist. Eestlased välismaal samuti. Mingid koondised mängisid veel vutit. Tuju on hea, sest jõudsime ikkagi sihtpunkti enne meie kolmandat Portugali-mängu reporterit, kes pidi kuskile Tartu ümbrusesse saabuma kella neljast. Bingo.
Palun mazzilt ilusa teksti lõpetuseks tsitaati. "Ma ei taha su rumalates postitustes sees olla," vastab ta. Mina kinnitan, et ta on juba piisavalt. "Käi perse," kostab nördinud mazz ja teeb ilmselt viie minuti jooksul veel ühe muttakukkumise teema lise nalja.
Vaikselt jõuame Koskla bussipeatusesse. Mazz: "Kell on alles 0:38." Vaatan tabelit. Sügaval sisimas ma tean, et pärast keskööd ühistransporimasinad enam ei liigu, graafikust leian sellegipoolest numbri 38. "Oh jess," mõtlen. Siis aga selgub, et see on kell 23:38. Egas midagi, siht on silme ees ja jalad all - vaja Lepistiku peatusesse kõmpida.
Tee möödub naljatades muttakukkumise üle. Mazz räägib seiklustest Vilniuses, mina proovin vahepeal möödasõitvaid taksosid üle lugeda. Arvestus läheb aga sassi. Vahepeal helistab wiiner ka.
"Kus te olete?"
-"Siili peatuses. Me tuleme jala."
"50 krooniga oleks saanud vabalt kohale jõuda taksoga."
-"No me mõtlesime et ilus ilm on ja mazzi jalg ka ei valuta ja. Me varsti tuleme."
"Nojah, eks siis peab ära ootama."
Vahepeal on kokku lepitud, et Lepistiku peatuses ootab meid üks kena mahaistumine ning piibutäis. Kohale jõudes selgub, et peatuse pingiesine on täis ropsitud, selle kunstiteose autor on aga ise kõrvalasuva kioski nurga taga kusel. Mazzi soov sinna jääda ei võta vedu - lõpuks siirdume siiski Magistraali juurde kivilahmaka peale istuma.
Pea ideaalne hetk. Lausa parim sel päeval. Vaikus. Kui välja jätta Gena ja Vova, kelle juttu meie taga seisva kollase Honda Civicu lahtisest aknast kostab. Taevas on hele-tumesinakas. Kuradi kena, kui ainult oskaks kirjeldada. Mazzile ei meeldi. Liiga valge on. "Polegi ammu kuskil võõras linnas seigelnud. Tomativõileiba söönud. Õlut joonud," meenutab mazz.
Läbi majadevahe peame jõudma wiineri juurde. Mazz tuletab veelkord vanu aegu meelde, kui ta kunagi rõdult mingi hallutsinogeense aine mõju all olevat meest autoakendele klopsimas nägi. Lõpuks oli mingi Land Roveri tagaaknasse armunud. Täna näeme teda jälle. "Ei ole ikkagi tema. Too kõikus rohkem."
Jõuame lõpuks J. Sütiste tee maja number 22 ukse ette, kuid mitte ei viitsi kella vajutada. Vahime viis minutit, siis lepime kokku, et mina valin korterinumbri 39. mazz räägib. Kell heliseb umbes 40 korda. Vastust ei tule. Mazz helistab oma telefoni pealt wiinerile. Korteri number on hoopis 41. "Ma ei tahaks küll selle tädi nahas olla, kes korter 39 elas," tõdeb mazz hiljem. Mina arvan, et ju seal polnud täna õnneks kedagi kodus.
Aga nüüd algab tõsine tööpõli. Portugali mäng ootab kajastamist. Eestlased välismaal samuti. Mingid koondised mängisid veel vutit. Tuju on hea, sest jõudsime ikkagi sihtpunkti enne meie kolmandat Portugali-mängu reporterit, kes pidi kuskile Tartu ümbrusesse saabuma kella neljast. Bingo.
Palun mazzilt ilusa teksti lõpetuseks tsitaati. "Ma ei taha su rumalates postitustes sees olla," vastab ta. Mina kinnitan, et ta on juba piisavalt. "Käi perse," kostab nördinud mazz ja teeb ilmselt viie minuti jooksul veel ühe muttakukkumise teema lise nalja.
!
töövõime ka.
Kommentaar