Film

[Mõnuagent 007]

Mis su lemmik Steven Seagali filmid on?

Executive Decision või mingi Machete!

[Mõnuagent 007]

Kunagi rääkis ülikoolis loengus Linnart Mäll, et India on maailma kõige ideaalsem ühiskonnakord. Noh, et vist midagi sellist, et kõik teavad, mis nende koht on ja üleüldse. Oli vähemalt juba toona selline kummaline seisukoht, aga mis mina ka tean. Parimale mugandatud stsenaariumile kandideerib India film The White Tiger, mis räägibki India suurepärasest ühiskonnast. Film on üleval Netflixis.

See koht, kus kõrvuti on suured bungalod ja tänaval situvad kaltsudes vaesed, kus vaesusest välja saada pole võimalik ja üleüldse. Filmi peategelane on andekas poiss, kuid kuna ta on vaesest perest, siis saab ta ilge nihverdamisega autojuhiks rikkale perekonnale. Peategelane võrdleb India elanikkonda puuris olevate kanadega, kes teavad, et nad lähevad järgmisena pannile, aga ikka ära ei põgene, sest ülejäänud perekond on hoiab neid kinni.

Algul selline nummi "tee tööd ja siis tuleb armastus" liigub vaikselt tumedamaks ja lõpuks on väärt võrdlust eelmise aasta võidufilmi "Parasiidiga". Vaene jääb rikaste silmis ikka suvaliseks tüübiks, kes saab isegi elu aeg töötades maksimaalselt palga eest lubada endale hüti slummis ja kelle aastapalk on väärt ühte rikaste õhuvärskendit.

Film on India kohta üsna lühike ehk veidi üle paari tunni. Keegi ei laula, ei tantsi, vaid näidatakse sedasama toredat India ühiskonda, kuhu meil inimestel meeldib reisida, sest seal sitas elavad inimesed on "nii ehedad" ja "panevad enda elu heaolu üle mõtlema". Noh, umbes olime me ilmselt 90ndatel Lääne-Euroopa jaoks samasugune perseaugumaa, kus inimesed on lollid, alaväärsed, vaesed ja muidu kärnased. Noh, nagu Parasiidiski, siis mingil hetkel kerib kärnaste kannatus üle ja siis on pekkis.

Väga tugev film, veidi see võrdlus Parasiidiga häirib, aga tasub väga vaadata. Mõnu-soovitus.

Mõnumeeter: autojuht kuulab ukse taga, kuidas peremees perenaisele taha keerab
Valumeeter: inimesi pekstakse, sest mis sa vaesele ikka muud teed
Ajumeeter: kurat, tahaks ikka veel täpsemalt mäletada, miks Mäll Indiat mingiks ideaalühiskonnaks pidas.

[Nasfal]

Kunagi rääkis ülikoolis loengus Linnart Mäll, et India on maailma kõige ideaalsem ühiskonnakord. Noh, et vist midagi sellist, et kõik teavad, mis nende koht on ja üleüldse. Oli vähemalt juba toona selline kummaline seisukoht, aga mis mina ka tean. Parimale mugandatud stsenaariumile kandideerib India film The White Tiger, mis räägibki India suurepärasest ühiskonnast. Film on üleval Netflixis.

See koht, kus kõrvuti on suured bungalod ja tänaval situvad kaltsudes vaesed, kus vaesusest välja saada pole võimalik ja üleüldse. Filmi peategelane on andekas poiss, kuid kuna ta on vaesest perest, siis saab ta ilge nihverdamisega autojuhiks rikkale perekonnale. Peategelane võrdleb India elanikkonda puuris olevate kanadega, kes teavad, et nad lähevad järgmisena pannile, aga ikka ära ei põgene, sest ülejäänud perekond on hoiab neid kinni.

Algul selline nummi "tee tööd ja siis tuleb armastus" liigub vaikselt tumedamaks ja lõpuks on väärt võrdlust eelmise aasta võidufilmi "Parasiidiga". Vaene jääb rikaste silmis ikka suvaliseks tüübiks, kes saab isegi elu aeg töötades maksimaalselt palga eest lubada endale hüti slummis ja kelle aastapalk on väärt ühte rikaste õhuvärskendit.

Film on India kohta üsna lühike ehk veidi üle paari tunni. Keegi ei laula, ei tantsi, vaid näidatakse sedasama toredat India ühiskonda, kuhu meil inimestel meeldib reisida, sest seal sitas elavad inimesed on "nii ehedad" ja "panevad enda elu heaolu üle mõtlema". Noh, umbes olime me ilmselt 90ndatel Lääne-Euroopa jaoks samasugune perseaugumaa, kus inimesed on lollid, alaväärsed, vaesed ja muidu kärnased. Noh, nagu Parasiidiski, siis mingil hetkel kerib kärnaste kannatus üle ja siis on pekkis.

Väga tugev film, veidi see võrdlus Parasiidiga häirib, aga tasub väga vaadata. Mõnu-soovitus.

Mõnumeeter: autojuht kuulab ukse taga, kuidas peremees perenaisele taha keerab
Valumeeter: inimesi pekstakse, sest mis sa vaesele ikka muud teed
Ajumeeter: kurat, tahaks ikka veel täpsemalt mäletada, miks Mäll Indiat mingiks ideaalühiskonnaks pidas.

Vaatasin ka selle ära ükspäev. Mul viskas kohati ikkagi väga tugevalt rentslimiljonäri vibe ülesse ja pigem kehvasti tehtuna. India elu kohta rentslimiljonär on parem ning rikaste/vaeste teemalt jääb parasiidile igatepidi alla. Vaatamist väärt, aga must watch listi küll ei paneks.

[Mõnuagent 007]

Lõpetasin õhtupooliku Oscarite suursoosiku Manki vaatamisega, mis kandideerib vist kümnele Oscarile (ei hakka neid ette lugema). Noh, et valmistasin siis ette end millekski võimsaks. Tegelikult oli mul kunagi juba filmiga alustatud, aga siis jäi see mingil teadmata põhjusel pooleli. Väga pikaks ajaks.

Nüüd siis leidsin aja ja hakkasin uuesti pihta. Noh, Citizen Kane on mul kunagi 20 aasta eest nähtud, midagi on nagu meeles ka, kuid selle filmi vaatamiseks oleks pidanud igal juhul selle filmi enne ära vaatama ja portsu tausta peale lugema, sest umbes esimese poole filmi jooksul ei saanud ma üldse suurt aru, mis seal toimub. Gary Oldman mängis joodikust stsenaristi, kes kirjutab filmistsenaariumit ja toriseb.

Kõik näeb muidugi imeliselt lahe välja ja ilmselt võtab igasugu grimmi, operaatoritööde ja muusika oskareid, kuid muus osas on veidi ka pärast lõppu, et "Kas see peakski olema aasta parima filmi laureaat?"-küsimus.

Miks?

Noh, et Hollywood armastab endast filme teha. Veidi viiteid ka küünilisele valijatele joga ajamisele, kus rikas ärimees suudab meedia abil teha valijatele selgeks seda, mis on neile tegelikult kahjulik. See selleks, muus osas on seal tegelasi, kelle kohta pidin pärast filmi Wikipediast lugema, et nende sisust midagi aru saada. Lõpuks ootasin ka mingit Fincheri stiilis pauku, kuid kastis oli seekord ainult viin, mille kuri Orson Welles puruks peksis. Hea film, supermeisterlik, aga teistkorda ma seda küll vaadata ei viitsi.

Mõnumeeter: nop
Valumeeter: autoavarii, enesetapp (kõrvaltegelane)
Ajumeeter: loen nüüd Wikipediat edasi

[plastic'99]

Mis su lemmik Steven Seagali filmid on?

Ma ei vaata negatiivse vaibiga filme väga üldse. Märulid lamp ning need sügavamõttelised filmid... liiga palju halbu emotsioone. Elab liiga sisse.

Mis tuletab meelde, et üks päev naisega vaatasin a dog's purpose, sest koerad ju nii nunnud. Ma ei jõudnud pärast ära vanduda, et kessee tra teeb nii kurva filmi. Lihtsalt koer sureb filmis 5 korda, W T F. Haige inimene pead olema, et sellise raamatu kirjutad (raamatu põhjal film). Flashbackid lapsepõlve ja Mustafa surma, millest ma ei ole siiamaani päris üle saanud. Üks filmiajaloo ikoonilisemaid hetki küll, aga no karta on kui sa laste filmis lased pahalasel hea ära tappa. Sama nagu Home Alone oleks lõppenud sellega, et märjad bandiidid annavad Kevinile kuuse all nuga.

[Tofoa]

Ma ei vaata negatiivse vaibiga filme väga üldse. Märulid lamp ning need sügavamõttelised filmid... liiga palju halbu emotsioone. Elab liiga sisse.

Okei. Aus.

Aga viska siis oma lemmik komöödiate top 10.

[Mõnuagent 007]

Ma ei vaata negatiivse vaibiga filme väga üldse. Märulid lamp ning need sügavamõttelised filmid... liiga palju halbu emotsioone. Elab liiga sisse.

Mis tuletab meelde, et üks päev naisega vaatasin a dog's purpose, sest koerad ju nii nunnud. Ma ei jõudnud pärast ära vanduda, et kessee tra teeb nii kurva filmi. Lihtsalt koer sureb filmis 5 korda, W T F. Haige inimene pead olema, et sellise raamatu kirjutad (raamatu põhjal film). Flashbackid lapsepõlve ja Mustafa surma, millest ma ei ole siiamaani päris üle saanud. Üks filmiajaloo ikoonilisemaid hetki küll, aga no karta on kui sa laste filmis lased pahalasel hea ära tappa. Sama nagu Home Alone oleks lõppenud sellega, et märjad bandiidid annavad Kevinile kuuse all nuga.

https://safe365.com/blog/en/why-we-enjoy-sad-movies-according-to-psychology/

Ok, peaks vist minema kuhugi ravile

[mcnamara]

Nüüd siis leidsin aja ja hakkasin uuesti pihta. Noh, Citizen Kane on mul kunagi 20 aasta eest nähtud, midagi on nagu meeles ka, kuid selle filmi vaatamiseks oleks pidanud igal juhul selle filmi enne ära vaatama ja portsu tausta peale lugema, sest umbes esimese poole filmi jooksul ei saanud ma üldse suurt aru, mis seal toimub. Gary Oldman mängis joodikust stsenaristi, kes kirjutab filmistsenaariumit ja toriseb.

Ma ei tea. Citizen Kane on tehtud 1940, oli tol ajal väga uuendusliku keelega, eriline film. Teha kaheksakümmend aastat hiljem mingit sarnast vaibi püüdev teos tundub mulle üksjagu totter retromaania. Kuigi tuleb tunnistada, et mustvalgel esteetikal on oma mõnu.

[plastic'99]

https://safe365.com/blog/en/why-we-e...to-psychology/

Ok, peaks vist minema kuhugi ravile

see loogika, et vaatad 5 korda koera suremas filmis või mingit vähihaiget last, peaks sul kuidagi endas parema tunde ja selguse tekitama, jääb minule veidi tabamatuks tbh. kui tähtsad teadlased nii arvavad, siis why not muidugi. ma pigem see, kes vaatab pärast filmi oma koera ja saan aru, et varsti ta ka sureb ja siis ei saa 2 päeva magada.

[Mõnuagent 007]

see loogika, et vaatad 5 korda koera suremas filmis või mingit vähihaiget last, peaks sul kuidagi endas parema tunde ja selguse tekitama, jääb minule veidi tabamatuks tbh. kui tähtsad teadlased nii arvavad, siis why not muidugi. ma pigem see, kes vaatab pärast filmi oma koera ja saan aru, et varsti ta ka sureb ja siis ei saa 2 päeva magada.

Ma pole seda koerafilmi vaadanud. Ei tõmba ka väga. Tundub veidi nagu koeraarmastajate morjendamise film, et varsti sureb, aga ostan talle vähemalt Chappit.

[plastic'99]

Ma pole seda koerafilmi vaadanud. Ei tõmba ka väga. Tundub veidi nagu koeraarmastajate morjendamise film, et varsti sureb, aga ostan talle vähemalt Chappit.

sa ei armasta koeri muidu?

[_AI_]

sa ei armasta koeri muidu?

Straw Dogs Dustin Hoffmaniga on awesome-O film.

[Mõnuagent 007]

sa ei armasta koeri muidu?

Selle artikli mõte on vist mingid endas vältavad emotsioonid läbi kontrollitud ventiili välja lasta. Ehk kui mingi inimene tunneb mingit alateadlikku hirmu pidevalt, siis õudukad võivad talle meeldida, kuna see annab võimaluse need emotsioonid endast välja elada ja samal ajal teada, et see pole päris. Ilmselt sama on kurbade filmidega, et depressiivsusele kalduvad inimesed saavad sealt sellise kunstliku kurbuse kätte, elavad selle läbi ja hakkab kergem ehk siis leiad asendustegevuse, et endas olevaid emotsioone välja lasta.

Ehk kino ja raamatud olla üldse ju väljapääs eelkõige inimestele, kes tunnevad end mingil moel sotsiaalselt tõrjutuna ehk nad ei saa mingeid emotsioone enda isiklike sotsiaalsete suhete kaudu väga lihtsalt väljastatud ja siis elavad seda välja läbi filmi-raamatu.

Kuhu seal liigitub Adam Sandler ja muu selline, ei oska öelda. Äkki sa pead olema enda tavaelus liiga tõsine ja siis tahad mingil hetkel endas elavat infantiili välja elada? Minul näiteks on suurem osa elu selline "ei võta suurt midagi tõsiselt ja teed kõige nõmedamate teemade üle nalja", mistõttu ei ole lihtsad ja lapsikud komöödiad enam ventiiliks.

Küsimuse juurde, siis mul pole kunagi koera olnud. Lapsena tahtsin, sain hoopis kassi. Kass oli ka väga chill. Seega meeldivad mulle mõlemad loomaliigid. Samas pole ma kunagi pärast esimest kassi teist looma võtnud, kuna looma elu lõpp on liiga traumeeriv kogemus ja seepärast vaatan ma pigem seda läbi kinoekraani, kui lasen päriselus endale neid emotsioone ligi.

[plastic'99]

Selle artikli mõte on vist mingid endas vältavad emotsioonid läbi kontrollitud ventiili välja lasta. Ehk kui mingi inimene tunneb mingit alateadlikku hirmu pidevalt, siis õudukad võivad talle meeldida, kuna see annab võimaluse need emotsioonid endast välja elada ja samal ajal teada, et see pole päris. Ilmselt sama on kurbade filmidega, et depressiivsusele kalduvad inimesed saavad sealt sellise kunstliku kurbuse kätte, elavad selle läbi ja hakkab kergem ehk siis leiad asendustegevuse, et endas olevaid emotsioone välja lasta.

Ehk kino ja raamatud olla üldse ju väljapääs eelkõige inimestele, kes tunnevad end mingil moel sotsiaalselt tõrjutuna ehk nad ei saa mingeid emotsioone enda isiklike sotsiaalsete suhete kaudu väga lihtsalt väljastatud ja siis elavad seda välja läbi filmi-raamatu.

Kuhu seal liigitub Adam Sandler ja muu selline, ei oska öelda. Äkki sa pead olema enda tavaelus liiga tõsine ja siis tahad mingil hetkel endas elavat infantiili välja elada? Minul näiteks on suurem osa elu selline "ei võta suurt midagi tõsiselt ja teed kõige nõmedamate teemade üle nalja", mistõttu ei ole lihtsad ja lapsikud komöödiad enam ventiiliks.

Küsimuse juurde, siis mul pole kunagi koera olnud. Lapsena tahtsin, sain hoopis kassi. Kass oli ka väga chill. Seega meeldivad mulle mõlemad loomaliigid. Samas pole ma kunagi pärast esimest kassi teist looma võtnud, kuna looma elu lõpp on liiga traumeeriv kogemus ja seepärast vaatan ma pigem seda läbi kinoekraani, kui lasen päriselus endale neid emotsioone ligi.

Nii vast on jah. Veidi parem artikkel, aga ka küllaltki pinnapealne selgitus.

Ma ise siin hobikorras mõtlen pigem seda, et need MRI testid või koostatud küsimustikud annavad hea ülevaate sellest, milline on tegevus (filmi vaatamine) versus tagajärg (saadav emotsioon). Küll aga läheb see päris asja tuum vähe edasi ning need ei paku vastust küsimusele miks. Behaviourist ütleb, et esmalt on käitumine ehk filmi vaatamine, seejärel emotsioon. Freud ütleb aga, et vaatad kurbi filme, sest oled sul on repressed memory sellest, kuidas naabrionu väiksena näppis või lapsena sai sa saanud piisavat potitreeningut ning sellest tulenevalt oled jäänud kinni anaalsesse faasi ja seetõttu tahad vaada rohkem filmitüüpi X selmet filmitüüpi Y. ja üleüldse puudub sull selle üle kontroll, sest see seksivärk juhib kogu su elu. Humanist ütleb ehk midagi kõige lähedasemat sellele, mis sa kirjutasid. Utreerides.

Ehk siis - me saame aju kaudu teada, et miskit juhtub. Miks see juhtub sõltub rohkem sellest, milline vool parasjagu popp on.

*lähen nüüd mõtlen veidi, mis põhjustel Billions ja Narcos on lemmiksarjad.

[cabron]

*lähen nüüd mõtlen veidi, mis põhjustel Billions ja Narcos on lemmiksarjad.

mul ka, krt. Billionsis on superpluss veel see, et kedagi ei lööda maha ning on battle of wits