Film

[Mõnuagent 007]

PLAGIAAT!!!
Vaatasin Netflixist filmi Spectral ja see on kõige ühesem plagiaat Aliensi filmist. Samas ma armastan Aliensi nii väga, et mulle isegi istus. Kuskil Moldovas võitlevad USA ja liitlased mingite vastastega, kuigi tegelikult pole linn üldse Moldova moodi. Korraga ilmuvad mingid üleloomulikud elukad, kes valimatult eriväelasi maha võtavad. Ma hakkasin mingi hetk hasartselt otsima sarnasusi Aliensiga.
* "Get Your team out, Gorman" - check.
* leitakse vapralt vastu pidanud noor tüdruk - check
* barrikadeeritakse, aga vastaselukad on liiga kavalad ja tungivad läbi - check
* see on küll Alienist, aga see tuvastamismasin on täpselt samasugune, kui seal üritati helilainetega tulnukat leida - check
jne. jne jne.

Muidu ilgete loogikavigadega film, aga samas korrektne äktsion.

[Mõnuagent 007]

Eile märkasin kahe poolaja vahel, et keegi pakub Kalamaja kommuunis kinkepiletit CocaColasse. Kibekähku vehkisin siis sellega end esimesele ajaliselt sobivale seansile ja nii sattusin vaatama filmi Pahatar: Kurjuse käskijanna. Esimesest osast ei teadnud ma mitte midagi ja tegelikult ei teadnud ka sellest filmist suurt midagi. Välja arvatud, et just väga kiita pole saanud ja et kestab pea kaks tundi. Ühesõnaga veidi kirusin ennast, et nii uljalt suvafilmile läksin. Filmis oli siis mingi printsess, kellel oli võõrasemaks sarvedega Angelina Jolie. Ja siis oli prints, kelle ema oli Michelle Pfeiffer. Prints ja Printsess tahtsid muidugi bängima hakata ja abielluda. Jolie ja Pfeiffer polnud sellega väga rahul, millele järgnes suur tüli ja siis võitlus haldjate ja inimeste vahel. Pfeiffer oli veidi Cersei ja Jolie veidi Daenerys ja kogu film üleüldse meenutas GoT viimast hooaega. Aga veidi paremini valgustatult ja veidi vähem vägivaldselt. Pildiliselt ilus ja enne igavaks minekut saigi film läbi. Tisse polnud. Halb ka polnud. Või, noh, Cage'i ja Kinoteatri sellenädalased väljalasked olid nigelamad.

[gizmoduck]

Vaatasin Netflixist filmi Spectral

Tüüpilise netflixi filmina algas see huvitavalt ja lõpus nii julmalt ära vajub et targem magama minna

[EgoTrip]

Dolemite is my name on üks üllatavalt vägev tükk. Eddie Murphy, Dolemite rollis, teeb kindlalt oma parima rolli filmilinal. Ning Wesley Snipes koomikuna töötaks päris hästi.

[Mõnuagent 007]

In The Shadow Of The Moon on taas tüüpiline (nagu gizmo sedastas) Netflixi film, kus algus jooksis põnevalt, aga lõpp nii rahuldav enam polnud. Peategelaseks lihtne Philadelphia politseinik, kes satub viimase vindi peal raseda naise kõrvalt ühte salakavalat mõrvarit taga ajama. Mõrvar saadakse kätte, kuid ta hukkub metroorongi ees. Politseiniku naine sureb samal ajal sünnitusel, laps jääb ellu. Möödub 9 aastat ja mõrvar on tagasi, esialgu arvatakse kopikatti, siis selgub, et ongi sama tegelane. Ühelt poolt räägiv film veidi hulluks keeravast politseinikust ja siis juurde ka veidi ulmet. Lõpp tundus mingi hetk olevat väga lihtne ja arusaadav, kuid väike üllatus ikka pakuti. Aga ei miskit väga originaalset, samas igav ka ei hakanud. Tisse nagu ka polnud.

[Mõnuagent 007]

Dolemite is my name on üks üllatavalt vägev tükk. Eddie Murphy, Dolemite rollis, teeb kindlalt oma parima rolli filmilinal. Ning Wesley Snipes koomikuna töötaks päris hästi.

Ühinen kiitusega. Ilmselt üks paremaid otse Netflixi läinud filme, mis meenutab omal moel ülesehituselt eelmise aasta (või juba üle-eelmise aasta) Disaster Artisti, aga on veidi ülevoolavam, veidi naljakam ja veidi optimistlikum teos. Murphy on üsna Murphy, aga talle lihtsalt antud hetkel sobis selline ülelmängitav roll, kuna eeskuju oli samasugune. Lühidalt kokkuvõtteks, et 70ndatel oli keskealine wannabe-koomik plaadipoe kassiir ja edu saatis teda alles siis, kui ta kodututelt nende lood pihta pani. Seejärel saab ta edukaks ja asub filmi tegema, mis on muidugi paras puntrakepp. Õnneks ei ole sellist knihvi sees, et hakkavad kodutud tema nalju tagasi nõudma, vaid selline tavaline läbi raskuste tähtede poole. Kogu film on üsna rõõmsameelne ja näiteks seksstseeni filmimine oli nii armsalt totter, et pani naerma. Snipesi oli väga kummaline sellises rollis näha. Näeb ka tisse, sest nagu sedastab Murphy, siis "vennad tahavadki filmidest autoavariisid, plahvatusi ja tisse". Sellele kirjutan muidugi alla.

Teine Netflixi film on Fractured, mis on järjekordne voogedastuse B-kategooria thriller, mis keerab kahe võimaliku variandi vahel kiireid käänakuid tehes ja lõpuks on lihtsalt küsimus, et kuskohas film täpsemalt otsa saab. Sam Worthingtoni mängitud pereisa tütar kukub auku ja saab viga, mistõttu viib ta lapse koos naisega haiglasse. Seal kaovad aga need jäljetult. Variante ongi kaks - kas tegeletakse hirmsa elundidoonorlusega või on mees lihtsalt hull. Mingil hetkel juhitakse meid ühte arvama, siis teist, siis esimest, siis teist ja nii edasi. Kinos jääks see film tähelepanuta, aga Netflixi keskmist film siiski ületab. Suurt ajumahtu ka ei vaja, tisse ei näe.

[Mõnuagent 007]

Uus Terminaatori film on lihtsalt ei.

NÜÜD VÕIB JÄRGNEDA SPOILEREID.
Filmi esimesel minutil tapetakse John Connor. Digitaalselt Edward Furlongiga identne John Connor kohtub Terminaatoriga Guetamala rannas ja jääb kahe pumppüssi lasuga tabatult surnult lamama. Mis saab aga Terminaatorist, kes on enda ülesande täitnud? Õige vastus on, et ta hakkab pereisaks, avab mööblifirma ja leiab tänu sellele enda hinges (sic!) endale eesmärgi. Selle leides hakkab ta Sarah Connorile SMSdega vihjeid saatma, et kus ilmuvad uued terminaatorid, keda siis Connor kohe sõelapõhjaks laseb – ikka selleks, et Connoril oleks elus mõte. Ehk siis Terminaatoril kasvas südametunnistus! See kõlab nii totralt, et ülejäänud film ei suudaks seda ilmselt kunagi enam päästa.
Kui John Connor on tapetud, siis on vaja leida muidugi uus John Connor. Selleks saab noor mehhiklanna Daniela, keda kehastab Natalia Reyes. Esialgu on Natalia õrnake autotöökoja töötaja, kuid kuna teda hakkab jälitama hirmus latiinoterminaator, siis muutub ta lõpuks tõeliseks girl-power ja hakkab enda eest seisma. Selleks on tal abiks tuunitud inimsõdalane Grace (kõlab nagu Reece ehk esimese osa kaitsja), kes üritab vastavalt võimalustele neiut hävitamisest päästa.
Kohati juba kriitikuid silmi pööritama panev poliitkorrektsus on filmis silmnähtav – latiinost tulevikulootust kaitseb meheliku olemisega supersõdalane ja vananev hallipäine maailma filmikunsti esimene machonaine Sarah Connor. Lisaks neile tuleb viimaseks pooltunniks appi ka John Connori tapnud Terminaator, kellest on saanud sisekujundaja Carl. Oeh.
Põgenetakse autodega, kopteritega, lennukitega, ujudes, joostes, hüpates. Efekte on kõikjal, veel rohkem ja veel veidi peale, aga sisu pole sisuliselt üldse. Ühest küljest tõmmatakse joon alla Schwarzeneggeri vananenud Terminaatorile, luuakse uus peategelane, kuid vaevalt, et tänapäeval see film enam mingit erilist emotsiooni tekitab. Fännid on pea kolm dekaadi kestnud ootamise järel pigem alla andmas, uue frantsiisi tekitamiseks puudub uues filmis enam erilisus. Jahitav, kaitseingel ja neid tagaajav peatamatu jõud oli näiteks Loganis tükk maad haaravam. Siin on taaskord linnuke kirjas ja ilmselt peab taaskord soovima, et kogu saaga lastaks sulametalli, et seal viimasel hetkel näidata pöialt ülespoole – kultuuriruumi on saaga jätnud kustutamatu osa, aga see robot on nii juppideks pekstud, et teda enam parandada ei anna.

Paljast Mackenzie Davist näeb profiilis, aga kuna see on nii üldplaan, siis pole aru saada, kas ka midagi näeb,

[cabron]

Sisekujundaja Carl on reaalne asi filmis??

[Mõnuagent 007]

Sisekujundaja Carl on reaalne asi filmis??

Jah..

[Mõnuagent 007]

Et päev oleks veel kordaläinum, siis läksin õhtul veel kinno. Kõigepealt Zombieland 2: Double Tap, mille esimesest osast ei mäletanud ma suurt midagi, kui välja jätta see, et seal mängis Emma Stone, kellest on nüüd saanud oscarivõitja, aga on endiselt üsna hot naine. Mingil põhjusel mäletasin ma, et esimeses filmis mängis Michael Cena, aga ilmselgelt ma eksisin. Ühesõnaga ootasin 1,5 tundi ajudeta funi ja seda ajudeta funi ma ka sain. Kogu filmist oli aru saada, et keegi asja tõsiselt ei võta ja tüüpidel on lihtsalt tore (ja kasulik) 10 aastat hiljem taas kokku saada ja lõbutseda, sest kaua sa karakterisse sisseminevaid rolle ikka teed. Loll blondiin oli armsalt tüütu tegelane, hipid ka arusaadavalt totud ja nii pole midagi ette heita. Tore tööpäevajärgne õhtu. Tehti viiteid Terminaator 2-le ja see oli kui palsam mu piinatud hingele.

Kuna ma kasutasin zombifilmi ostmiseks kinkekaarti, aga neid oli mul nii rumalalt, et kasulikum oli võtta kaks piletit, aga kuna homme on lapsehoid, ülehomme, ee, lapsehoid, üleülehomme jalka ja reedeseid filmigraafikuid pole veel ka üles pandud, siis läksin selle järgi, et mis kohe pärast Zombielandi hakkas. Ja selleks oli Jexi, mille kohta olin ma lugenud üsna laastavaid arvamusi, kuid kuna ajaliselt sobisid ideaalselt, siis sinna mindud ka sai, sest kui kehv ikka asi olla saab? Oi, saab olla ikka väga-väga kehv.

Süzee järgi võtab mingi töllmokast telefonisõltlane endale uue telefoni, aga seal on mingi äraspidine AI Jexi peal, kes lubab tema elu paremaks teha, mida ta tasapisi teebki, aga siis ta armub tegelasse ja blääblääblää. Kui kõlaks esimese hooga nagu tore 80ndate vaimus tech-horror, siis reaalsus on väga-väga tüütu ja väga-väga rumal rom-com, kus erakordselt halva näitleja kehastatud peategelane põrkab kokku hipineiuga ja siis nad kohe paugust armuvad, kuigi noormees on väga awkward, aga samas nummi. Kid Cudi teeb eriti tobeda kõrvalrolli khuuli iseendana. Diversity-level on ka peal, sest peategelane on küll valge heteromees, kuid tema armastatu on mulatitar, parim sõber on suur ja paks mustanahaline, teine sõber naissoost asiaat ja ülemus homoseksuaalist latiino. Kogu kombo oli erakordselt ebanaljakas, point "ela elu ka telefonist väljaspool" ka nii lame ja ka justkui "põnevus" mobiili ja inimese võitlusest kestis umbes neli minutit. Õnneks kestis film 84 minutit, tisse ei näinud ja saab ilmselt aasta kõige halvima filmi tiitli.

[Mõnuagent 007]

Sinu päevad on loetud on üks neid(rakendus)õudukaid, mida lähevad vaatama tšikikambad, kes siis kiljatavad suvalise jumpscare'i peale, siis naeravad karjas kui kajakad ja pärast kilkavad saalist lahkudes, et nii õudne oli. Ja siis satud sarnastega hiljem kokku kuskil ja nad räägivad, et "mulle meeldivad õudukad". See on taaskord täiesti ebaoriginaalne film, mille sarnaseid tuuakse kinodesse iga paari kuu tagant. Siin on ettemääratust ehk mobiiliäpp näitab, et palju on peategelasel surmani ja mitte keegi ei suuda selle eest põgeneda - oi, Final Destination! Siin on piiblist otsitud vaimude vastast võitlust - pane suvaline filminimi. Siin on muidugi tegevuse üks tegevuskohti haigla (ja selle mahajäetud tiib) ja peategelase ülemus, kes on veidi paha ja tahab muid suhteid ka (Happy Death Day ja Happy Death Day 2 U). Kui viimati nimetatud filmides oli mingi lõbu, siis siin väga lõbu ei ole. Film koosnebki hunnikus väga aeglaselt välja mängitud jump scare'dest, millest suur osa on "oi, lusikas kukkus suure kolinaga"-ehmatajad. Pigem hoiduda ja oodata Doktor Und või mis iganes see järgmine nädal tuleb. Tisse ka pole.

Hüppas aasta 10 halvima filmi sekka:

The Prodigy
Running With The Devil
How It Ends
Countdown
The Head Hunter
Yesterday
Kiirtee põrgusse
Hellboy
Russian Psycho
Jexi

[Mõnuagent 007]

Kuidas ma vaatasin uut Eesti filmi "Ühemeheshow".
Pressiseanss algas kell 11, 10:52 oli Coca Cola Plaza uksed endiselt suletud, ei viitsinud oodata, tulin toimetusse tagasi.
Pärast kuulsin, et vedas. Nii üks filmikriitik Tristan kui ka üks päevalehe kultuuritoimetuse juht ütlesid, et film oli ikka väga-väga pask.

[Kribenski]

Kuidas ma vaatasin uut Eesti filmi "Ühemeheshow".
Pressiseanss algas kell 11, 10:52 oli Coca Cola Plaza uksed endiselt suletud, ei viitsinud oodata, tulin toimetusse tagasi.
Pärast kuulsin, et vedas. Nii üks filmikriitik Tristan kui ka üks päevalehe kultuuritoimetuse juht ütlesid, et film oli ikka väga-väga pask.

Deem, just mõtlesin esmaspäeval vaatama minna.

[Mõnuagent 007]

Deem, just mõtlesin esmaspäeval vaatama minna.

Õigemini.
Kriitik T: "Ma ei kujuta ette, et miks ja kes peaks seda filmi vaadata tahtma?"
Kulturnik K: "Suht pask."

[Daz Booob]

Ehk siis nagu oma sitt...ikka vaatad.