Veider vahejuhtum Koplis.
Üle mitme kuu taas omal jalal pikemat vahemaad läbides, vaevaliselt, valudes aga siiski piisavalt krapsakalt, et poodi viivuks lipata, kohtasin bussis ühte noort neidu(visuaalsel vaatlusel 17-20), kes ei suutnud minult terve 10 minutilise sõidu vältel kordagi pilku pöörata. Märkasin seda juba sisenedes aga ei osanud sellest esmalt miskit arvata või karta ja eeldasin, et asi võib olla minu lapsikus muiges, mille manasin näole, sest sain lõpuks toast välja või minu lehvivates lokkides, sest pole juba 6 kuud juuksuris käinud.
Nagu hüpnotiseeritult puuris ta oma pilguga mind, niheles istmel, sättis juukseid ning püüdis kuidagimoodi tähelepanu pälvida. Olin olukorrast muidugi teadlik aga jälgisin tema ponnistusi peegeldusest aknal. Kuna buss oli suhteliselt hõredalt rahvastatud, siis vahetas ta minuti/kahe mõõdudes oma kohta ning selleks ajaks oli ta juba tabanud ka minu pilgu peegeldusel.
Sellest indu saades keeras ta kohe vinti juurde, näksides või limpsides oma huuli ja näidates mulle korraks ka keelt.
Ilmed olid väga animeeritud ja armsad isegi.
Muidugi ma olin meelitatud, ei hakkagi seda salgama aga samas ka uudishimulik. Millest selline reaktsioon juba kahelt inimeselt minu suunas täna. Kas pea poole aastaga on iluideaalid muutunud? Kas valudes, kerge muigega lonkav noormees on aastal 2020 nõutud kaup, vaatamata sellele, et ta ise peab end sama karismaatiliseks kui keedukartul?
Ega ma pikalt ja kaua ei jõudnudki omi mõtteid mõlgutada, kui juba saabuski minu peatus. Viskasin seljakoti kärmelt selga, lasin veel oma uue sõbra pilguga üle ja tatsasin juba reipamal sammul ühistranspordist välja aga kogu intsident võttis veel ootamatuma pöörde.
Ei läinud kaua, kui kuulsin seljataga uitavat sammu ja mõõdudes pargitud autost märkasin peegeldusest oma austajat. Olen oma harjumuste ohver ja esimene reegel on alati olla teadlik oma keskkonnast või nii vähemalt meile kunagi saatkonnas õpetati.
Kaalusin vaikselt majade vahele kadumist aga uudishimu sai minust võitu. Tegin paar haaki läbi hoovide ja lihtsa vaevaga jõudsin oma jälitaja selja taha. Nõutult nüüd seisis hüljatud austaja, kiikas majade vahele ja kiirendas sammu, kuni jõudis minu majani.
Passis selle kõrval mõned minutid ning näppis oma telefoni enne kui lahkus tuldud teed pidi tagasi.
WTF!!!!!??????? Mul isegi tuttavad/töökaaslased ei tea kus kohas ma täpselt elan. Mis asi see nüüd oli?
Üle mitme kuu taas omal jalal pikemat vahemaad läbides, vaevaliselt, valudes aga siiski piisavalt krapsakalt, et poodi viivuks lipata, kohtasin bussis ühte noort neidu(visuaalsel vaatlusel 17-20), kes ei suutnud minult terve 10 minutilise sõidu vältel kordagi pilku pöörata. Märkasin seda juba sisenedes aga ei osanud sellest esmalt miskit arvata või karta ja eeldasin, et asi võib olla minu lapsikus muiges, mille manasin näole, sest sain lõpuks toast välja või minu lehvivates lokkides, sest pole juba 6 kuud juuksuris käinud.
Nagu hüpnotiseeritult puuris ta oma pilguga mind, niheles istmel, sättis juukseid ning püüdis kuidagimoodi tähelepanu pälvida. Olin olukorrast muidugi teadlik aga jälgisin tema ponnistusi peegeldusest aknal. Kuna buss oli suhteliselt hõredalt rahvastatud, siis vahetas ta minuti/kahe mõõdudes oma kohta ning selleks ajaks oli ta juba tabanud ka minu pilgu peegeldusel.
Sellest indu saades keeras ta kohe vinti juurde, näksides või limpsides oma huuli ja näidates mulle korraks ka keelt.
Ilmed olid väga animeeritud ja armsad isegi.
Muidugi ma olin meelitatud, ei hakkagi seda salgama aga samas ka uudishimulik. Millest selline reaktsioon juba kahelt inimeselt minu suunas täna. Kas pea poole aastaga on iluideaalid muutunud? Kas valudes, kerge muigega lonkav noormees on aastal 2020 nõutud kaup, vaatamata sellele, et ta ise peab end sama karismaatiliseks kui keedukartul?
Ega ma pikalt ja kaua ei jõudnudki omi mõtteid mõlgutada, kui juba saabuski minu peatus. Viskasin seljakoti kärmelt selga, lasin veel oma uue sõbra pilguga üle ja tatsasin juba reipamal sammul ühistranspordist välja aga kogu intsident võttis veel ootamatuma pöörde.
Ei läinud kaua, kui kuulsin seljataga uitavat sammu ja mõõdudes pargitud autost märkasin peegeldusest oma austajat. Olen oma harjumuste ohver ja esimene reegel on alati olla teadlik oma keskkonnast või nii vähemalt meile kunagi saatkonnas õpetati.
Kaalusin vaikselt majade vahele kadumist aga uudishimu sai minust võitu. Tegin paar haaki läbi hoovide ja lihtsa vaevaga jõudsin oma jälitaja selja taha. Nõutult nüüd seisis hüljatud austaja, kiikas majade vahele ja kiirendas sammu, kuni jõudis minu majani.
Passis selle kõrval mõned minutid ning näppis oma telefoni enne kui lahkus tuldud teed pidi tagasi.
WTF!!!!!??????? Mul isegi tuttavad/töökaaslased ei tea kus kohas ma täpselt elan. Mis asi see nüüd oli?
Kommentaar