Film

[mcnamara]

Artises võib praegu üht ägedat festivalifilmi vaadata. Selles on nii mitu asja: ühiskonnakriitikat, nooruse ülistust, naise rolli teisenemist. Lugu teismelisest tüdrukust, kes võtab justkui muuseas ette hullumeelse retke punkarite, natside, pseudointellektuaalide, islamiäärmuslaste ja kelle iganes veel manu ja täiesti ootamatult ning stiilselt tuleb sellest kõigest puhtalt välja. Tänu oma ilule kahtlemata, aga tüdrukul jagub ka nutti. Sest mehed on alati ühesugused, kuulugu nad millisesse ühiskonnasegmenti tahes. Meestega annab manipuleerida.

[Mõnuagent 007]

Käisin hilisõhtul jälle kinos, kus sain hoolimata viimase aja kinokunsti kõrgest kvaliteedist ja suurest konkurentsist tõdeda, et Godzilla x Kong on erakordselt debiilne film.

Sisu on miskit sellist, et Kong valitseb õõnsa maailma sisekera ja Godzilla müdistab maa peal. Möödaminnes lõhub Godzilla viimase mõne aasta jooksul sisuliselt igas filmis õudset hävingut üle elavat Roomat, jääb Colosseumi sisse magama ja on üldse väga hea inimkonna kaitsja, sest teised mingid pahad on veel pahamad.

Kong elab siis maa sees ja on veidi jooksuajal ja kurb. Nii nad siis eri maailmades ringi tammuvad.

Inimtegelased on taaskord erakordselt rumalad karikatuurid, sest otse loomulikult lähevad ohtlikule missioonile hambuni relvastatud macho-tross, kes esimesena surma saab, siis Ace Ventura moodi veiderdav playboy-loomaarst, naljakalt vadistav mustanahaline paksuke, müstiliste võimetega noor tüdruk ja siis tähtis doktor ja naispeategelane, kes muudkui selgitab, et mis värk on. Näiteks ütleb ta "tal on käsi vigastatud, veel hullem, see on külmakahjustus" ja muud säärast tarka.

Godzilla, Kong ja muud koletised lõhuvad veel teisigi suurlinnu ja püramiide, mis tekitas veidi küsimuse, et miks ei maandu kunagi pahalased kuskil Sahara kõrbes, Siberis või Raplamaal, kus kedagi ei ela ja kahju kinnisvarasse on väike.

Ühesõnaga. Film ise oli erakordne saast, aga sellest hoolimata oli kinoseanss erakordselt meelelahutuslik, sest tegu oli ikkagi hilisõhtuse seansiga ja saabusid Jänkuke ja tema peigmees.

Peigmees oli klassikaline vene djüüd - nahktagi ja kiilaka pealaega. Kui nad mõningase hilinemisega saali jõudsid, siis üritas peigmees daami korrale kutsuda ja ütles üle saali tiblakeeles: "Jänkuke, meil on seitsmes rida."

Jänkukesel oli muidugi pohhui, sest ülevalpool olid need staaritoolid, mis on veidi suurema pindalaga ja Jänkukesel läks neid vaja, sest tänu suuremale toitumisele ja joomisele või siis lihtsalt rasvageenile oli ta slaavi daamide elutsükli "tibist kasvab mutt" viimastes staadiumites.

Nii nad siis seal kuskil üleval istusid ja andsid endast märku pideva mölisemisega. Muidu ei saanud neist arugi, kuni mingil hetkel Jänkuke nõudis, et ta tahab midagi. Peigmees asus seejärel kohe tellimust täitma, kuid ebaõige sõidukiiruse ja promillivaliku tõttu käis ta CocaCola Plaza kinosaali treppidel täie pasaga käna. Nii ikka korraliku kaugushüppe maailmarekordi mõõtu lend oli.

Mõtlesin juba, et äkki peaks kiirabi kutsuma, aga jumal hoiab joodikuid ja peigmees ajas end püsti ja komberdas kinosaalist välja.

Tagasi ta igatahes ei tulnud ja enne, kui nälg Jänkukesel silmanägemise ära võttis, komberdas tema ka järgi.

Kahjuks ei teadnudki, mis neist edasi sai, aga filmis lõhuti veel paar vähemtähtsat linna (Rio de Janeiro näiteks) ja anti pahadele koletistele molli.

Tisse ei näinud.

[Peeter I]

"Tulnukas 2" vedas välja v.

[orbitaaljaam]

"Tulnukas 2" vedas välja v.

Imho ei. Liiga pikk, vähe värskust ja nalja. Teist korda ei vaataks.
aga Eesti film “Mootorsaed Laulsid” oli küll jabur, naljakas ja igat pidi üle võlli. Soovitan kui kuskilt kàtte saate.

[Wingback]

"Tulnukas 2" vedas välja v.

Kind of ikkagi vedas, minujaoks. Tõsi, Eesti filmide suhtes latt anyway madal. Ja noh huumorile suunatud kohalikud filmid - mingi Klassikokkutulek v misiganes teine, oksekoti materjal on ju need, võrreldes.

[Rudy]

"Tulnukas 2" vedas välja v.

Käisin ka sel nädalal vaatamas. Ajast ja rahast kahju ei ole. Optimistina lootsin paremat, samas kartsin kohati veel hullemat. Teatud kohad olid hästi tehtud, esimesele osale tehtud viited, paar nalja (vaasi polegi vä).
Esimese deidi või kvaliteetaeg emaga film see pole obv.

[JuriM]

Deadpool & Wolverine ei valmistanud pettumust, kuigi ütleks nii 9/10. See kõige esimene Deadpool mu arust ikka parim neist, lihtsalt toonane "üllatus" faktor ilmselt aitas kaasa.

[Daz Booob]

Tahtsin vaadata sellist lihtsat märulit - möllu ja mula. Kõigepealt võtsin ette filmi The Union - ülevaadete skoor oli madal, kuid mida nemad ka teavad, eks? Paistab, et ei tea küll suurt midagi, sest ma annaks sellele filmile ühe punkti sajast. Rämps.
Siis võtsin ette filmi The Instigators - taas veits nagu madal hinne. Kuid, ega hindajad ju matsu ei jaga, eks. Päris tugev üllatus, sest sellist absurdikat just ootasin - füüsiline ja verbaalne möll. Tuleb taas tõdeda, et Apple on milleski isegi tubli.

The Union https://m.imdb.com/title/tt12610390/
The Instigators https://m.imdb.com/title/tt24169886/

[tarry]

Keegi Jokkeri järge käinud vaatamas? Muljeid?

[Mõnuagent 007]

Keegi Jokkeri järge käinud vaatamas? Muljeid?

Mega.

Ehk siis Jokker või Arthur Fleck on süsteemi poolt ignoreeritud väärkasutatud ja sügavas traumas inimene, kes lõi endale kujuteldava mina, kuna see võimaldas kriisihetkedel üle elada. Väga vaimselt haige, väga suur abivajaja.

Harley Quinn on nartsissistlik rikka perekonna võsuke, kes laseb end ise psühhiaatriahaiglasse sisse kirjutada, kuna tunneb justkui maailma ängi ja vajadust tunda, et tal on nii kuradi raske. Sisuliselt tagajärgede eest vastutamata, kuna, noh, on lihtne koju tagasi minna, kui miski errorisse läheb. Noh, laseb ka siis end haiglast välja kirjutada, kui tahab ja läheb koju tagasi.

Fleck keerab selle pealt veel rohkem fantaasiamaailma, aga õnnelikku, kuna tunneb, et keegi justkui huvitub temast.

Lõpuks ei huvita Fleck kedagi, vaid kõik fännavad temast enda peas loodud ettekujutust ja seda, milline peaks Jokker olema, mitte see, kes Fleck ja Jokker tegelikult on.

Kogu kohtusüsteem ja tugisüsteemid võtavad Flecki suvalise statistikana, sest, noh, liiga hull, liiga haige, nahh, me nendega tegeleme.

Umbes sama, et väga haiged inimesed ei saa psühhiaatri juurde, kuna heal järjel pihvid on hädas, et peavad tööd tegema ja laksavad jooksvas järjekorras psühhiaatriahaiglas, et saaks mingi diagnoosi. Ja siis jaurata, kuidas psühholoogilised häired on ilgelt olulised ja kuidas nad seisavad õigluse eest, kuigi tegelikult hädas inimesed ei koti neid absoluutselt, kui nad ei käitu selliselt, nagu nemad tahavad. Vaata ka "ma seisan palestiinlaste eest, kuna mul on sitaks vaba aega, vanemad on rikkad ja mul on siin vaja näidata, et ma hoolin". Aga kui muidugi päriselt hoolima pean, siis tegelikult ei hooli, sest, nahh, nad on ju veidi räpased ja ebastabiilsed, rsk! Tegelege parem meiega, sest meil on sitaks raske, ATH ja üleüldse!

Erakordselt julm film. Just Flecki osas.

P.S. Muidugi popkorni närides ja mobiili näppides on palju lihtsamini mööda saadetavaid kahte tundi.

[plastic]

Mega.

Ehk siis Jokker või Arthur Fleck on süsteemi poolt ignoreeritud väärkasutatud ja sügavas traumas inimene, kes lõi endale kujuteldava mina, kuna see võimaldas kriisihetkedel üle elada. Väga vaimselt haige, väga suur abivajaja.

Harley Quinn on nartsissistlik rikka perekonna võsuke, kes laseb end ise psühhiaatriahaiglasse sisse kirjutada, kuna tunneb justkui maailma ängi ja vajadust tunda, et tal on nii kuradi raske. Sisuliselt tagajärgede eest vastutamata, kuna, noh, on lihtne koju tagasi minna, kui miski errorisse läheb. Noh, laseb ka siis end haiglast välja kirjutada, kui tahab ja läheb koju tagasi.

Fleck keerab selle pealt veel rohkem fantaasiamaailma, aga õnnelikku, kuna tunneb, et keegi justkui huvitub temast.

Lõpuks ei huvita Fleck kedagi, vaid kõik fännavad temast enda peas loodud ettekujutust ja seda, milline peaks Jokker olema, mitte see, kes Fleck ja Jokker tegelikult on.

Kogu kohtusüsteem ja tugisüsteemid võtavad Flecki suvalise statistikana, sest, noh, liiga hull, liiga haige, nahh, me nendega tegeleme.

Umbes sama, et väga haiged inimesed ei saa psühhiaatri juurde, kuna heal järjel pihvid on hädas, et peavad tööd tegema ja laksavad jooksvas järjekorras psühhiaatriahaiglas, et saaks mingi diagnoosi. Ja siis jaurata, kuidas psühholoogilised häired on ilgelt olulised ja kuidas nad seisavad õigluse eest, kuigi tegelikult hädas inimesed ei koti neid absoluutselt, kui nad ei käitu selliselt, nagu nemad tahavad. Vaata ka "ma seisan palestiinlaste eest, kuna mul on sitaks vaba aega, vanemad on rikkad ja mul on siin vaja näidata, et ma hoolin". Aga kui muidugi päriselt hoolima pean, siis tegelikult ei hooli, sest, nahh, nad on ju veidi räpased ja ebastabiilsed, rsk! Tegelege parem meiega, sest meil on sitaks raske, ATH ja üleüldse!

Erakordselt julm film. Just Flecki osas.

P.S. Muidugi popkorni närides ja mobiili näppides on palju lihtsamini mööda saadetavaid kahte tundi.

OT, aga sul veidi gramm ebaterve valu joonistub selle ATH jm-de diagnooside teema pealt välja vaikselt.

Muidu nagu tark inimene, aga veidi selline külapoe kõrval olev keskealine valge mees vibe või nii.

Kindel ikka, et oled ekspert ja ei ole mingi muu põhjus vms?

[Mõnuagent 007]

OT, aga sul veidi gramm ebaterve valu joonistub selle ATH jm-de diagnooside teema pealt välja vaikselt.

Muidu nagu tark inimene, aga veidi selline külapoe kõrval olev keskealine valge mees vibe või nii.

Kindel ikka, et oled ekspert ja ei ole mingi muu põhjus vms?

Kuule, foorumis ka ei saa räntida vä?

[Mõnuagent 007]

Aga panin ka enda viis senti kirja:



Jokker 2 suurimaks probleemiks on see, et tegu on teise osaga. Ja et film maksis nii palju. Muus osas on tegu väga korraliku psühhoanalüütilise draamafilmiga.


Kunagi ammuses nooruses pidin perekondlikel põhjustel veetma suvenädalaid Taagepera psühhiaatriahaiglas. Praeguses pulmamekas ravisid närve toonased kergemad (loe: teistele mitte väga ohtlikud) vaimuhaiged ja sõltlased. Kuna ma olin vaevalt kümnene ja teisi lapsi külas kõige rohkem polnud, siis veetsin päevi patsientidega mööda lossiparki ringi paarutades. Küll neil oli põnevaid lugusid - üks noor daam rääkis enda armastusest, üks härra rääkis vingetest äridest ja enda kodus olevast robot-koduabilisest. Noorele poisile olid need lood ülimalt põnevad, kuid seda seni, kuni mu ema ükskord mulle ääriveeri ütles, et ma ei usuks ühtegi juttu, mida patsiendid mulle räägivad. Nii paningi hiljem kokku, et suurest armastusest rääkinud noor naine oli peast väga haige ja tema armastus seisnes sisuliselt konstantses armastuse sihtmärgi jälitamises ja regulaarsetes enesetapukatsetest, millele viitas tema vahepealsed ärakadumised ja siis kinniseotud randmed. Robot-koduabilisest rääkinud mees oli ilmselt see-eest hiljaaegu näinud Rocky III, kus selline robot ringi liikus - muus osas kannatas ta ka luulude all.


Aastakümneid hiljem ise unehäiretega psühhiaatriakliinikusse kõndides tundsin selgelt ebamugavust, kui elus kenasti hästi hakkama saav ja kõrgepalgaline tööinimene oli samas koridoris inimestega, kes veetsid aega peaga vastu seina koksides ja omaette rääkides.


Mingil põhjusel räägime me ajakirjanduses neist vaimsetest häiretest, millest suudavad rääkida ilusad ja edukad inimesed, kes oskavad moodustada kenasid lauseid. Neid tõsiselt vaimselt haigeid inimesi on tore vaadata kaugelt - kas Taavi Libe seiklussaadetes või siis TikTokis nende enda kanalil, kus nad joovad, seksivad, peksavad ja teevad kõike seda, mida korralik inimene kaamera ees ei tee. Nende pähe ei soovi keegi näha, sest sealt nähtav pole ilus.


Just selle keelatud seina lõhkus Todd Phillips enda loodud Jokkeri-maailmas. Esimene osa näitas süsteemist hüljatud ja rõlgelt väärkoheldud Arthur Flecki veidi isegi õiglase kättemaksu-taifuunina kaost külvamas. Filmist sai fenomen - seda nii kultuurikriitikute kui ka incelite seas, kes võtsid samamoodi naiste poolt hüljatud Fleck/Jokkerit justkui sümbolina.


Phillips sai teiseks osaks esimese osa eduga indulgentsi ja viis filmi sinna, kuhu tegelikult keegi minna ei taha. Tõeliselt haige inimese pähe. Jokker on endiselt paljudele filmitegelastele õigluse sümbol, kuid tegelikult on ta erakordselt õnnetu, katkine ja täiesti düsfunktsionaalne inimene, kes kaob igasuguse suurema stressi hetkel enda loodud pettemaailma.


Siin tulebki mängu Lady Gaga kehastatav Harleen Quinzel, kes tekitab Fleckil täiesti omalaadse stressi ehk suhtelaadse moodustise, mis viib ta muusikalimaailma. Quinzel on suhteliselt tänapäevane tegelane, kellele meeldib väga rääkida enda vaimsetest häiretest, seda suuresti liialdades ja tõeliselt haiget Flecki idealiseerides. Tegelikkuses on Quinzel hellitatud rikka perekonna võsuke, kes tahab tunda samasust nende tõeliste kannatajatega. Veidi meenutab ta heast perekonnast pärit eliitülikooli õpilast, kes tunneb muret kolmanda maailma ebaõigluse pärast, kuid igaks juhuks neid kolmanda maailma inimesi kohtamata, sest mine tea, äkki nad polegi päris sellised, nagu ideaalmaailmas ette kujutatakse.


Jokker polegi tegelikult Jokker ja kui lõpuks selgubki, et ta on kõigest üks väga-väga õnnetu ja katkine Arthur Fleck, siis pole teda enam kellelegi vaja. Tõeliselt haige inimene ei huvita ei süsteemi, tema fänne ega ka ajakirjandust. Ta on lihtsalt üks kummaline lugu, kes ei suuda enda peas toimuvat endalegi selgelt ära põhjendada, ta on enda haiguse ori - kuid see on liiga hirmus ja liiga keeruline, parem on see tegelane jätta karikatuuriks või krimilooks. Sellest võib muidugi aru saada, sest kunagi ütles mulle üks lastepsühholoog, et tema jaoks on kergendus, kui patsiendiks on mõne eliitkooli raskemeelne õpilane, sest seal on lootust vähemalt edusammudeks, kuid tõeliselt haige, raskelt ärakasutatud ja koduseinte vahel jõledusi kogenud kriisipere laps on juba nii katki, et sealt on väga raske mingitki edu näha.


Kummalisel kombel on filmi üle vihased need kriitikud, keda peaks just selline psühholoogiline lähenemine meelitama. Filmid muutuvad üha üheülbalisemaks ja kommertslikumaks, kus filmide lavastajatel on vähe loominguvabadust, kuna mõeldakse eelkõige kassatulule. Seekord anti Phillipsile õigus võtta enda ehitatud laev ja see kassatulu mõttes põhja lasta. Lisaks kõigele meenutab Jokkeri teine osa ja kangelase mittekangelaslikeks juppideks võtmine aastakümme vana Anders Breiviku protsessi, kus Norra õigussüsteem otsustas Breiviku üle avalikult kohut pidada. Just samal põhjusel - näidata, et end kangelaslikuks võitlejaks pidav Breivik oli tegelikult üksik luuser, kes ei suutnud naisisikuid endaga voodisse meelitada muul kombel, kui ainult raha makstes ja see ka õnnestus. Breivik üritas küll kohtusaalis kangelast mängida, kuid reaalsuses oli ta lihtsalt üks hädine tüüp. Täpselt sama hädine, kui Arthur Fleck kohtuprotsessi lõpus, kui ta sai juba isegi aru, et ta pole mingi superkurjategija Jokker, vaid lihtsalt üks nõrk mees, kes määris enda näo valgeks ja ohvrite pahaaimamatust ära kasutades massimõrvar. Relvausku riigis ei ole selleks vaja mitte mingit kangelaslikkust, vaid ainult vajutada päästikule.

[Daz Booob]

Capone'i eelarve oli 10x väiksem ning üksikfilm ja vastuvõtt oli midagi sarnast.

[orbitaaljaam]

Ma olen ka vist üks vähestest (vaadates IMBD skoori ja kriitikute arvamusi), kes arvab, et Jokker 2.0 on raske, aga okei film. Muusikalist osa oli tüütult palju, aga noh, vähemalt Gaga laulab hästi.