Green Day

[Martin]

https://open.spotify.com/user/111021...JsZfjQUm1T0ZFx minu 31 kuulatuimat 2015 välja antud lugu. Nautigem.

kaks lugu on explicit, need on ka ülekaalukalt listi parimad lood. kokkusattumus? dont think so.

[mcnamara]

David Bowie plaat on faking aasta plaat. Sisuliselt võivad teised nüüd rahulikult võtta.

Kuulasin. Püüdsin kõigest väest ja mõni laul täitsa sobis - Blackstar näiteks. Aga tõele au andes olen ma ikka kaugelt liiga primitiivse maitsega. Kardan, et kuulan ka edaspidi meelsamini Jean Genie't ning Suffragette City't.

[Tofoa]

neh, juba said kätte?

Spotify's ka ilusti olemas. Väga väga hea kuulamine!

[Kenny's Heroes]

Lühidalt öeldes Walker Brothersi Nite Flights (ja Scott Walkeri hilisem kraam) + jazzband. Naljakas, kuidas noorest peast inspireeris Bowiet noor Walker, nüüd vanemast peast vana Walker. Igaljuhul enamvähem sellist asja ootasingi, arvestades, et Sue ja Tis A Pity She Was A Whore olid juba pikalt enne väljas ja nimilugu ise sillutas kõleda maastiku (tore, et esimesed kaks uuesti tehti albumi jaoks) - kunagi oli ka Bowiel selline album nagu Outside. Esmapilgul on Blackstar parem ja kõvasti aitab, et lives on lood sisse mängitud, mis on juba iseenesest märkimisväärne. I Can't Give Everything Away seni parima mulje jätnud. Aga eks ta kokkuvõttes ole nii ja naa - nagu tegelikult Bowie ongi olnud since Scary Monsters julmalt öeldes.
Muideks pidi vähemalt 5 lugu olema veel üle albumist, ehk et on oodata mingit deluksitamist varsti jälle.

[Kenny's Heroes]

Kuulasin. Püüdsin kõigest väest ja mõni laul täitsa sobis - Blackstar näiteks. Aga tõele au andes olen ma ikka kaugelt liiga primitiivse maitsega. Kardan, et kuulan ka edaspidi meelsamini Jean Genie't ning Suffragette City't.

Tead, sellele tasub veel võimalust anda. Kehtib klišee it's a grower. Ja eks eksperimentaalse muusikaga ongi nii. Ma ei saand ka algul Canist näiteks aru, nüüd vedeleb kolm nende albumit riiulis.

[Kenny's Heroes]

Hakkame siis uue aastaga pihta. Mu isiklikud lemmikud Suede andsid teise albumi post-comeback välja ja tegu nende jaoks uudse ja igati teretulnud lükkega. Night Thoughts on ambitsioonikas ja sünge kontsept album ilma hittideta. Võimas atmosfäär, lood sulanduvad teineteisesse ja ängistus on usutav. Super algus aastale. Kuigi oma perversel kombel kattub juba kaks korda järjest bändi albumi väljaandmine nende eeskuju Bowie'ga ja loomulikult Bowie omad on tänu asjaoludele Suede albumeid tähelepanu eest pisut varjutanud. Enivei, plaat ilmub homme, sellel on kaasas ka terve film (!) ja esimesed highlightid on Outsiders, No Tomorrow ja When You Are Young / When You Were Young, aga küll neid tuleb juurde.
Mis viib ka jutuga juba siin räägitud Bowie Blackstarini, mis tõesti kasvab järkjärgu kuulamisega. Bänd on hullult tasemel ikka, kõik laivis sisse mängitud (mida trummarit). Aga muidugi on keskne Bowie, missiis et ta on produktsioonis pisut rohkem tagaplaanil. Need kummituslikud sõnumid ja hääled.. eriti Blackstar ise. Kusjuures tasub checkida Presley samanimelist lugu, siin on kindlasti seos.
Pete Astor briti indi (väikestest) legendidest Loft ja Weather Prophets on andnud igati soliidse plaati välja. Tervenisti mõnus Spilt Milk on chill omadega rahul täiskasvand-mehe-indie.
Esimene selle aasta silma jäänud debüüt on Sea Pinks plaadiga Soft Days ja eelmise aasta lõpust jäi veel silma Sheer Agony plaadiga Masterpiece - mõlemad on vahvad indiepop albumid kaasahaaravate hookidega. Siis tuli veel eelmise aasta lõpust selline asi nagu Heaters plaadiga Holy Water Pool - mõtle Allah-Lasilik modernne lääneranniku twang vs Thee Oh Sees:

ja eelmisel aastal jäi ka kahe silma vahele Evangelist, kelle autor paraku lahkus siit ilmast noorelt. Vinge, mitmekülgne ja julge tegemine:

[mazz]

Eelmise aasta parimatest albumitest kaks on siin teemas tähelepanuta jäänud.

Fuzz - Fuzz II

Üks viimase aja huvitavamaid ja loovamaid projekte, ülekuulamist väärib kindlasti ka esimene album. California garaažrokk ja Ty Segall, Meatbodies, Mikal Cronin on kõik sellega otseselt seotud, aga Fuzz on stiililt neist siiski üsna erinev. Geniaalsed käigud, arenevad lood, kummituslik vokaal ... mida rohkem kuulata, seda paremaks läheb ja praeguseks loeks ma selle ilmselt 2015. aasta plaadiks number üks.

The Fall - Sub-Lingual Tablet

Muusikaajaloo kõige kõvem bänd tegi mõne keskpärasema üllitise järel taas väga hea albumi. Eriti meeldib mulle see, et suhteliselt ähmasest pro-punk alltekstist on märkamatult saanud konkreetne sõnum sotsiaalmeedia ja muu taolise tänapäeva tilulilu vastu.

[terroriBanaan]

Lühidalt öeldes Walker Brothersi Nite Flights (ja Scott Walkeri hilisem kraam) + jazzband. Naljakas, kuidas noorest peast inspireeris Bowiet noor Walker, nüüd vanemast peast vana Walker. Igaljuhul enamvähem sellist asja ootasingi, arvestades, et Sue ja Tis A Pity She Was A Whore olid juba pikalt enne väljas ja nimilugu ise sillutas kõleda maastiku (tore, et esimesed kaks uuesti tehti albumi jaoks) - kunagi oli ka Bowiel selline album nagu Outside. Esmapilgul on Blackstar parem ja kõvasti aitab, et lives on lood sisse mängitud, mis on juba iseenesest märkimisväärne. I Can't Give Everything Away seni parima mulje jätnud. Aga eks ta kokkuvõttes ole nii ja naa - nagu tegelikult Bowie ongi olnud since Scary Monsters julmalt öeldes.
Muideks pidi vähemalt 5 lugu olema veel üle albumist, ehk et on oodata mingit deluksitamist varsti jälle.

Kusjuures mina hakkasin Bowiet kuulama üldse Outsidest ja minu arust on samasse auku minev Earthling samuti väga hea plaat. Pigem on mul suuri probleeme mõne varasema perioodiga, nt Young Americansi lihtsalt ei suuda lõpuni kuulata. Blackstar oleks minu vaates kindlasti tema paremiku hulka kuuluv plaat isegi ilma kontekstita.

Scott Walkerit pean ma Blackstari võib-olla ainsaks nuhtluseks, kuna teeb sarnast värki veel paremini. Kui ma esimest korda Bish Boschi kuulasin, siis pidin perseli kukkuma. Nii tahaks isegi vananeda.

[Kenny's Heroes]

Kusjuures mina hakkasin Bowiet kuulama üldse Outsidest ja minu arust on samasse auku minev Earthling samuti väga hea plaat. Pigem on mul suuri probleeme mõne varasema perioodiga, nt Young Americansi lihtsalt ei suuda lõpuni kuulata. Blackstar oleks minu vaates kindlasti tema paremiku hulka kuuluv plaat isegi ilma kontekstita.

Scott Walkerit pean ma Blackstari võib-olla ainsaks nuhtluseks, kuna teeb sarnast värki veel paremini. Kui ma esimest korda Bish Boschi kuulasin, siis pidin perseli kukkuma. Nii tahaks isegi vananeda.

Earthling on ka hea, kuigi palju materdatud plaat. Young Americans on jällegist üks žanrihüpetest. Tõsi, osad lood on tohutult pikad, aga ta tegi oma souli albumi ära ja ega väga valged poisid ei suuda nii usutavat souli teha, eriti veel nii kõhna poisi kohta, kui Bowie siis oma "dieedil" oli. Loomulikult oli hilisem Station To Station kordades parem, aga Bowie puhul on imetlusväärne, et igalt plaadilt, ka mõnelt nõrgemalt, leiab midagi head, mis vastavas žanris suudab pea kõrgel hoida.


Bish Bosch on tõesti kuratlik. Aga üllatus ei tohiks ta olla neile, kes juba olid näiteks Tilti või Drifti kuulnud.

Et see siis on kõige drastilisem enne-ja-pärast ever?

[mcnamara]

Paistab, et jätkan kindlalt naisartistide lainel, sest aasta alguse lemmikud on olnud Eleanor Friedberger, Angela Perley ja siis üks vahva naislauljaga Austraalia punt nimega The Jezabels.

[terroriBanaan]

Eelmise aasta parimatest albumitest kaks on siin teemas tähelepanuta jäänud.

Fuzz - Fuzz II

Üks viimase aja huvitavamaid ja loovamaid projekte, ülekuulamist väärib kindlasti ka esimene album. California garaažrokk ja Ty Segall, Meatbodies, Mikal Cronin on kõik sellega otseselt seotud, aga Fuzz on stiililt neist siiski üsna erinev. Geniaalsed käigud, arenevad lood, kummituslik vokaal ... mida rohkem kuulata, seda paremaks läheb ja praeguseks loeks ma selle ilmselt 2015. aasta plaadiks number üks.

Fuzzi kuulasin ja jätsin striimimisteenuses salvestatuks. Nagu kerge faasinihkega Sabbath mu arust.

Falliga on mul alati olnud keeruline. Ma olen olnud juba pikalt veendunud, et see peab mulle meeldima ja natuke nagu meeldib ka, aga tegelikult ei ole ma sellega järjele saanud. Õnneks on süüd see koht, kus Mazz saab aidata. Alustame siis sellest, et see viimane plaat mulle meeldis. Rändomiga minevikust kuulates on olnud pigem mitte lävendit ületavad kogemused. Ütle nüüd, millist albumit(eid) ma järgmiseks kuulan. Oleks vaja rahulikult sisse elada.

[mazz]

Ma ei ole kaugeltki Falli ekspert, eriti vanemas osas, aga kindlasti soovitaks ära kuulata The Unutterable (2000) ja Fall Heads Roll (2005), mis mu omal ajal Falli-usku pöörasid. Pärast seda tuli veel kolm tugevat albumit ning siis kaks ilmetumat, kuni eelmine aasta jälle paremini läks.

Vanemast kraamist olen kuulanud üsna kaootiliselt ja paljuski kogumike kaudu. Tasemes peab harva pettuma, aga stiil kõigub küll metsikult, mis pole muidugi üllatav arvestades seda, et härra Smith vahetas omal ajal bändiliikmeid nagu sokke.

Väga meeldis näiteks Shift-Work (1991), aga see ei seondu kuigi palju Falli üldise helipildiga. Eks omapäraseid perioode on bändi evolutsioonis veel. Raul Saaremets tegi neist kunagi R2s kolmetunnise erisaate ja rääkis igasugu imelugusid. Fanaatilisi fänne peaks bändil jaguma veel küllaga, nii et guugeldades leiad kindlasti palju asjatundlikumaid soovitusi.

[Kenny's Heroes]

Always different, always the same - ütles John Peel Falli kohta. Aga lemme help, kronoloogiliselt:
Alguse perioodist soovitaks enim Grotesque (1980) ja Hex Enduction Hour (1982)
Siis tuli nö vahpealne hiilgeperiood, kui Brix bändi tuli ja seal on järjestikused masterwerkid The Wonderful And Frightening World Of The Fall (1984), This Nation's Saving Grace (1985) ja Bend Sinister (1986).
Üheksakümnendad läksid hiljem käest ära, aga algul tulid suurepärased Extricate (1990) ja isiklik lemmik Infotainment Scan (1993)
Hilistele, mida Mazz juba mainis, lisaks veel Imperial Wax Solvent - tohutult lõbus.
Need on siis enamvähem eri saundide ja palettide järgi ajastud. Aga Falliga on kokkuvõtes see mõnu, et kui meeldima hakkab, jäädki avastama. MES on legend

[Tofoa]

Bloodhound Gangi uue albumi Hard Off peal on üks väga kõva laul. Ülejäänud on kahjuks selline kerge tümps, mida nad viimasel ajal üha rohkem viljelenud on. Kahju, võiks rohkem sellist raju andmist olla.

[zelee]

Kanye Westi The Life of Pablo on friiking hea album.