Film

[Mõnuagent 007]

Dark Knighti populaarsusest saan aru, aga Dark Knight Rises on ikka täitsa uhuu film - eriti tore oli kui KÕIK linna politseinikud (v.a. mingid paar suvalist, kelle suhtes Nolan lootis, et vaatajal tekib side nendega, aga tegelikult ei tekkinud, sest sa ei saa sümpaatiat forsseerida) jooksid tunnelisse ja siis Bane lasi PÕMM tunneli suudmed kokku ja sai oma pahategusid segamatult teha. Ma mängisin 4-aastaselt mudelautode ja tinasõduritega samasuguseid stsenaariumeid

Jah, see oli nõrgem.

[Mõnuagent 007]

mulle ka meeldis see film, aga gurmaanina ehk selgitad, et mis seal n.ö. ootamatut ja teistmoodi siis oli, et filmimaailm kihama pandi?

Samal perioodil ilmus avatar, iron man ja transformerid. Nolan pani sama valemi aga väga suurde reaalsusesse, tegi tegelased haavatavaks, kaasas mega-casti. Ma muidugi olen suures osas superkangelase filmide vaenlane juba aastaid. Vist kunagi aastaid tagasi vaidlesin siin sel teemal Marvellousiga. Aga see film on konkreetselt super.

[karl54]

No mulle meeldis kunagi The Dark Knight täiega, sai kindlasti mu top filmide sekka, aga ma olin mingi 17-18 kui seda vaatasin. Ainut paar aastat vanem sellest vennast, kes arvas, et Ämblikmees on nii võimas väärtfilm, et seda tuleb aastas mitu korda vaadata. Enam ma seda filmi nii kõrgelt ei hinda, aga olles päris normaalsel kogusel filme elu jooksul vaadanud, siis tegu on ikka väga kvaliteetse filmiga ja võib päris mitu korda elu jooksul vaadata.

Aga no kui Rainisele meeldivad Casablanca, Citizen Kane ja 12 vihast meest, siis see film on jah vastand ega peagi meeldima.

[Mõnuagent 007]

Aga no kui Rainisele meeldivad Casablanca, Citizen Kane ja 12 vihast meest, siis see film on jah vastand ega peagi meeldima.

Mulle meeldivad ka need filmid, aga Dark Knight oli ikkagi ajastu ikoon. Film, mis tõmbas üha lollimaks muutuvas box office superfilmide tooni tagasi kuhugi, kus on ka midagi muud, kui eriefektid.

Samas meeldis mulle ka Logan Jokerist rohkem... Kuigi Joker, endiselt, oli superfilm.

[Mõnuagent 007]

Kas te olete vahel tundnud, et aeg kulub kuidagi eriti kiirelt? Ja mida vanemaks saate, seda kiiremini see ka läheb? Ärge muretsege, aega on võimalik pidurdada täitsa lihtsate võtetega! Minge kinno ja vaadake Kiirtee põrgusse! Lugesin enne filmi mingit intekat, kus Urmas Eero Liiv ütles, et tema tahab ikka meelelahutust teha ja Eesti filmitegija teeb liiga palju kunsti. Noh, ma ei tea, minu meel nüüd küll lahutatud ei saanud, vaid 1h22min kestev film muudkui kestis ja kestis, ma ei suutnud mingi hetk enam jälgidagi, mis täpsemalt toimub. Oli paras jura. Nägi korra suures plaanis tutti (aga ma käisin siis just vetsus) ja tisse, mis pidid stsena järgi olema Brigitte Susanne Hundi omad, aga tgtl tundus, et kasutati tissidublanti.
Peaaegu aasta halvim film.

[Peeter I]

Kiirtee Põrgusse.

Eem, kas seal tõesti episoodilises rollis Väike Oliver?

[Mõnuagent 007]

Eem, kas seal tõesti episoodilises rollis Väike Oliver?

Ei, see oli mingi teine Oliver. Päris suur osa oli ka.

[Kenny's Heroes]

Aga Jokeri kohta küsides, kumba sa rohkem kardaksid? Heathi Jokerit või Joaquini oma?

Ja Heath, oh, Heath, see oli midagi nii imelist, et seda pole võimalik millegagi võrrelda.

Polegi võrdlemise koht. Heathi Joker peabki hirmutav olema, ta ongi pahalane. Joaquini oma peab just haavatav ja intiimsem olema. Legend vs saamislugu.

[_AI_]

Ad Astra oli kerge pettumus. Kosmosefilmi žanr on muidugi üke keerulisemaid anyway, aga see oli liiga apocalypse now plagiaat või ütleme siis Heart of Darkness kosmoses, küll mingis imelikus isa-poja suhte raamis. Mõned arengud olid filmis justkui eraldiseisvad lõigud, mis ei andnud loole midagi juurde, va pikkust ja pisut ettearvamatuse käiku. Päästsid või parendasid üldmuljet lisandid- soundtrack richterilt, Pitt ja Lee jones, aga loo koopiatunnet siiski peita ei suutnud.

Raamat on muidugi liiga hea ja Apocalypse ka, et seda kosmoses ette võtta. Vist.

[Mõnuagent 007]

Ad Astra oli kerge pettumus. Kosmosefilmi žanr on muidugi üke keerulisemaid anyway, aga see oli liiga apocalypse now plagiaat või ütleme siis Heart of Darkness kosmoses, küll mingis imelikus isa-poja suhte raamis. Mõned arengud olid filmis justkui eraldiseisvad lõigud, mis ei andnud loole midagi juurde, va pikkust ja pisut ettearvamatuse käiku. Päästsid või parendasid üldmuljet lisandid- soundtrack richterilt, Pitt ja Lee jones, aga loo koopiatunnet siiski peita ei suutnud.

Raamat on muidugi liiga hea ja Apocalypse ka, et seda kosmoses ette võtta. Vist.

Kui rääkida kopeerimisest, siis RT järgi on üks aasta parimaid filme Booksmart, millel on vist reiting miskine 97. See räägib viimasel kooliaastal olevates kahest noorest neiust, kellest üks on suur ja lärmakas, teine väiksem ja kohmetum. Nad on veidi luuserid, mistõttu üritavad minna viimasele peole. Ja nad siis seiklevad mööda öist LA-d, et jõuda peole. Neiud hakkavad veidi üksteisest lahku kasvama ja on siis tundejamad ja shit ja nii edasi.
Tuleb tuttav ette? Tegu oli peaaegu identse koopiaga filmist Superbad. Mõned kohad olid toredad, näitlejannad olid tublid, aga muus osas oli ikkagi kõik juba korra nähtud. Mistõttu jäi nii kõrge hinnang veidi küsitavaks.

Kuna praegu tuleb Eesti linateoseid nagu Vändrast Aveleid, siis on kinno tulemas ka kinoteatri järjekordne Draamat täis aasta, mis räägib siis projektist, kus üks teatrikauge eestlane pannakse terve aasta jooksul uusi teatrietendusi jälgima. Võitjaks osutus Valga venelannast neiu - ebastabiilne, eneselõikuja, väga vaene, elab ema ja vennaga lagunevas majas, teatris pole käinud, mõtleb tööst Maximast ja äkki rikas mees päästab ta.
Tegu on pigem sellise täispika osaga sarjast Eesti Lood, kus räägitakse vaese inimese muredest. Peategelane on ebastabiilne, aga samas kaamera ees väga avatud. "Kui ma väga väsinud olin, siis ma päev otsa suitsetasin ja mastrubeerisin. Siis läksin õhtul teatrisse," lauseid tuleb. Rinnahoidjat ta sageli ei kanna, muus osas viisakas film. Naine on küll intelligentne, filosofeerib, kirjutab hea käekirjaga, kuid on samas nii-nii ebastabiilne, ebakorrektne, ebakindel, et pigem näeb teda 10 aasta pärast kodutunde saates, kus tal on kari lapsi ja joodikust mees ja ise pani kogemata suitsuga pool maja põlema.
Täispikka filmi ei kanna välja. Nalja ka ei saa. Mõtlema paneb, natuke.

[Mõnuagent 007]

Siit ei loe sugugi välja, kas tisse näeb või ei näe? Võibolla avab sahtli, mis on rinnahoidjaid täis, aga see ei anna meile ju täit infot!

Ei näe.

[Mõnuagent 007]

Vaatasin õhtul veel paar asja ära. Alustasin Netflixi filmist The Laundromat, mis räägib Panama paberite skandaalist ja kuhu on koondatud Meryl Streep, Gary Oldman, Antonio Banderas, päris laheda cameo teeb Sharon Stone. Filmi alguspunktiks on suvaline laevaõnnetus USA järvekesel (laeva kapten on T1000 ehk Robert Patrick), mille tagajärjel hukkub 21 inimest, muuhulgas siis ka Streepi tegelase abikaasa. Seejärel selgub, et ehkki laev oli kindlustatud, siis kindlustusfirma oli ka kindlustatud firmas, mis oli ka kindlustatud ja lõpuks jõuti suvalise postkastini, mille taga polnud kedagi. Ehk sisuliselt kadus suur osa raha kuhugi riiulitesse ära.
Kõlab nagu põnev mõttefilm ala Erin Brockowich või siis Spotlight, aga reaalsuses polegi tegu justkui päriselt mängufilmiga, vaid pigem ühiskondlikust satiirist lähtuva selgitusfilmiga "kuidas nad meid tegelikult kepivad". Jooksis hästi, Banderas-Oldman taandusid sisuliselt ainult selgitavateks tegelasteks ja filmi lõpp oli ikka väga steitment. Kõige enam meenutas Vice'i, aga rollilahendused polnud nii head ja film ise läks asjadest pigem lihtsalt üle - ehk selline kaheksanda klassi tasemel koolitund. Samas targemaks nagu sai, kuna tehti tõesti kõik puust ja punaseks ette.
Tisse polnud.

Ja siis võtsin lõpuks ette kauaoodatud sammu ja läksin ikka Rambo. The Last Blood vaatama. Filmi alguseks sain ma kohe tõelise Rambo-vaimu sisse, sest piletiautomaat otsustas, et tal on nüüd paber otsas ja kuna see piletiautomaat oli nii loll, et ei hoiatanud sellest ette (ega ka pärast), siis teatas ekraanilt, et pilet on trükitud, aga piletit polnud. Kuna kell hakkas juba 22 saama, siis oli ka teenindajat raske leida ja popkornimüüjates oli järts, sest mõistagi pidid seal eesolijad tükk aega mõtlema, et mida nad ikka juua tahavad ja siis lõpuks jäi ka teenindaja ise hätta, sest süsteem jooksis kokku ja tal oli vaja kogenumat inmiest ja üleüldse.
Kui ma siis saali jõudsin, oli film juba alanud ja nii jäi see osa, kus mingid tegelased päästeopi ajal surma saavad, nägemata. Hiljem lugesin, et see osa ongi ainult eurooplastele mõeldud ja nii võin ma siis öelda, et nägin Rambu USA versiooni.
Esiteks olid mul ootused väga madalad ja eeldasin sellist tõelist piina kinosaalis, aga seda ei tulnudki. Oli selline kesktasemel tavaline Stallone viimaste aastate mürgel. Kui Expendables oli esimese osana lahe ja fun, siis sealt edasi läks ka totraks. Nüüd oli see ka veidi totter, sest süžee oli lihtsakoeline - või, noh, Chuck Norris või Steven Seagal on selliseid filme juba vist 50 aastat teinud. Samas otseselt igav ka ei hakanud, kuid veidi imelikuks jäi see, et Rambost ei saanudki nüüd lõpuks enam midagi aru:
1. osa - ehmunud ja traumeeritud sõdur, kes murdub emotsionaalse pinge all, tapab vist poolkogemata ühe inimese.
2. osa - leiab isegi mingi naise, see saab surma, Rambo õnnetu, lisaks teda reedetakse, muus osas täiesti pohh.
3. osa - Rambo läheb enda ainsat usaldusisikut päästma, naisi pole, kuna tegu on sitase afganistaaniga, muus osas täiesti pohh.
4. osa - kõigest pohh, lihtsalt tapab.
5. osa - hoi, olen kuri kui Clint Eastwood Gran Torinos, aga tglt sees olen veidi hea ka, aga muus osas on ikka täiesti pohh.
Ehk võitlusstseenid olid üsna Expendablesi esimese filmi laadsed, kuigi piinlikuse vältimiseks olid ära jäetud rusikavõitlused, sest Stallone on ikkagi vana. Muus osas oli montaaž nii kiire, et väga ei saanud arugi, mis juhtus. Aga väga verine oli kõik. Lõpuks oli isegi nii verine, et muutus karikatuuriks ja naljakaks. Ei, noh, aasta halvim film pole, aga sinna tahapoole jääb. Tisse oleks oodanud, lõbumajad ju ikka!?

[Mõnuagent 007]

Running With The Devil on saanud kriitikutelt robustselt võtta, aga milline Nicolas Cage'i film pärast BadAssi seda pole saanud (Spider-Mani multikas oli ta ju ainult häälega)? Pean ütlema, et läksin seepeale järjekordsele narkofilmile kerge skepsisega. Film saadab ühte narkolaadungit alates põllumeestest ja kulleritest kuni kingpinini jõudmiseni välja. Taustal jooksevad politseinikud, kes ajavad jälgi järjest inimesi tapva narkootikumi peale. Filmis justkui peaosalist polegi, kõik on tegevuses, aga kellestki suurt midagi teada ei saa. v.a. üks politseinik ja siis Laurence Fishburne'i narkodiiler USA kirdeosast. Cage tundub esialgu Toomas Hendrik Ilvesena, kes on hakanud Walter White'i mängima, kuid tegelikult on tegu lihtsalt ühe armutu sitapeaga. Film kulgeb koos kokaiinilaaduniga põhjapoole ja maha jäetakse sitaks laipu. Umbes tunni möödudes ma ei saanudki korraga aru, et miks kriitikud seda filmi nii vihkavad, aga siis saabus lõpuosa ja see läks pehmelt öeldes totraks. Inimelu väärtus on arusaadavalt madal või suisa olematu, kuid siis hakkab film venima ja lõpplahendus on pehmelt öeldes tobe. Cage'i viimane stseen Fishburne'ga on pehmelt öeldes mage, ilmselt tema üks kõige sitemaid näitlejahetki.
Pidevalt kepitakse prostituute, aga isegi siis, kui nad on paljalt üledoosi suremas, siis on ikka juuksed tisside ees. Ehk ühes stseenis vist midagi nibuääre moodi nägi. Üleüldse paras joga ja maandus aasta top 10 nigelaima filmi sees, kus on:
Can you Keep A Secret?
Kapten Morten lollide laeval
The Prodigy
Running With The Devil
How It Ends
The Head Hunter
Yesterday
Kiirtee põrgusse
Hellboy
Russian Psycho

[rainis007]

https://editorial.rottentomatoes.com...than-the-rest/

https://www.denofgeek.com/us/movies/batman/274957/why-the-dark-knight-is-still-the-best-superhero-movie

Pluss lisan siia, et toona olid filmides CGI ikka üsna mässiv ja üle võlli. Kinematograafiliselt pani Nolan selles filmis ikka täiesti hullu. Realism, süngus, kõik oli olemas. Võta näiteks see jälitusstseen, kus Gordon roolis ja Harvey taga. Või Hiinast mehe äratoomine.

Ja kas Racheli surmastseen polnud midagi täiesti suurepärast?

Üks stseen samas on, mis mulle ei meeldi - see katuselt allakukkumine koos Racheliga. See on realistlikus filmis täiesti over the top. Aga Jokeri kohta küsides, kumba sa rohkem kardaksid? Heathi Jokerit või Joaquini oma?

Ja Heath, oh, Heath, see oli midagi nii imelist, et seda pole võimalik millegagi võrrelda.

Nii, hilinenud vastus küll kuid siiski.
Lugesin need lood läbi. Mõtlesin enne ja pärast järele.
Aga jään oma seisukohale. Jokkeri osad - guud. Film tervikuna - meeh.

Palju asju oli iseenesest tehtud õigesti, et luua see ambivalentsuse toon. Noh see lähenemine, et hea ja halb on sama mündi kaks külge. Paraku oli neid hetki mis muutsid asja pool-karikatuurseks muinasjutulooks liiga palju, et story oleks tõsiseltvõetav.

Võta näiteks see jälitusstseen, kus Gordon roolis ja Harvey taga. Või Hiinast mehe äratoomine.

Mõlemad läksid minu jaoks selgelt muinasjutufilmi kategooriasse. Come on, see hetk kus lasti kaks kaablit pilvelõhkujate vahele ja siis "oopsy daisy" helikopter sinna täpselt koordineeritud kõrgusesse sisse lendas? Nali
Hiinast mehe äratoomine ja hoo pealt lennukisse hüppamine? top 3 halenaljakas hetk filmis raudselt.

Ja kas Racheli surmastseen polnud midagi täiesti suurepärast?

Üks stseen samas on, mis mulle ei meeldi - see katuselt allakukkumine koos Racheliga. See on realistlikus filmis täiesti over the top.

Jah, see stseen oli tõesti põnevalt lahendatud. Piisavalt dramaatiliselt ka. Samas Denti näo selle põleva kraamiga kokku saamine tundus juba enne punnitatud ja ebaloomulik, miski jäi silma riivama. Alles pärast sain aru miks see oli vaja nii lahendada. Tore, et selle allakukkumise stseeni osas nõustud vähemalt.

Aga Jokeri kohta küsides, kumba sa rohkem kardaksid? Heathi Jokerit või Joaquini oma?

Kartmise osas - jah ilmselgelt Heathi oma, aga nagu ka välja toodud - see peabki nii olema. Üks on realistlik käsitlus ja teine on muinasjutt. Lisaks ühel juhul on kogu filmi keskmes üks inimene. Dark Knightis on Jokker ainult ühiskonnanähtuse manifestatsioon. Ja kolmandaks lähtub kogu üks storyline ühel mehel ja tema kujunemisel, teisel juhul on asja näidatud läbi väärtusprisma kuhu ta ei sobitu.

Ja Heath, oh, Heath, see oli midagi nii imelist, et seda pole võimalik millegagi võrrelda.

Muidugi lõpuks selle osaga peab nõustuma. Kohe VÄGA tahaks midagi küünilist öelda, selle kohta, miks seda performance'it nii kõrgelt hinnatakse jnejne... aga ei saa. Isegi kõige parema tahtmise juures ei ole võimalik mitte midagi halba öelda. Ta mängis seda rolli perfektselt ja no nii usutavalt, et need mingid mõttepausid mis ta oma origin story alternatiive välja mõeldes tegi - täpselt tundus nagu ta mõelnukski need kohapeal välja. Kogu miimika. Hääletoonid. Kehakeel. See oli fenomenaalne.

Nõustun, et ka tervikuna parem kui Joaquini oma lõpuks.
Aga filmina oli Jokker selgelt parem.

Kuigi saan aru, et parima filmi Oscarist võib see suu puhtaks pühkida - olen juba siit-sealt lugenud, kuidas Oscarite üle hääletajate arvates "see puudutab raskeid teemasid, ega paku lahendusi" ; "on põhjendamatult sünge" jne mingid lollid roosamanna hinnangud. Sellised lollid ja lihtsakoelised avaldused tõestavadki paraku seda, et lõpuks kandideerivad nendele filmidele mingid häppiendning kõik-saab-korda pehmed ollused, nagu näiteks Green Book (NB! See oli hea film. Aga kaugelt liiga suur panus oli lõpuks pandud sellele häppiendingule ja asjad olid liiga mustvalged ((pole mingi rassismipun))).

[nonoh]

btw, see "hoo pealt lennukisse hüppamine" on päris värk: https://en.wikipedia.org/wiki/Fulton...ecovery_system

Mis ses halenaljakat oli?