Film

[Rohtaed]

Veebruar.
Mitmesugust
The Last Laugh (1924, F.W. Murnau) 8/10 - filmi sisu võiks kokku võtta iseäranis lihtsalt, kohe avatiitrite järgselt näidatava sissejuhatava küsimusega: "One day you are preeminent, respected by all - a minister, a general, maybe even a prince. But, what will you be tomorrow?!". Ehk tegu on üsna sünge teosega. Tõsi, Murnau pakub välja õnneliku lõpplahenduse, samas selle ebatõenäolisusest päriselus ette hoiatades. Mistõttu võib kahtlemata tekkida kiusatus nö "õnnelik lõpp" kõrvale jätta ja käsitleda filmi tervikut sellisena, nagu selle moraal eeldaks.
The Phantom of the Opera (1925) 6/10 - pidavat raamatule kõige tõetruum kinoversioon olema – üldjoontes muidugi oligi, kuni lõpplahenduseni, mis oli, noh, ütleme – ameerikalik. Ehk Erik ei sure mitte südamevalusse, nagu algselt plaanitud, vaid uputatakse vihase rahvamassi poolt Seine'i jõkke – viimane variant olevat olnud eellinastustel publiku seas populaarsem.
The Death of Stalin (2017, Ianucci) 6/10 – briti huumor, eks ole.
Amarcord (1973) 8/10 – Fellini mälestused.
Into the Inferno (2016, Werner Herzog) 7/10 – Magma ja vulkaanid üle maailma ja loomulikult Põhja-Korea. Sest režissööriks on ju Werner Herzog.


The Last Laugh

[karl54]

Hea töö selle teemaga, mul ise kaks projekti käsil imdb top 250 ja see 1001 filmi. mis elu jooksul vaja vaadata. Imdb omas enamus vaadatud, aga selle teisega läheb veel aega, ehk tore näha, et foorumis veel mõni filmifänn, kes ka pea 100 aastat vanu filme vaatab. Minu viimane film oli Metropolis, ma saan aru miks see film filmiajalukku ennast söönud on, science fictioni isa ikkagi ju, ja ilma selle filmita oleks paljud meie jaoks legendaarsed filmid olemata või teistsugused, aga ma ise pigem eelistan Langi hilisemat filmi - M. '
Mis minu arust üks läbi aegade paremaid filme. Aga see on juba täiesti teine teema kui Metropolis. Keegi on siint üldse nii Metropolist kui ka M. näinud?

[Mõnuagent 007]

Hea töö selle teemaga, mul ise kaks projekti käsil imdb top 250 ja see 1001 filmi. mis elu jooksul vaja vaadata. Imdb omas enamus vaadatud, aga selle teisega läheb veel aega, ehk tore näha, et foorumis veel mõni filmifänn, kes ka pea 100 aastat vanu filme vaatab. Minu viimane film oli Metropolis, ma saan aru miks see film filmiajalukku ennast söönud on, science fictioni isa ikkagi ju, ja ilma selle filmita oleks paljud meie jaoks legendaarsed filmid olemata või teistsugused, aga ma ise pigem eelistan Langi hilisemat filmi - M. '
Mis minu arust üks läbi aegade paremaid filme. Aga see on juba täiesti teine teema kui Metropolis. Keegi on siint üldse nii Metropolist kui ka M. näinud?

Ma olen selle tee juba kunagi läbinud. Umbes 10 aastat tagasi ja õndsatel eMule päevadel.

[marv3llous]

Mul teist aastat järjest projekt: "vaatan aastas 365 filmi".

[Marduk]

Kusjuures ka ma olen just läbi käimas imdb TOP250. Võtab aega.

[Katk]

Mul hetkel käsil "ürita vaadata kuus 2 filmi". Praegu feilin.

[Rohtaed]

Hea töö selle teemaga, mul ise kaks projekti käsil imdb top 250 ja see 1001 filmi. mis elu jooksul vaja vaadata. Imdb omas enamus vaadatud, aga selle teisega läheb veel aega, ehk tore näha, et foorumis veel mõni filmifänn, kes ka pea 100 aastat vanu filme vaatab. Minu viimane film oli Metropolis, ma saan aru miks see film filmiajalukku ennast söönud on, science fictioni isa ikkagi ju, ja ilma selle filmita oleks paljud meie jaoks legendaarsed filmid olemata või teistsugused, aga ma ise pigem eelistan Langi hilisemat filmi - M. '
Mis minu arust üks läbi aegade paremaid filme. Aga see on juba täiesti teine teema kui Metropolis. Keegi on siint üldse nii Metropolist kui ka M. näinud?

Nojah, nii Langi Metropolis kui ka "M" on kahtlemata mõlemad omas žanris väga tähtsad teosed - ja mitte ainult ajaloolises mõttes.
Eks tummfilmide puhul peab keskenduma pigem tummfilmi tagamõttele kui tehnilistele vahenditele jms (õigupoolest muud võimalust ei jäägi), mis olid tol ajal praegustega võrreldes teatavasti üsnagi piiratud. Filme ja filmitegijad: Chaplin-Keaton ei vaja vist mainimistki, siis veel Murnau ja Lang, von Stroheim, Eisenstein, Pudovkin, Vertov, Dovzhenko. Griffith veel varasemast ajast, Taani kino suurmeister Carl Theodor Dreyer veidi hilisemast.
Ühesõnaga, vaatamist jagub.

[karl54]

Kusjuures ka ma olen just läbi käimas imdb TOP250. Võtab aega.

Sarjad segavad täiega, ma mingi aasta, ja natuke peale, tagasi alustasin, no mingi 70-80 oli juba siis vaadatud, aga mõnda filmi on üldse väga raske ette võtta, Metropolis oligi pool aastat mu arvutis.

[elx]

Kas te tõesti sunnite ennast filme lõpun8 vaatama või kui vaatate, et pole teie rida, siis jätate ikka poole pealt kõrvale?

[karl54]

Kas te tõesti sunnite ennast filme lõpun8 vaatama või kui vaatate, et pole teie rida, siis jätate ikka poole pealt kõrvale?

Ma pole sellist filmi, mis üldse ei meeldi ammu vaadanud, ma olen veitsa filmiajaloo fänn ja mõned vanemad filmid on kohati rasked ja ei ole tihti kerge vaatamine, aga huvi on ikka.

[Mõnuagent 007]

Ma pole sellist filmi, mis üldse ei meeldi ammu vaadanud, ma olen veitsa filmiajaloo fänn ja mõned vanemad filmid on kohati rasked ja ei ole tihti kerge vaatamine, aga huvi on ikka.

Ma suutsin end selliselt "vaatan klassikat kasvõi vaevaliselt, aga ikkagi vaatan"-aega just ülikooli ajal. Mida rohkem tööd on, seda vähem sellist "ah, võtan mingi 4 tundi Saksamaa 30-ndate ekspressionismi ette".

Mõni aasta tagasi vaatasin rahuga ära ka neli tundi Grand Prix'i või Dr. Zhivagot, mis on imelised filmid, aga praegu lööb iga üle 2 tunni minev film ette, et kas ikka on aega.

Aga ühesõnaga käisin täna vaatamas filmi ühest oma lemmikkirjanikust Dovlatovist, mis on selline tugev üle kahe tunni vene draama parimas selles mõttes. Ma muidugi midagi enne filmi ette ei lugenud, seega sain puhta lehe pealt nautima hakata. Aga ma hakkan vist haigeks jääma, on ilge uni koguaeg ja väsimus, mistõttu suutsin kohe esimese viie minuti järel alekokksviidi toolis magama jääda. Pool tundi hiljem liikus ekraanil dekadentil kooslus valulikest literaatidest, keda üldse ei mõisteta. Meenutasid selliseid Tartu kirjandusringkondi, kes on üliintelligentsed, aga nii sitaks tundlikud ja edasipürgimatud, et joovad veini, kiruvad ja joovad ikka veini.
Kogu õhkkond oli filmid trööstitu, aga samas tekitas see väga suure nostalgia enda ülikoolipõlve järgi. Samasugune räpane Venemaa elu.
Väidetavalt olla film kaitsekõne Putini Venemaale, et näe, Dovlatov kirjutada ei saanud, aga nüüd saavad kõik kirjutada, kuna elu on palju parem. Samas oli see metafoor veidi kaotsi läinud, mistõttu avastati korraga Venemaal, et tegelikult samastatakse sealnähtut ka praeguse Venemaaga.
Siis tukkusin korra veel, seejärel toimus alati oluline, aga täiesti ebatõsieluline dramaatiline surmajuhtum, seejärel valuline tühjusesse vaatamine, vihjati paar korda Tallinnale (kuhu Dovlatov peagi kolis) ja siis saigi film läbi. Üldse näidati Dovlatovi elust kuut päeva. Tisse ei näinud, vägivalda ka polnud. Tore film, kui üldiselt öelda. Aga seda eelkõige nostalgiafaktorist ja tänu sellele, kui oled Vene filmikunsti ja üldse sellise enesevaluliku loojutustusega tuttav.

[Jasper]

CMBYN - "suurepärane lugu esimesest armastusest", lol. 0 keemiaga pask, kus tüübid vist ei vaadanud kordagi üksteisele silmagi. ainuke armastuse koht oli mägedes kepslemine ja see oli ka otse Bämbist maha kirjutatud. suurepärane lõpu lecture scene ja nutt seda kahte tundi ei päästa. a noh, Itaalia suvi on ilus tõesti. 5/10.

[metssiga]

Ma suutsin end selliselt "vaatan klassikat kasvõi vaevaliselt, aga ikkagi vaatan"-aega just ülikooli ajal. Mida rohkem tööd on, seda vähem sellist "ah, võtan mingi 4 tundi Saksamaa 30-ndate ekspressionismi ette".

Mõni aasta tagasi vaatasin rahuga ära ka neli tundi Grand Prix'i või Dr. Zhivagot, mis on imelised filmid, aga praegu lööb iga üle 2 tunni minev film ette, et kas ikka on aega.

Aga ühesõnaga käisin täna vaatamas filmi ühest oma lemmikkirjanikust Dovlatovist, mis on selline tugev üle kahe tunni vene draama parimas selles mõttes. Ma muidugi midagi enne filmi ette ei lugenud, seega sain puhta lehe pealt nautima hakata. Aga ma hakkan vist haigeks jääma, on ilge uni koguaeg ja väsimus, mistõttu suutsin kohe esimese viie minuti järel alekokksviidi toolis magama jääda. Pool tundi hiljem liikus ekraanil dekadentil kooslus valulikest literaatidest, keda üldse ei mõisteta. Meenutasid selliseid Tartu kirjandusringkondi, kes on üliintelligentsed, aga nii sitaks tundlikud ja edasipürgimatud, et joovad veini, kiruvad ja joovad ikka veini.
Kogu õhkkond oli filmid trööstitu, aga samas tekitas see väga suure nostalgia enda ülikoolipõlve järgi. Samasugune räpane Venemaa elu.
Väidetavalt olla film kaitsekõne Putini Venemaale, et näe, Dovlatov kirjutada ei saanud, aga nüüd saavad kõik kirjutada, kuna elu on palju parem. Samas oli see metafoor veidi kaotsi läinud, mistõttu avastati korraga Venemaal, et tegelikult samastatakse sealnähtut ka praeguse Venemaaga.
Siis tukkusin korra veel, seejärel toimus alati oluline, aga täiesti ebatõsieluline dramaatiline surmajuhtum, seejärel valuline tühjusesse vaatamine, vihjati paar korda Tallinnale (kuhu Dovlatov peagi kolis) ja siis saigi film läbi. Üldse näidati Dovlatovi elust kuut päeva. Tisse ei näinud, vägivalda ka polnud. Tore film, kui üldiselt öelda. Aga seda eelkõige nostalgiafaktorist ja tänu sellele, kui oled Vene filmikunsti ja üldse sellise enesevaluliku loojutustusega tuttav.

aga muidu teisele dovlatovi kirjatükkide austajale soovitaks vaadata seda? mul tekkis küsimus, et kas katlamajad, tuletõrjedepood ja öövahetused ja samaka joomised jms elu, mis alexander genisi dovlatov ja tema ümbrus-es kenasti kirjas, ei pääsenud üldse siis kaadrisse? et ongi selline rahulik loomingulise tühitöö piinad ja sulnis veini joomine?

[Mõnuagent 007]

aga muidu teisele dovlatovi kirjatükkide austajale soovitaks vaadata seda? mul tekkis küsimus, et kas katlamajad, tuletõrjedepood ja öövahetused ja samaka joomised jms elu, mis alexander genisi dovlatov ja tema ümbrus-es kenasti kirjas, ei pääsenud üldse siis kaadrisse? et ongi selline rahulik loomingulise tühitöö piinad ja sulnis veini joomine?

Soovitaks ikka. Meenutas mingil kombel Assat. Ehk üsna tüüpiline vene äng, kõik joovad, on kiusatud ja kurvad.

[Mõnuagent 007]

Hommikul läks taaskord varakult uni ära ja nii asusin uudiseid sirvima. Kuni märkasin, et ohhoo, film Annihilation on Netflixi välja pandud. See tundus juba treileri järgi päris põnev, osales Natalie Portman ja üleüldse on tore.
Nii asusingi vaatama. Noh, kui võrrelda Mute'i või Cloverfieldi uuega, siis on areng ikka massiivne. Film oli põnev, üsna õudne kohati ja korralik ulmeka materjal. Lõpu pean uuesti üle vaatama, kuna lõpuks läks nii segi asi, et ma ei julge ühtegi järeldust teha.
Tore tähelepanek on see, et kui linastus Cannes's Okja, siis vilistati see jubedalt välja, kuna Netflix hävitavat kinomudelit. See film lendas Netflixi, kuna Paramounti esinedaja, kelle senised suurimad saavutused on mingi Mission Impossible ja viimane Terminatori ilgus, nõudis filmi lõpu muudatust, et peategelane oleks meeldivam ja üleüldse olevat film liiga intelligentne. Seejärel produtsent ja lavastaja saatsid asja pikalt, film maandus Netflixis. Ehk mul on vaikselt tunne, et kogu avengersi ja muu uputuse najal võib netflix olla kinokunsti päästja. Ehk lavale saavad ka filmid, mis on veidi riskantsemad ja mis pole mõeldud "kõigile" ja lõpuks mitte kellelegi. Vist.