320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Film

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    Algselt postitas Martin Vaata postitust
    PILTI! PILTI! PILTI!
    There you go...

    "The great fallacy is that the game is first and last about winning. It’s nothing of the kind. The game is about glory. It’s about doing things in style, with a flourish, about going out and beating the other lot, not waiting for them to die of boredom". - Danny Blanchflower, legend

    Kommentaar


      Algselt postitas vello99 Vaata postitust
      "Miks sa mind kunagi oma sõpradega kinno kaasa ei võta, miks sul on vaja ainult poistega välja minna, miks ma ei või sinuga male-bondingule tulla, kas sa häbened mind jms nuuks-nuuks".

      See bullshit nüüd lõppes õnneks ära. Thank you Transformer 2.
      No Mollysse kannatab ikka kaasa võtta. Ja kui teinekord peale mõnda jalgpallimängu seal laudkond juua täis neegreid "ae, velts!!" röögib, siis on see ainult selleks, et küsida, miks sa tookord vanade peerude kogunemisel viimasel hetkel alt ära hüppasid.
      Minu nimi on jyriöö, aga sõbrad kutsuvad mind tavaliselt külla.

      Kommentaar


        Ise kirjutasin eelmisel reedel nii, näis, palju lehte läheb ja kas läheb:

        Lapsik romantika, aimatavad naljad, pahade sissetung, palju plahvatusi, hea võit. Nende viie märkfraasiga võib Transformerite teise osa kokku võtta ja mitte midagi ei jää ütlemata. Tõsi, tegelikult toimis ka filmi esimene osa samadel alustaladel, kuid tunnistan, et esimene osa uuest kassahittsarjast oli omal moel üllatavalt vaadatav.



        Nüüd on Michael Bay ajanud kokku samad näitlejad, pannud nad tegema samasid asju, mis esimeses osas, kuid lisanud tüüpilised reklaamklišeed – veel rohkem plahvatusi, veel rohkem romantikat, veel rohkem nalja.



        Süžee on lihtne – pahad transformerid löödi küll esimeses osas tagasi, kuid nüüd on nad tõusmas taas ja tekitamas palju paha-paha. Peategelasel Sam Witwickyl on peas mingid märgid, mida kõik teada tahavad ja nii hakkabki kogu trall pihta. Sam ise on aga minemas kolledžisse, kus teda ootavad uued sõbrad, uus kena tüdruk (vana on ka alles) ja muud filmidest tuntud stereotüüpseid täiskasvanuks saamise tegevusi. Kogu kolledžimure on nagu film filmis, mille põhimõte jääb eriti tabamatuks üle 2,5 tunni kestva filmi lõppedes. Samas vürtsitati seda pidevalt teineteist põrutavate sülekoertega, mis tõstis kinosaalis laeni varateismeliste naerupursked. Selge, see osa filmist ei pidanudki täiskasvanule arusaadav olema.



        Transformerite teise osa põhiprobleemiks saabki igasugu kõrvaltegevuste liigne kasutamine, sest okei, üks-kaks humoorikat tegelast on ühes koomiksifilmis talutav, aga kui neid hakkab kümmekond tulema, siis on kuri karjas. Näiteks kaks debiilse näoga autot (kaksikut), kelle roll on visata lolli nalja ja mitte millegagi hakkama saada, Sami uus toanaaber või kuri, aga samas koomiline presidendi nõunik. Kogu selles “huumorkompoti” lõpptulemus on see, et järjekordset oneliner-nalja tabades ei aja enam naerma, vaid piinlikusest silmi peitma.



        Kogu filmist õhkub stereotüüpsust – alates naljadest kolledži spordijõmmide arvel kuni läbi raskuste eneseleidmise poole mantrani. Kui lisada sinna juurde selline pisiasi, et kõik decepticonid (need pahad auto-robotid) on tavaolekus välismaine autotoodang, kuid head tegelased on kõik USA tehastest välja lastud. Peale selle lõi üks decepticon jalaga ameerika lippu ja teine karjus “Jihad!”. Kas saab veel olla stereotüüpsem?



        Hea küll, ma ei lasku ainult negatiivsesse, vaid üritan ka midagi positiivset leida, kuid vähemalt on Transformerites seda lihtne teha, kuna eriefektid on tõesti hingematvad. Niivõrd intensiivset lõpuvõitlust kui viimase 20 minuti jooksul ma uuema aja popkornikinost ei mäletagi. Igas plahvatuses on näha iga kulutatud dollar ja veel enam, kuid seejuures tekib küsimus, et miks pidi sellele eelnema ligi tund aega mitte kellelegi vaja olevat kolledžiromantikat ja suhtedraamat? VAstumeelselt kinno veetud tüdrukutele? Võimalik.



        Kui mõtlete, et mida rahaga peale hakata, siis leiab kahtlemata mõttekamaid tegevusi, kui seda 150 minutit kinosaalis raisata. Samas, kui valite kinokassa ees, kas Transformerid või Terminaator, siis valige esimene, soojalt soovitan.

        Kommentaar


          HEI HEI HEI!!! WTF MÄÄÄN! SEE ON OTSESELT MAHA KIRJUTATUD MINU ARVUSTUSEST, ISEGI SEE VASTUMEELSE TÜDRUKU JUTT.

          Palju tänapäeval tähemärgi eest makstakse, siis tahaks mingi 50% ehk 5000 krooni ikka saada...
          "The great fallacy is that the game is first and last about winning. It’s nothing of the kind. The game is about glory. It’s about doing things in style, with a flourish, about going out and beating the other lot, not waiting for them to die of boredom". - Danny Blanchflower, legend

          Kommentaar


            Algselt postitas vello99 Vaata postitust
            HEI HEI HEI!!! WTF MÄÄÄN! SEE ON OTSESELT MAHA KIRJUTATUD MINU ARVUSTUSEST, ISEGI SEE VASTUMEELSE TÜDRUKU JUTT.

            Palju tänapäeval tähemärgi eest makstakse, siis tahaks mingi 50% ehk 5000 krooni ikka saada...
            Tähemärgi eest saab 1000, aga kuna ma saatsin selle melu-toimetusele eelmisel reedel, siis sa ei saa mõmmigi 8-)

            Kommentaar


              Kõikide suvehooaja trash-clash-boobs and imetud plottide peale üks surts "klassikat" (lörtsitud sõna, I know). Die Brücke ja Apocalypse now Redux, enne viimast olgu aga Heart of Darkness loetud!
              Ahjaa, The Hurt Locker on üks hea film noore George'i poolt alustatud, fucked up sõjast.
              Kes tahab alkofilmi, siis Martyrs- alla poole liitri viinata ei soovita, seda siis pärast vaatamist.
              "An errand boy, sent by grocery clerks, to collect a bill"

              Kommentaar


                Vaatan Dick Tracyt (elus esimest korda) ja nüüd ma saan aru, mis oli Joel Schmuacheril viga, kui ta Batmani kaks osa tegi. Samasugune värviline pask, aga näe, Dick sai kolm oskarit:S

                Kommentaar


                  Jääaeg 3. Olude sunnil pidin eile õelapsega seda vaatama minema, aga üldmulje on väga positiivne
                  palju nalju oli suunatud täiskasvanutele, ning sain ise ka naerdud.
                  muidugi häiris see, et enamus olid väiksed lapsed kes muudkui kisasisid ja lõkerdasid nii kui said, kui juhtus mingi nali
                  aga sellist teost vaatama minnes peab seda arvestama, ning eriti mitte välja tegema

                  E : täna siis kaks uut supertükki kinodes. Brüüno ja Public Enemies
                  mina naudin neid igatahes täielikult
                  Слава Україні! Героям слава!

                  Kommentaar


                    Sascha Baron Cohen on tõeline fenomen – meeletult vaimukas, suurepärase enesekontrolli ja ajastusega, julge. Kõik, mida regulaarselt filmimaailmas tegutsevatelt koomikutel viimasel ajal puudu jääb. Kolme aasta eest venitas ta hullu Kasahstani reporteri Boratina huumorisoont rebenemiseni ning ilmselt ei kahtle keegi kinosaali minejatest, et ta suudaks seda teha ka Austria gay-moereporteri Brünona.

                    Ja seda ta ka teeb, samas läheb ta täpselt sama rada pidi, mida läks Borat ja tegelikult ei paku suurt midagi uut. Ka Brüno lahkub kodumaalt, et minna avastama Ameerikat ning suurem osa nalju on üles ehitatud samale, mis Borati puhul – Ameerika maamatside ignorantsuse ja samal ajal ka õpitud poliitilise korrektsuse üle mitte muiates, vaid avalikult irvitades. Nii näiteks naerab Brüno vagiinasõpradest jahimeeste või kaklusfestivalile tulnud meestele homoerootikat pakkudes. Või siis tarot-kaardidega ennustava mehe vastuvõtul kujuteldavale Milli Vanilli artistile suuseksi pakkudes, mida ennustaja sunnitud korrektsusega pealt vaatab.

                    Coheni poolt peab imestama tema hullumeelset julgust, sest milline tervemõistuslik inimene läheks Hamasi ja endise Mossadi agendi koosviibimisele ja hakkaks rääkima, et palestiinlased andku juutidele tagasi püramiidid ja et juudid ja hindud võiksid siin maailmas üheskoos õnnelikult elada. Või kõige uljam moment filmis, mil Brüno palub tõsimeeli terroristliku grupeeringu liikmeil end pantvangi võtta, ise samal ajal terroristide kuningat Osamat kodutu jõuluvanaga võrreldes.

                    Sellist julgust on vähestel ja just seetõttu jääbki maailmas palju nalja tegemata. Kahetsusega meenutan ka ise üht suurepärase ebakorrektse nalja tegemise kasutamata jätmist välismaal koos Ameerika tulevaste ohvitseridega õppides, kui esimesena klassiruumi astudes võtsid mind vastu delegatsioon Iraagist, kes küsisid minult siiralt, et kus on ameeriklased. Keelel oli vastus: „Iraagis!“, kuid näe, jänes oli püksis ja nii ma saangi ainult fantaseerida, et mida selline vastus teinud oleks.

                    Cohen sellises olukorras tagasi poleks kohkunud ning nii võibki teda näha sadomasoriietuses ja kaaslase külge aheldades homode vastasel paraadil osalemas või presidendikandidaadi Ron Pauli ees striptiisi tegemas, et vanahärrat endaga seksivideole meelitada.

                    Aga ikkagi ei erine see eriti millegi poolest juba nähtud Boratist, sest tegi ta ju samasuguseid trikke ka kolme aasta eest ning kaheldav on, et Cohen suudaks ka pärast Brünot sama strateegia alusel publikut hullutada. Võibolla oleks võinud rohkem pöörata tähelepanu telesaadetes praktiseeritud huumorist modellimaailma suhtes, mida etendab Brüno filmi esimeste minutite jooksul ning näitab seejuures veenvalt modellide erilist rumalust, kes tõsimeeli räägivad, et kõndimine on väga raske töö ja pööramine veel raskem või et krõpsupaeltest ülikond (millega ta suudab Milanos tõelise kaose korraldada) uus ja kuum moeröögatus.

                    Kahjuks läheb Brüno seejärel ikka sinna turvalisse kodusadamasse, kus saab nalja ameeriklaste ja redneckide üle, mis on turvaline, kuid pikas perspektiivis end kordama kippuv valem. Samamoodi tundub kord aastas naljakas ka Politseikroonikat või Reporterit vaadata, ent seejärel sotsiaalporno enam ei eruta ning naljad hakkavad korduma.

                    Kuigi nalja saab ja oi kuidas veel, kuid järgmine kord ootaks Cohenilt üllatust, mida Brüno filmis vajaka jääb.

                    Kommentaar


                      Brüno oli tõesti nõrgapoolne. Pingutas nagu küll, aga naljad jäid poolikuks - 'ohvrid' ei läinud alati piisavalt kaasa. Naerda muidugi sai.
                      Which ship has never docked at Liverpool?
                      The Premiership.

                      "Milk is for babies. When you grow up you have to drink beer" - Arnold Schwarzenegger, 1975

                      Kommentaar


                        thee hangoverr
                        supperrr film lissalt , pole siukest naltsi veel näinud ja nii kinos naerda saanud

                        Kommentaar


                          kui midagi hetkel soovitada.. siis just Hangoverit.

                          tõesti väga hea film..
                          naersin nii et pisarad lõpuks väljas
                          http://www.youtube.com/watch?v=Fd5DD_UYlsg
                          Klavani debüüt Meistrite liigas!

                          Kommentaar


                            Algselt postitas sicmic Vaata postitust
                            Brüno oli tõesti nõrgapoolne. Pingutas nagu küll, aga naljad jäid poolikuks - 'ohvrid' ei läinud alati piisavalt kaasa. Naerda muidugi sai.
                            Mulle küll meeldis. Set-upid nagu see maadlusstseen olid ikka ilgelt head. Maadluse puhul siis korralik reklaamikampaania ja 1-dollarilise õlu pakkumine jms. Tulidki inimesed kohale ja ootasid heterovõitlust. Läks aga teisiti.

                            Täpselt samamoodi kurdistunud lapsevanemad, kes vaid oma last piltidele tahtsid saada.

                            Või Coheni fenomenaalne reaktsioon bussi sisenenud paksule politseinikule. Paul Blart. Priceless.

                            Muidugi võib ainult arvata, kui palju materjali tuli prügikasti vistata.
                            When I get sad, I stop being sad and be awesome instead. True story!

                            Kommentaar


                              Käisin täna vaatamas filmi nimega Public Enemies. Peaosas Johnny Depp ja Christian Bale. Film siis 30'ndatel Great Depressioni ajal panku röövinud John Dillinger'ist ja tema gängist. Olid ajad , olid majad... Isiklikult mulle meeldis film väga ja soovitan seda kindlasti võimaluse korral vaadata.

                              Ja lähiajal on ka mul plaanis võtta ette retk Brünot vaatama.

                              Kommentaar


                                http://www.hot.ee/meelelahutusagentuur/004.htm kes filmi "meesust" näind on?
                                *Film "Meesus" on eestimaal paljudes kohtades keelatud
                                *Film "Meesus" ei ole pornograafilise sisuga...

                                Kommentaar

                                Working...
                                X