Green Day

[H.M Murdock]

mõned asjad, mis minu boat'i float'sid.

kodumaist - eplik/6 -soorebased, põhjakonn ja varielu on kohesed klassikud
elephants from neptune/omanimeline - plaadi saund on sitt, aga fiil see-eest väga muhe, eriti lives
badass yuki/cherry tree bonanza(ep) - veits pettumus, aga poisid toodavad ja see on ainult heailusjamõnus.
vsjo.
kuninga foobiast pole veel üle saand, chalice tundus liiga lõdva (või vastupidi, üle-kõva) munniga tehtud ja nevesis (olgugi, et kuulduste kohaselt väga ägeda debüütplaadiga) pole siiamaani kottima hakanud.

välkast - mark lanegan band/blues funeral - väga äge depressiivroki kogum, mida on ka popijumalannad natuke lakkunud, aga aint keeleotsaga. soovitan mcnamarale, ausalt.
mars volta/nocturniquet - endiselt nendelikult julge, aga veits vähem skiso. ei teagi, kas see on hea või halb asi, aga meeldib. üldse jääb minu jaoks 2012 omar rodriguez-lopez'i aastaks. lihtsalt rets mees. (soovitan kuulata frusciantega tehtud ühisalbumit. ainult kidramäng)
swans/the seer - korralik konseptuaal värk ja üle tunni pikk, seega on, millest läbi närida, aga vaeva väärt. või noh, see vaev ei olegi vaev.
banks/banks - soliidne nagu ülikond.
john frusciante/lotus lefr(ep) ja pbx funicular intaglio zone(lp) - peale empyreani, mis on sõnukirjeldamatult hea, on need veits ehmatavad ja esiti pettumust valmistavad, aga lähemal vaatlusel selgub, et john on seal ikkagi väga sees ja tal on tegelt pohhui, kui meile ei meeldi.

pole siiani black keysi ree peale saand ja jacki blunderbussi pole miski pärast kätte võtnud, aga freedom at 21 video ja lugu on ülukhuulid.
muidu sellega nõus, et 011 oli palju ägedam mussiaasta. loodame, et 013 aitab põuast üle.

[Mõnuagent 007]

Ei ole sellel aastal ka midagi viga olnud. Tegu on olnud eelkõige popmuusika paranemisega ehk popmuusikasse on jõudnud asju, mida varem sealt väga ei leidnud. Võtame näiteks Grimesi plaadi, mis on otsast otsani täielik kuld. Kui vaadata lause "oli ikaldus sel aastal"-inimeste lemmikplaate, siis koosnevad need enamasti juba nö. välja kujunenud artistidest. Ehk loota muusika-skeenet raputavat plaati Antonylt või Jack White't või John Frusciantelt on ikka väga optimistlik, kuna tegu on juba väga väljakujunenud muusikastiiliga artistidega, kelle põhiliseks mureks on vältida täielikuks enesekordamiseks muutumist. Nad pole enam artistid, kes oleksid kusagil muusika-skeene nurgas ja liiguks korraga täiesti uues suunas, mis seda maailma laiemaks muudab, kuna nad on seda korra juba teinud, kogu seesama skeene neile järgi-ümber liikunud ja sealt taas kogu ruumi suurendavalt välja murda on sisuliselt võimatu.

P.S. Antony plaadil oli siiski üks täiesti müstiline koht. Nimelt I Fell In Love With A Dead Boy laulus oli ligi 15 sekundit kestev vaikus, mille lõpp võttis mul küll esimese korraga kananaha ihule.

[Martin]

Kõik normaalsed laulud avaldati eelmisel aastal. Seega peab nendega leppima.

Kanye West – Clique

Vanuritele tõlge kah: http://rapgenius.com/Kanye-west-clique-lyrics

Swedish House Mafia – Greyhound

Special mention: Swedish House Mafia – Don't You Worry Child

Adele - Skyfall

Eelmisest aastast, kuid suva: Oleg Kosjugin – Curacao

Special mention Oleg Kosjugin "Über Cola", sest seal on sõnad: "Pumppüss paugub ja kasvab mu äri, pikisilmi ootan, millal vabaks saab Tauno Veri." Elagu jalgpall!

[Tofoa]

Kas Martinile meeldib click-click-click laul seoses töökohustustega?

[Martin]

Kas Martinile meeldib click-click-click laul seoses töökohustustega?

[H.M Murdock]

loota muusika-skeenet raputavat plaati Antonylt või Jack White't või John Frusciantelt on ikka väga optimistlik

ega ei ootagi. john küll püüab (ja kohati täiesti edukalt) end redefineerida, mis on imo iga looja/loova inimese eesmärk, aga ega kid a'd või spirit of edenit ei oota vast enam kelleltki keegi.
plaate kuulangi seega eelkõige ootuses näha artistilt huvitavat arengut, mitte skene-raputamist ja uue subkultuuri loomist. nt muse on (taaskord: imo!) sellega näiteks väga rängalt peale supermassive black hole'i jalga tulistanud. samas olid nende esimesed neli albumit täielikud meistriteosed, nii et liiga palju midagi pahaks panna ei ole.
aga ega polegi viga, üldises mõttes siis. on ka hulk teisi, nooremaid bände, kelle arengut suure huviga jälgida ning mütsi kergitada, kui järjekordne plaat kullapritse on. mainimist väärivad näiteks florence and the machine, mutemath, fleet foxes, kes peale enda üliedukaid debüütalbumeid on suutnud soonel püsida ja endiselt kuulajat rabada, mutemath on seda juba kaks korda teinud (neil on juba kolmas plaat väljas, ülejäänd nimetatutel kaks). ning tihti üllatavad ka veidi vanemad olijad väga mõnusalt. olgu öeldud, et radioheadi ja nende muutust läbi aja ei ületa siinkirjutaja jaoks mitte keegi.

positiivsed arengumärgid popmuusikas...sellega olen päri. samas: eks popmuss olegi muude sub-zanrite peegeldus ning arvestades mussi tegemise lihtsust 21.sajandil ja seeläbi ka hulka, siis on millest joonduda("/mida varastada" ütleks küünikud).

[Mõnuagent 007]

Ma tahtsin enda lausega öelda, et eelmisel aastal tuli väga häid plaate, aga ilmselt need tulid juba kusagilt mujalt, kui seda otsisid.

[rohelineKonn]

Ei ole sellel aastal ka midagi viga olnud. Tegu on olnud eelkõige popmuusika paranemisega ehk popmuusikasse on jõudnud asju, mida varem sealt väga ei leidnud. Võtame näiteks Grimesi plaadi, mis on otsast otsani täielik kuld. Kui vaadata lause "oli ikaldus sel aastal"-inimeste lemmikplaate, siis koosnevad need enamasti juba nö. välja kujunenud artistidest. Ehk loota muusika-skeenet raputavat plaati Antonylt või Jack White't või John Frusciantelt on ikka väga optimistlik, kuna tegu on juba väga väljakujunenud muusikastiiliga artistidega, kelle põhiliseks mureks on vältida täielikuks enesekordamiseks muutumist. Nad pole enam artistid, kes oleksid kusagil muusika-skeene nurgas ja liiguks korraga täiesti uues suunas, mis seda maailma laiemaks muudab, kuna nad on seda korra juba teinud, kogu seesama skeene neile järgi-ümber liikunud ja sealt taas kogu ruumi suurendavalt välja murda on sisuliselt võimatu.

P.S. Antony plaadil oli siiski üks täiesti müstiline koht. Nimelt I Fell In Love With A Dead Boy laulus oli ligi 15 sekundit kestev vaikus, mille lõpp võttis mul küll esimese korraga kananaha ihule.

Eino ilmselt tehti 2012 rohkem muusikat, kui ühelgi varasemal aastal ja selle hulgas on konteinerite kaupa kulda. Seega on võrdlemisi kindel, et selleni mittejõudmine ei ole muusikamaailma, vaid kuulaja probleem. Samas teeb inimene, kellel on niikuinii vähe aega, ainult mingi koguse jõupingutust, et kullani jõuda. Suhteliselt loogiline valik on kuulata kõigepealt artiste, kelle varasem looming on meeldinud. Miskit kuuled raadiost ja miskit virvendab siit-sealt juurde ja nii tekibki mingi üldmulje aastast. See on aga kuulaja jaoks ülim tõde.

Ma nimelt ei tunne, et ma oleksin sel aastal pingutanud rohkem või vähem, kui varasemalt.

[Mõnuagent 007]

Eino ilmselt tehti 2012 rohkem muusikat, kui ühelgi varasemal aastal ja selle hulgas on konteinerite kaupa kulda. Seega on võrdlemisi kindel, et selleni mittejõudmine ei ole muusikamaailma, vaid kuulaja probleem. Samas teeb inimene, kellel on niikuinii vähe aega, ainult mingi koguse jõupingutust, et kullani jõuda. Suhteliselt loogiline valik on kuulata kõigepealt artiste, kelle varasem looming on meeldinud. Miskit kuuled raadiost ja miskit virvendab siit-sealt juurde ja nii tekibki mingi üldmulje aastast. See on aga kuulaja jaoks ülim tõde.

Ma nimelt ei tunne, et ma oleksin sel aastal pingutanud rohkem või vähem, kui varasemalt.

Nojah. Ma olen veel Pitchforki juurde püsima jäänud. Aasta oli ka minu jaoks kuni septembrini tühi mis tühi, sest enamasti mängis pleieris Pitchforki nullindate top 500. Seejärel hakkasin asju läbi kammima ja leidsin eelnevate aastatega võrreldes enneolematu koguse väga toredat muusikat. Sellist ammendavat suurpauku, nagu oli Titus Andronicuse plaat 2010, minu jaoks välja ei koorunud, aga väga häid plaate on kõvasti. Grimes on isiklikult pigem sellise suurpaugu väiksem variant. Lisaks ka väga palju üksikult võetavaid suurepäraseid laule. Plaatidega tekkis ka endal probleem, et MP3-e kuulamise tagajärjed on sellised, kus üks laul kipub pahatihti plaadi tugevalt ära varjama, kuna pleilist on ikka enamasti shuffle'i peal.

[sunnik]

aastal midagi viga ei olnud, aga midagi nii vinget ei leidnud kui ntks 2010 janelle monae ja the national. samas on kindlasti midagi mõnusat ka kahe silma vahele jäänud, sest nagu viimastel aastatel kombeks, läheb põhirõhk ikka varasema mussi kuulamisele ja kõige kõvemad pärlid leiab tavaliselt ajaloost sobrades. top20 tuli aga teha ja mõned lemmikumad ntks

buriali kindred ep
max richteri geniaalne vivaldiga mässamine (spring 0 & 1),
metalcore kunnide converge'i uus album all we love we leave behind.
popisoont kõditas jaapani lady gaga'ks kutsutav kyary pamyu pamyu oma peensusteni lihvitud mullinätsuproduktsiooniga. töötab.
veits loogilisemad valikud olid vaiko eplik, alt-j, frank ocean, kendrick lamar, grimes jne. the magnetic fields'i uus tõstis ka nostalgia mõnusalt lakke ja nelly furtado albumil polnud ka midagi viga, kuigi ma ei mõista, kuidas "loose" müüs esimesel nädal 219,000 koopiat ja "the spirit indestructible" kõigest 6000-midagi.

mõni muu säravam leid möödunud ajast:

old 97's - too far to care (1997) - time bomb - dallase altkantripunkrokkarid.

the afghan whigs - gentlemen (1993) - debonair - ülbe ohio altrokikas koos lüürikaga, mis võiks meeldida neile, keda huvitavad igapäevased teemad nagu mehelikkus, narkootikumid ja seksuaalne viha.

jonathan richman - i, jonathan (1992) - i was dancing in the lesbian bar - raskem on leida 90ndate muusikat, mis nii mõnuga rokenrolli laeval sõidab. lihtsad duurid, lihtsad instrumendid, kõik nagu aastakümneid tagasi tehtud, aga the modern loversi ninamees paneb täiega.

caetano veloso - transa (1972) - nine out of ten. brasiilia mpb ja tropicalia legetegelane.

the psycho realm - the psycho realm (1997) showdown cypress hilli b-realile meeldisid need LA ladina päritolu tüübid nii palju, et ta ei pidanud pahaks nendega ühineda. ei pane pahaks.

[wordprez]

figgidyfuck ma jätsin märkamata, et Burial midagi uut tegi? ja juba veebruaris??? häbenen.

Muidu nii palju, et uue muusika uurimine (mis naguni oli alati äärmiselt pealiskaudne) on viimasel ajal sootuks soiku jäänud. Peamiselt kuulen seda, mis 'pimedale kassile suhu jookseb'.

Seega mainiks ära, et

1) Aasta lemmikalbum: iamamiwhoami - kin. Rootsi internetipopp. They're goooood.
2) Aasta käib kah album: Nas - Life is good. Mitte midagi oossomilt raputavat. Aga sai mürtsu (the don), sai elutarkust ja kokkuvõttes (kuigi ise võibolla ei nõustu) saan aru rahvast, kes nimetab seda a)parimaks albumiks since Illmatic (1994) b) parimaks albumiks since Stillmatic (2001)
3) Aasta pettumus: Chalice - Lärmakas naabrimees. Jah, need paar räpilugu oli kuld, nagu Jarekul ikka. Aga muu inisemine oli bollocks (nt süsteemsüsteemi peal oli muu inisemine ka brilliant imo). Aga ses osas nõustun M007-ga, et Klaaskuulis är en mycket fuckin awesome song.

[sunnik]

figgidyfuck ma jätsin märkamata, et Burial midagi uut tegi? ja juba veebruaris??? häbenen.

kusjuures, burialil tuli just nädalapäevad tagasi välja veel üks uus reliis nimega truant/rough sleeper. on see siis sinku või ep, pole siiamaani aru saanudki, internet väidab mõlemat. tegelikult pole vahet, sest kaks lugu ja 25 minutit on just paraja pikkusega väljalase.

ja iamamiwhoami on tõesti hea kraam! praegu tuli muidugi meelde, et argo valsi tsihcier on ka kahtlemata mainimist väärt, kui aasta paremad plaadid üles lugeda.

[piimamees]

Enam on mänginud sellel aastal juba 2011 ilmunud plaadid:
Kasabian-Velociraptor!
Cunninynguist- Oneirology

Cunninlynguisti paigutaks julgelt juba ära nende klassikute hulka, mida lastelastele "küll minu ajal alles tehti head muusikat"-näitena tuua.

Aga aastal 2012 ilmunutest tulevad kohe meelde kodumaistest Okym Riim aka Mulju aka... Brodmani 14 ja Elephants From Neptune. Suur pluss läheb mõlemale juba väga positiivse laivi elamuse eest . Chalice tundus laivis väga nõrk ning kandus see arvamus kohe üle ka plaadile. Kahju.

Välismaalt meenub Deftones Koi No Yokan, kuid seda vist seepärast, et alles värskelt ilmunud. Mäletan ootavat Mumford And Sonsi Babelit, mis osutus lõpuks üpris nõrgaks. Väga palju uut juurde pole aasta jooksul tulnud.

Rohelisekonna Schillingu rõõme ei jaga (ilmselt on põhjus minu vastumeelsus selle väikelinna vastu), aga Tallinnat väisanud Kalifornia rokipeerudega jäin ka rahule. Draakonid Endlas olid ka jee. Ning Noizmakaze hüvastijätu Väikses Klausis mainiks ka ära.

[Tofoa]

Aasta kontsert?

MYRAH @ Rock & Roll.

[zelee]

Mis siis möödunud muusikaaastast meelde jäi.

Plaadid

Deadmau5 - Album Title Goes Here
The XX - coexist
Serj Tankian - Harakiri
Kanye West presents GOOD Music Cruel Summer
High Contrast - The Agony&The Ecstasy
Netsky - 2
Santogold - Master of My Make Belive
Justin martin - Ghettos&Gardens
Totally Enormous Extinct Dinosaur - Trouble
The 2 Bears - Be Strong
Frank Ocean - Channel Orange
Lana del Rey - Born to Die

EP-dest tooks välja
Azealia Banks - 1991
TNGHT - TNGHT

Ja kui peaks valima ühe loo mis möödunud aastal enim meeldis, siis on see see lugu.

Lihtsalt list mis esmajärjekorras möödunud aastast meelde tulid