Green Day

[Montag]

Rihanna uuele sai kõrv peale pandud. Paari kuulamise põhjal nii palju, et esimene pool tundub lahe ja väärt kuulamine. Avalaul "Consideration" koos SZA'ga jätab kohe positiivse mulje. Järgneb veel käputäis häid laule ja pärast Tame Impala coverit tuleb lõppu mingi neli roppigavat melanhoolset jauramist. Suht mittemidagiütlevad laulud. Aga nagu ma kirjutasin, siis see on esimese paari pealiskaudse kuulamise põhjal. Vau-efekti iseenesest polnud ja selline plaat pole mida saab tööl järjest repeat'i peal lastud a la Grimes'i või Tame Impala eelmise aasta albumid. Impala "New Person Same Old Mistakes" cover on muidugi jube mõnus, aga seda ropult raadiost juba lastud ka.

Üldiselt kuulamist ei kahetse ja kohati täitsa mõnus album. Paar-kolm laulu leiavad kindlasti koha endale aktiivses playlistis. Iseenesest oleks võinud album veits lühem olla, näiteks nelja viimase laulu asemel oleks ühest sellisest piisanud.

Edit: ja Santigoldi "99¢" tundub ka lahe plaat olevat. Vähemalt nende paari laulu põhjal, mida ma kuulnud olen.
Veits laulu ka

[Montag]

Soovitan Massive Attack'i jaanuaris ilmunud EP'd Ritual Spirit. Kahjuks ainult 4 lugu ja 18 minutit pikk, aga see-eest väärt minutid. Loodetavasti annavad aasta jooksul ka täispika albumi välja.

[zelee]

D-Gän teeb comebacki.

[Mõnuagent 007]

Heil.

Eelmise kuu lõpus jäi tavapärane kuu parimate autasustamine tegemata, seetõttu lükkan nüüd kaks kuud kokku ja panen tabeli ära. Tabelikõlbulikuks said 19 tänavuse väljalaskeaastaga laulu (tõsi, Blackstar lasti sinkuna välja mullu, 'Tis Is Pity on mingi demovariandina varemgi liikunud, aga nad on siiski tänauvse aastanumbriga plaadil).

Sia Broken Glass
David Bowie Tis A Pity She Was A Whore
David Bowie Blackstar
David Bowie I Can't Give everything Away
Animal Collective Floridada
Sia Fist Fighting A Sandstorm
Eleanor Freidberger Cathy With The Curly Hair
Hinds San Diego
Charlie Hilton Let's Go To A Party
The Raveonettes Run Mascara Run
Emma Pollock Don't Make Me Wait
Chairlift Crying In Public
The Anchoress Popular
Foxes If You Leave Me Now
The Jezabels Stamina
Wet Weak
Saul Williams Burundi
Florist The Birds Outside Rang
Richard Ashcroft This Is How It Feels

Mida siis välja tuua. Nagu näete, on tabeli esiots üsna kahe artisti nägu. Samas on nad väga vastandliku plaadi autorid. David Bowie plaat on meie aja klassik ja otsast otsani kulda täis. Seejuures tuli suurem osa kuulamisi sootuks enne tema surma, kuna surma järel tekkis mingi aeg tunne, et väga ei tahaks seda ängi nii tihedalt kuulata.
Sia tegi samal ajal plaadi, kus puudub tegelikult hing. Nagu ta ka ise ütleb plaadi pealkirjas, et see on kõik näitlemine ehk laulud, mis on kellelegi teisele tehtud ja sellena peakski seda plaati võtma. Muul puhul oleks ju naljakas, kui 40+ naine laulab mingeid naiivseid poparmastuslaule, mille sõnad on tsiba infantiilsed. Ok, seda võib teha, kui sa oled menopausis vaevlev milf või isegi gilf, kes üritab näidata, et ta on sama seksapiilne kui "Like A Virgin" videos. Aga Broken Glass võtab sind lõpus toimuvate registrivahetustega ja deluks variandil olev Sandstorm viskab ülivõimsa refrääni näkku. Need kaks lugu teevad plaadi, ülejäänu võib ära visata.
Umbes samasuguse emotsiooni tekitab Animal Collective, mille Floridada on ülipüss lugu. Selline Merriweather Post Pavilionile sobiv kraam, aga ülejäänud plaat pole siiani midagi kikki ajanud.
Eleanor Friedberger on ilus naine ja vahel kannab ta kahjuks ka rinnahoidjat. Cathy lugu on selline rootslaslik indierokikas, mis algab vaikselt ja ketrab end rõõmsalt üles. Üleüldse on plaat igati kuulamist väärt.
Järgmisena on tüdrukutebänd Hispaaniast nimega Hinds, mille plaat on saanud minu poolt sooja vastuvõtu, kuna on soe indiplaat, mis sellist vastuvõttu vääribki.
Let's Go To A Party on samas väga ebasoe. Ütleks lausa, et külm tantsulugu. Charlie Hilton laulab kui veidi psühhootiline naine, kes tahab end mehele väga omaks teha, aga mees on kusagil eemal ja nii laulab naine, et "tahan minna peole, et sinu jaoks tantsida". Just "sinu jaoks", mitte "sinuga". Ehk selline kerge ekshibizionism ja shit. Meenutab Young Ejectat või muud sellist veidi nihkes tantsulkat.
Taanlaste The Raveonettesiga on mul mingi pikemaajalisem suhe. Aastalõputabelisse on nad saanud ainult korra, aga alati on nad seal lähedal kiibitsenud. Sel aastal annavad nad iga kuu välja eraldi laulu ja Run Mascara Run on teine lugu (kuna on teine kuu ja puha, aga esimest lugu ma näiteks abs. ei mäleta). Lugu muutub iga 15 sekundi järelt ja on kuidagi ebamugavustunnet (samas ka sõltuvust) tekitavalt mürarohke. Aga, noh, sellised on nad alati olnud.
Emma Pollocki loo muudab tugevaks refrään, mis on kõigi ilu-indi-standardite järgi üles ehitatud ja jääb meeldivalt kõrva. Plaat on ka ühtlaselt kuulatav.
Oh, kui närvidele käib laul on Ch-Ching. Mulle Chairlift on üldiselt meeldinud, aga selle looga ei saanud ma kuidagi sinapeale. See-eest Crying In The Public on enda haavatavuses umbes samaarmas kui Chairlifti minu lemmiklugu I Belong In Your Arms. Aga Crying on vähem tantsulugu ja rohkem lugu sellest, et naine on kurb ja puha ning nutab metroos.
Üldiselt jäetakse kõige eepilisemad laulud plaadi lõppu ja nii on ka femi-rokkarite The Jezabelsi lugu Stamina ilusti lõpulugu. Vältab tugevad 7 minutit ja tõmbab üles staadionirokilikud mastaabid. Tubli.
Foxes ja Wet on omamoodi sarnased artistid. Üks on küll soolotsikk, teine on tsikk koos kahe klemmiga, aga muusika on üsna sarnane ja mul on pahatihti raskusi nendel lugudel vahet tegemisel. Foxesi üritus tundub parem, Wet ei jää ka palju maha. Plaadid saavad samas üsna kesiseid hinnanguid. Eks ma olengi selle pop-muusikaga veidi raskustes.
Saul Williams seostub mulle ikkagi kõige rohkem d'n'b-hümni Coded Language'i vokaalina. Loo autoriks ja esitajaks loetakse ikka DJ Krusti Reprazenti kambast. Siin räpib Saul vaesusest, rassismist ja muud säärasest, millest võivad rääkida mustad ja valge inimesena pead pead nõksutama ja ütlema, et tubli, peaasi, et ei varasta.
The Birds Outside Sang on kollektiivi Florist debüütplaat ja ka nimilaul on väga armas. Selline hõljuv, eemalolev, aeglane ja sosinasse kulmineeruva lõpuga.
Ja siis tagasi on ka Richard Ashcroft, kes kunagi laulis kuulsaks ansambli The Verve. Igatahes kuhugi ta kadunud oli ja viimasel nädalal kogemata Koit FM-i kuulama sattudes jäi see lugu kõrva. Tore tüüpiline brit-rock.

Mis veel?
Kanye Westi plaat on hea, aga mitte superhea. Sellist kõrvaussist kandvat lugu plaadi pealt ei mäletagi. Rihanna plaati pole veel suutnud süvenenult kuulata, aga vähemalt lapsele meeldib jubedalt. Tema lemmikud on hetkel üldse Sia, Rihanna ja siis South Parki laul Kyle'i ema iseloomust. Seega on lootust, eiksi laps fännavat näiteks Curly Stringsi. (P.S. Higher on seal plaadilt väga armas lugu, aga kuradi lühike).
Diiv tegi ka hea plaadi, aga pole veel välja kujunenud sellist korralikku hit-laksu.

Laulud kuulatavad listis:

https://open.spotify.com/user/11102168754/playlist/7lPdkHhSGL7psaAvG4H9uM

või
spotify:user:11102168754laylist:7lPdkHhSGL7psaAvG4H9uM

[mcnamara]

Mina jätkan naislauljatega. Viimase nädala uus leid on olnud Minneapolise bänd nimega Polica, siis juba mõned aastad tagasi tõsiselt meeldima hakanud Mount Moriah - uus plaat on algusest lõpuni kaasahaarav juurterokk ja kolmandaks jätkuvalt supervormis Bonnie Raitt, kelle uuel albumil on rida pärleid (paraku ka mõned mõttetud kaverid, aga pole viga).

[terroriBanaan]

kõik see, mis te mulle The Fallilt soovitasite oli väga hea. ma arvan, et kolmandiku ajast kuulangi nüüd seda. tänan!

[Kenny's Heroes]

Tulin ka veebruri kogemusi kirjutama, aga enne oli vaja Mõnu piibel ka läbi lehitseda. Jäi samuti Friedberger silma. Aga lisaks omaltpoolt:
mänkuunianid Money oma järgmise üllitisega Suicide Songs. Hea indiekas hästi väikse psühhedeelse touchiga. Ning üle Atlanti Seattle linnast tulevad garaažirokkarid Night Beats oma kolmandaga Who Sold My Generation. Groovy ja ättituudikas kõugimuss!

Rääkides edasi Fallist, siis neil tuli omatmoodi järg eelmise aasta plaadile värske EP näol. Nimeks Wise Ol' Man ja nimilugu on ka põhisaak sealt. Remiksid ja lived ja muu segadus - Falli reliisipundar omas õiges mahlas ühesõnaga.
indimaailmaga selleks korraks ühelepoole ansambliga Wild Nothing, kelle Life Of Pause läheb justkui paremaks albumi lõpupoole, ja suurejoonelisemaks. Stuudiotööliselt kõva samm ka eelnevaga võrreldes edasi.

Edasi elektroonika vallast, produtsent, remiksija ja acid-house legend Andrew Weatherall vahepeal ka soolokaga valmis saand. Nimeks Convenanza ja asi väga mitmekülgne, põnev, cuul ja jääb truuiks oma klässik house/techno juurtele. Lisaks tasub vähemalt sama põnevat Cavern Of Anti-Matterit kuulata, plaadiks Void Beats/Invotation Trex ja tegu kunagise Stereolabi liikmega.

Ja viimaks jazz/funki Heliocentricutelt. Nagu nad kunagi alguses enne trip-hopiga flirtimist, väga stiilne elektro poole kaldu funky shit. Albumiks From The Deep.

Veel Mõnu mainitute suhtes: Richard Ashcroft on mu jaoks üks suuri lemmikuid just tänu Vervele. Tema esimene sooloplaat oli ka kuld. Aga uus singel läheb täpselt samamoodi edasi allapoole seda rada, mis tema järgmiste soolokate ja projektidega tuli. Ehk lihtsalt ei tule enam seda maagiat mis tal oli ja järgi vaid tühi egokest - ta endiselt arvab, et on vist kõige bossim vend üldse, bless him. (Kas sünnitunnistus ei valetanud ja ta on tegelikult mänk??)
Animal Collective aga polnd mu jaoks ka midagi Merriweatheri ajast. Ülehinnatud bänd. Aga nõus, et Floridada on checkamist väärt ja tegelikult paar tiiru panin plaadile peale, sest mida tüübid stuudioga (just häälte/vocoderitega) teha suudavad on ikka asi omaette. Lugude mõttes, eelmise aasta Panda Beari plaat oli näiteks mu meelest asjalikum.

[Mõnuagent 007]

Märgin siinkohal ära Lapsley plaadi. Väga vinge.

[Kenny's Heroes]

kõik see, mis te mulle The Fallilt soovitasite oli väga hea. ma arvan, et kolmandiku ajast kuulangi nüüd seda. tänan!

Paar järgmist neilt soovitaks: Perverted By Language, The Frenz Experiment ja I Am Kurious Oranj. Igatahes pisik küljes, kõik hästi

[Mõnuagent 007]

https://www.youtube.com/watch?v=-mlg-fFJZGA Okei, okei, okei, see lugu on super.

[mcnamara]

Kuulasin hiljaaegu plaati, mis koosneb üksnes Funky Towni remiksidest. Absoluutselt ära ei tüüta - ja selliseid lugusid, mis niimoodi töötaksid, on väga vähe. Video on muidugi puhas 1980 ja Kenny Everett Show, millest nooremad foorumlased midagi ei tea.

[Montag]

Hea produktsiooniga rütmikaid pop-lugusid täis album. Mõni lugu jätab külmakas ja on igavamapoolne, aga sisaldab ka väga lahedaid palu nagu "Gengis Khan", "Lonely Life", "For U", "My Trigger". Andrew Wyatti kõrgele vokaalile on ka lahe kaasa kriisata.

PS: "For U" on näiteks koos Charli XCX'iga, kelle Sophie produtseeritud EP'lt pärit lugu "Vroom-Vroom" on siiamaani selle aasta kuulatuimate seas.

[Kenny's Heroes]

Coral on tagasi! Selles mõttes et peale pausi tagasi ja tagasi oma parimas mahlas. Usaldusväärne, alati hea Liverpooli punt veidi psühhedeelse tatšiga võrratu 60ndate lõpu-70ndate vaib. Album nr 6, nimi Distance Inbetween.

Iggy samuti tagasi ja kaasa aitab 2 X QUOTSA + 1 X Arctic monkeys. Homme jagab matsu ja produtseerib Iggyt respektiga. Lood enamjaolt head ja kohe kindlasti üks Igsteri paremaid hilisema perioodi plaate, kui mitte parim. Kahjuks vihjas et võib viimaseks jääda (ses mõttes ehk ka nimi Post Pop Depression) Vähemalt tegi hea, seiklusrikka viimase. Miks aga esisingliks valiti plaadi kõige nõrgem lugu, aru ma ei taipa, oleks pidand olema see:

plaadil on ka märgatavalt Bowie kajasid

Midagi mcnamarale ja kõigile kes kaasaegsele folk/kantrile kaasa elavad, väga enesekindel debüüt tüdrukult nimega Margo Price, albumiks Midwest Farmer's Daughter. Väga kena hääl ja kantrivaib on solkimata ja naturaalne.
Samas teemas näitab vanameistrinna Loretta Lynn kah kuidas puhast kantrit teha, tädike kes ikka aja möödudes paremaks läinud, albumiks Full Circle.

Ameerika Sub Popi leibelil tasub ka endiselt silma peal hoida, noor debütant Cullen Omori annab välja mõnusalt atmosfäärilist laulukirjutaja indit. Veits Impalalik.

[Mõnuagent 007]

1. Anderson .Paak – Come Down
2. Ty Segall – Candy Sam
3. James Supercave – Overloaded
4. Lapsley – Station
5. Uus Energia – Mina Kes Ma Sündisin Tähtedest
6. Sia – Broken Glass
7. Foxes – If You Leave Me Now
8. Charlie Hilton – Let’s Go To A Party
9. Radiation Ctiy – Fancy Cherries
10. Animal Collective - Floridada
11. The Raveonettes – Run Mascara Run
12. Daughter – alone / with you
13. Rihanna – Higher
14. Teen – Noise Shift
15. Saul Williams – Burundi
16. Eleanor Friedberger – Cathy With The Curly Hair
17. Kendrick Lamar – untitled 06 06.30.2014
18. Anderson .Paak – Parking Lot
19. Benji Hughes – Picnic
20. Basia Bulat – Time
21. Hinds – Bamboo
22. The Jezabels – Stamina
23. David Bowie – I Can’t Give Everything Away
24. School Of Seven Bells – Open Your Eyes
25. Florist – The Birds Outside Sang
26. FIeld Music – Stay Awake
27. DIIV – Loose Ends
28. Emma Pollock – Don’t Make Me Wait
29. Lapsley – Painter
30. Jesu / Sun Kil Moon – Beautiful You

Eelmine aasta läks mul umbes samal aastaajal lappama Kendrick Lamar ja seepärast pole imestada, et Anderson .Paak küttis kahe looga esimese 20 sekka. Come Down sämplib Iisraeli hümni ja kütab Kendrickuga sarnaselt üsna kurjalt. Parking Lot on mõnevõrra lihtsam kuulamine, kerge ja funky, justkui omaaegne Flying Lotuse lugu Never Catch Me, kus Kendrick vokaali pani.

Kendrick ise andis muidugi välja ka plaadi. See on siis eelmise plaadi ajal salvestatud ülejäägid. Kuues lugu on eelmainitud Parking Loti ja Never Catch Me-ga sarnase minekuga funky-lugu.

Candy Sam Ty Segallilt on selle listi kõige räpasema kidrasaundiga pala. Napilt üle kolme minuti ja korralik intensiivne keevitamine.

Lapsley, Radiation City, Daughter, Basia Bulat ja School Of Seven Bells kannavad kõik üsna sarnast naisvokalistivaibi. Kõik on ilusad, veidi haldjalikud (eriti Radiation City), veidi kurvameelsed (eriti Daughter), aga väga head lood.
Teen on sarnane omakorda Foxesiga ehk üsna tavapärane noore iseseisva naise produktsioonipopp.

DIIV-i Loose Ends hakkab ilmselt pikas perspektiivis kerima, kuna on DIIV-i plaadi parim lugu.

Uus Energia on väike error, kuna Ekspressi podcastiks saatis Nestor loo ja see jäi kogemata replay peale mängima ja ajas mu tabeli sassi. Muidu üsna ilge lugu.
Ülejäänu peaks olema tuttav eelmisest kuust.

Lood siis siin:

spotify:user:11102168754laylist:7lPdkHhSGL7psaAvG4H9uM

https://open.spotify.com/user/11102168754/playlist/7lPdkHhSGL7psaAvG4H9uM

[mcnamara]

Oo, härra agent, palju häid laule su seekordses listis. Basia Bulat, Jezabels, Field Music, School of Seven Bells, Eleanor F. on võrratu pop-muusika. Kiidan heaks.